..carried away by a moonlight shadow. Nüüd on paar päeva möödunud valusast laupäevast. Hetkel on lõualt paistetus tagasi tõmmanud, mitte 100% aga päris palju siiski. Keel on enamvähem terve, hammas teeb ikka muret, käe peal olevad haavad on ikka valusad ning kipitavad, sama on jalal olevate vigastustega. Kõige enam teeb muret kael, mis on ikka veel valus ning olnud nii juba kõik need päevad, näidates mittemingisgust soovi paranemiseks. Päris ebameeldiv on magada ning üldse olla, kogu aeg on selline tuim, väsimusevalu kaelas. Kui on pea padjal siis ka pean iga 10 sekundi tagant asendit muutma, sest kaelavalu on nii ebamugav. Ei oska midagi sellega peale hakata. Lõualuu on ka valus, loodan et mingit mõra pole vms.
Ole sa neetud alkohol! Faak.. miks mul ei ole toredaid lugugi joomisega? Ala.. mingid tüübid võtavad ning siis satuvad igast lahedatesse seiklustesse vms.. kui mina võtan siis satun verisena koju.. aastavahetusel täpselt samamoodi. Ma leian endale meetodi, kuidas olla ka ilma alkota lõbus. Ma olengi ilma alkota lõbus, ma ei ole suutnud siiamaani lihtsalt nautida olukorda pingevabalt. Nagu ma olen juba 1002147712 korda siia varem kirjutanud: alko ei anna midagi juurde, ta võtab ära ainult ärevuse.. Muud asjad, mis ta tekitab on ainult ebamugavad, nagu nt tasakaaluhäired, keha mürgitamine, reaktsioonikiiruse langus, ebaselge silmavaade jne jne.
Mul oli vist suht õigus, kui kirjutasin, et maikuu tuleb suht sitt. Nüüd olen probly jälle rivist väljas mingi nädal vähemalt. Sõltub, mis mu kael ning hammas teeb. Vb lähen välja ka vahepeal, aga.. ma ei tea.. täna vist mitte, ropult külm ja kõle on väljas.
Leidsin enda vana blogi üles, mida olin ülivähe täitnud. Ma olin kirjutanud sinna siis, kui lõpetasin 12. klassi, kevadel ning siis paar posti sellel ajal, kui olin ülikooli esimese semestri peal. Pm siis kolm aastat tagasi kirjutatud asjad. Fuck me.. ma rääkisin siis ka suht sama paska. Erinevused, mida leidsin olid, et siis rääkisin ma inimestega suhtlemisel button-pushimisest, siis tundus mul olevat palju huvitavam ning teguderohkem elu ning tol ajal väljendasin ma natuke rohkem enda lootusetust muutuda ning kuidas elu, kui suurem nähtus, keerab mulle ikka pska, ükstapuha, mida ma ka ei teeks. Ehk siis.. mul oli ohvri mentaliteet ning tundsin end võimetuna enda saatuse üle otsustamisel.
Haha, jh, naljakas mõelda, et hetk, mida arvasin olevat täiega sitt tollal, tundub praegu olevat mu elu üks parimaid perioode. Oh my.. what have I become. Mul olid nii suured unistused ülikooli tulles.. ootused ning arvamused, mida ma kõike teen, mis saab olema teisiti jne. Ning nüüd.. pm on ülikool lõppemas. Kuu aega veel ja ongi läbi. Loomulikult võtan ma akadeemilise veel ning sügisel üks aine + kevadel lõputöö aga pm on ülikool läbi. Kas siis edukalt või mitte, aga läbi saamas ta on. See aeg on tõsiselt möödunud kui unes. Peamiselt seetõttu, et enamus ajast ma ei käinud koolis vaid magasin kodus poole päevani. Tendents, mida olen märganud on, et asi on järjest süvenenud ning hullemaks läinud. Laiskus on kõvasti trenni + kogemust saanud, samas pealehakkamismuskel on närbunud.
Keeruline on olla, kui terve kooliaeg oled olnud value-taker ning siis äkitselt oled ülikoolis ning pead hakkama value-giver'iks. Kui mõelda, siis algas keskkool ning ülikool suht samamoodi. Mäletan, istusin peldikupotil kodus ja mõtlesin: fakk.. nii ei saa enam jätkuda, sa surud end kasvõi läbi piinlikuse valu aga sa hakkad sotsiaalseks keskkoolis, sa pead muutuma. Peamiselt nägin ma enda vaimusilmas, et lähen Mart Reiniku gümnaasiumi ning kuidas ma seal sõpru ja värke võidan juurde. Elu läks teistmoodi, olin Tammes edasi. Minu valiku otsustas puhtalt see, et Reinik oli lihtsalt nii sitas seisukorras, koolimaja oli sõna otseses mõttes mingi logudik. Sel ajal ei olnud neil veel teist maja. Ning ega Tammes mul samuti halb algus polnud, ei.. suhteliselt hea isegi. Ma pingutasin iga päev, isegi pidasin vastu vist kuu või kaks. Loomulikult.. see kõik oli pealmine show.. seesmiselt polnud midagi muutunud ning see seesmine.. oi kuidas ta tahtis välja tulla. Muidugi leidis ta, et väljatulemiseks parim aeg on siis, kui ma olen ropult alkot võtnud ning see jama mis siis tuli.. jh.. ma tõesti ei imesta, miks minu vastu kellelgi mittemingisugust austust polnud keskas. Hei, kui ma oleks nende asemel, ma oleks vb isegi samamoodi käitunud. Muidugi ei olnud mul klassis kõik toredad inimesed ning sõbralikud, lahked hoolivad, aga selline ongi maailm. Igasuguseid inimesi täis, ning ma tegin enda vead. Ma ei saagi tegelt öelda, et see oli vigade tegemine, pigem oli see suureks kasvanud lumepall, tagajärg, mis järjest kasvas ning suurenes. Ma ei suhtle küll ühegi enda keska-kaaslasega enam ning ma arvan paljudest neist halvasti, aga see, et nad minu vastu head polnud.. selles ma ei saa neid süüdistada, selle kutsusin ma puhtalt ise endale kaela. Kahju on sellest kõigest lihtsalt.. Ning yes, you guessed it.. see oli IKKAGI minu kõige lahedam ning säravam aeg elus.. I guess it's better to be hated and invited to make fun of rather that just be left out..
Kogu selle jutu siia kirjutamine ei tõsta mu enesehinnangut.. samas ei usu, et ta eriti langetab ka, sest mul on teised väärtused, mida ma nüüd hindan.. Ülikooliga oli sama lugu, kuu-kaks oli päris head isegi. Võib-olla oli see faking it.. samas, ma ei saa kõrvale vaadata faktist, et see oli enda mugavustsoonist väljaastumine ning aktiivselt tegutsemine. See oli tegelikult täpselt see, mida ma peaks ka praegu tegema. Erinevus keska ning ülikooli alustamise ning praeguse vahel on see, et tol hetkel olin ma enda comfort-zone'st küll väljas, aga see, mida proovisin näidata.. see ei tulnud minust endast. Mul polnud mingit punkti, millest kinni haarata. See kõik oli puhas koorik. Tõmbasin endale teki peale ning lasin vahvaid button-push meetodeid käiku. Ala.. ma TEEN end jutukaks, ma MÄNGIN uhket ning ülbet inimest.. ma MÄNGIN vabameelset.. teadmata, mida need sõnad või tegevused tegelt väljendavadki, mida nad näitavad, miks ma neid teen jne. Mind ennast polnud seal.. ainult ilus show. Praegu kahjuks ma ei ole enam kaua aega enda mugavuspiiri ületanud.. kuida kui mul algaks uus keskkool, siis.. ma jälle tunneks piinlikust, mul jälle oleks keeruline..aga ma teaks seesmiselt, miks ma seda teen, mida ma võidan.. kes ma ise olen, ning see poleks enam koore näitamine, mingi teesklemine, see oleks minu enda näitamine, 100%.. tegude taga oleks tõekspidamised, minu omad.. minu väärtused, minu arusaamad..
Mul on üks luuletus, mis väga meeldib.. ma loen endale seda ikka vahest ette.. ning mõtlen sellele, sest see luuletus võtabki kokku kõige selle, mida ma leian, mida on tarvis mul enda juures aru saada, mõista.. teada ning teha..olla..
You can if you think you can
by C. W. Longenecker
If you think you are beaten, you are,
If you think you dare not, you don't.
If you like to win, but you think you can't,
It is almost certain you won't.
If you think you'll lose, you're lost,
For out in the world we find,
Success begins with a fellow's will.
It's all in the state of mind.
If you think you are outclassed, you are,
You've got to think high to rise,
You've got to be sure of yourself before
You can ever win a prize.
Life's battles don't always go
To the stronger or faster man.
But soon or late the man who wins,
Is the man who thinks he can.
See on hea luuletus. Kui mõelda siis.. ega mul ei ole erilisi muid asju, millele toeatuda peale iseenda. Muidugi on mul perekond ning sõbrad, aga neil kõigil on omad vaated ning soovid, mida elult tahta, enda arusaamad. Ning kui küsida neilt abi või nõu siis annavad nad seda oma vaatenurga alt, enda ideaalidele ning maailmapildile nõjatudes. Kui aus olla siis ma olen väga palju olnud Interneti peale tige, ning öelnud, et see on vastik ja muudab inimesed antisotsiaalseteks. Siiski, ma pean olema tänulik talle.. tänu netile olen suutnud avastada enda iseloomu. Jah.. nii naljakas, kui see poleks.. netis inimestega rääkides olen õppinud väljendama seda, mis mulle meeldib, leidnud enda huumorisoone.. saanud harjutada elementaarset suhtlemist. See jääb kindlasti alla LIVE suhtlusele IRL aga (ha haaaa.. kaks neti lühendit järest) parem kui üldse mitte mingit suhtlust. Viimane oleks olnud vägagi reaalne minu väljavaade, kui netti poleks. Nett pakkus muidugi igast vahvaid seiklusi nagu vaimne hull, kellega rääkisin mitme inimese esitluses.. esimene nö tüdruk sealt..
Kuigi ma olen arvatavasti väga vähe saanud elu näha võrreldes teiste eakaaslastega.. siis.. tasub ikkagi tänulik olla, et olen saanud võimaluse.. tunda kasvõi neid lühikesi õnnehetki.. mis annab mulle maitse suhu.. ning innustust, mille poole püüelda.. Kuigi ma sain peksa laupäeval, kuigi mul pole juba kaua aega olnud ühtegi konkreetselt sebitavat tüdrukutki, kuigi mul pole koolist pm ühtegi sõpra, kuigi mul on ainult paar sõpra, kellega ringi chillida ning IRL rääkida, kuigi ma olen ropult häbelik ning kimpus lausa silmavaatamisega, kuigi ma ei tea, mida tulevikult tahta ning mis tööd tegema hakata, kuigi mul on koolis raskusi.. kuigi mul on tervis väga sitt, kuigi mul on pidev rahulolematus ning stress, kuigi ma ole mandunud.. Tasub mul mõelda, et ainuke, keda ma SAAN usaldada, olen mina ise.. maailm on kaootiline, me kõik anname omad tähendused asjadele, ma annan siis head tähendused.. Peksasaamine oli märk sellest, et pean joomise lõpetama, Mis siin elus üldse loeb? Lõpuks oleme ikka kõik surnud.. Inimesed jäävad inimesteks, osad jäävad vihkama, osad jäävad armastama, osad on kahtlevad, osad on kindlad.. kas kuskil on mingit üldist kohtumõistjat, kellel on õigus öelda kuidas ning mida? Jumal.. jah, jumal on olemas, iga inimese sees.. aga iga inimese jumal pole sama jumal, igal inimesel on enda oma.. kes istub ta hinges ning otsustab, mis on õige, mis vale. Ainult tema on kohtumõistjaks meie tegude üle. Ma ei räägi sotsiopaatiast ning sarimõrvaritest.. ma räägin valikutest, mis mahuvad sotsiaalsete elementaarseaduste vahele. Ei, sa ei tohi ikka tappa inimesi, ei sa ei tohi ikka panku röövida. Küsimus on pigem selles, kuidas sa tahad ennast vaadata? Kuidas sa lubad ennast iseendal vaadata, näha, teada..
