Le sexy time..

Tere! Kolmapäev jh.. tegu on kolmapäevaga.. parem kui teisipäev? Peaks olema? Seepärast, et ta on kalendris taga pool? Kas pole mitte reegel tavaliselt, et kes ees see mees.. kuigi seks positsioonidele mõeldes on see täiesti.. ebaõige. Igatahes ei usu ma, et kolmapäev on parem kui teisipäev.. aga kolmapäev on lähedamal reedele kui teisipäev, seega on ta parem.. kui just pole tegu olukorraga, kus sul on jäänud elada nädala lõpuni.. siis oleks kolmapäev kõvasti halvem, kui teisipäev. Asi tundub omandavat liiga keerulist suurust.

Anyways, nüüd on jõulud möödas ja elu hakkab minema tagasi tavalise raja peale. Kolm päeva enda nuumamist on läbi, polegi enam nii sinasõber peldikuga. Sesmõttes, et tülis me pole.. hoiame ikka kontakti paar korda päevas, aga nõnde kirgliku leeki nagu meil eelnenud päevad olid.. meile jäävad alati jõulud.. aga muidu pole enam miski endine.

Jõulukingiks sain ma.. kellarihma ning sokid. Anyways, liikudes edasi minu tuhkatriinu kingitustest, jõulud olid mingismõttes väga toredad, mõnes mõttes kurvad. Mul oli hea meel, et pere oli koos ning kuusk oli ja värki.. süüa, saun, jõuluvana lastele ja muud. See oli kõik väga hea, ning ka see, et inimestel tundus päev aega kõigil hea tuju olevat. Kehv pool oli, et mul tulid jälle mingi ebakindluse lained peale, kui mõtlesin P peale. Need on pahad, võtavad üle terve mõtlemise ja näeb maailma nii kehva valguse alt, võimalusteta ja ängis. Nüüd on parem õnneks.

Eile käisin väljas paari sõbraga, võtsime pirol viina. Oh, mul endal ka piinlik kirjutada seda.. aga ilm tegelikult oli suht soe ning õhtul ei sadanud ka enam. Ainuke asi, mis halb oli, oli tugev tuul aga peale natukest joomist oli sees soe olla ning närvid väljaspoolt surnud. Ma tegin katse, et kui ma joon ära kiirest pool pudelit, kas mul hommikul on pohmell ning kuidas see üldse mu süsteemile mõjub. Tulemus oli isegi vägagi mõistlik ning hea. Ma arvan, et lähen selle režiimiga vana aastat tähistama. Ma jõin suhteliselt lühikese ajaga ära pool pudelit, nii 30 minda jooksul, kõht oli keskmiselt täis, mitte tühi aga vastupidist ka polnud. Terve õhtu jooksul ei võtnud ma lonksugi rohkem midagi muud, sest ma teadsin, et kui miksida millegagi siis on pohmell hommikul. Seega.. mõjus täiesti normaalselt, vaatasin vahepeal kella ka ning hindasin enda täisoleku astet. Mingi.. 2-3 tundi peale seda joomist olin ikkagi täis.. mitte maani, mitte väga vähe.. selline keskmine.. 10p skaalalt kuskil 4 vb. Kõige erksamal hetkel oli vb 6/10. Olime püssis nata, mul sõbral oli hispaanlasest tüüp kaasas ja tolle eesti tüdruk ka.. või no naine.. 24 on naine juba. Püss oli täis, mis on väga kummaline teisipäeva kohta, aga no.. pm kõik olid seal 30+ vanad inimesed. Ok, vb isegi 35 ja enam. Istusime, rääkisime erinevatest mõtetest, arutasime selle üle, kas enesetapu soovijad on nõrgad, tugevad.. mis on sotisaalsuhete aluseks, natuke arutasime ka enda sõpru. Siis.. sai kõrini püssist ning läksime Zavoodi, seal istusime niisama ning arutasime selle üle, kuidas vastaslauas üks ilus tüdruk istub ning kuidas mu sõber peaks minema temaga rääkima ning miks ta seda ei tee :D I hear you screaming a word... what is it boy? Is it a fire? is it a disaster? NO, superman??? IT IS C H O D E! :D
Anyways, mu sõbrad tellisid hoopis kaks taldrikut friikaid ning olid õndsad selle üle. Seega, teoreem, the lack of balls can be compensated by french fries.Therefore, the man who has french fries does not need love. His sexual desire is destroeyed by the smell of food. Phd.
Naljaks oli vaadata, kuidas need chikid algul istusid kahekesi ning üks kutt oli nendega koos. Ning siis natukese aja pärast lisandus veel üks tüüp ja veel ja veel. Lõpuks oli neli tüüpi ning siis nad proovisid avaldada muljet sellele kenamale chikile ja siis tollel oli nagu selline nägu nagu.. I don't give a fuck, yeah.. really interesting shit ur talking about, as interesting and exciting as the blank wall over there. Ja poiss oli sellise näoga nagu ta roomaks enda nahast välja proovides tüdrukule midagi selgitada ning saada heakskiitu.

Hey, see, et ma ise pussy olen, ei keela veel mul kommenteerimast seda, mida näen :D Ma võiks olla tugitooli sotsiaalsuhtluste kommentaator :D Nagu alati on need spetsialistid, kes istuvad toolidel ja kritiseerivad kõiki, aga kui ise peavad tegema, siis on mök..möööö.

Ma olen pigem supermani tüüpi, varjan enda identiteeti ning üks päev võtan keebi välja ja siis suhtlen kõigiga.. probly sukkpükstes.. ma pole ikkagi suutnud ära otsustada, kas alukad on sukkpükste all või peal, sest enamus kangelastel on peal.

Peale seda roomasime kõik koju. Hommikul ärkasin mingi.. peale 8-9 tundi magamist ja pea nata oli paks aga otseselt ei valutanud ja pohmakat nagu pole. Seega.. katse võib olla õnnestunud.

Täna tahaks P'ga kokku saada, ei tea veel, mida aastavahetusel teen. Ühe trennika poole tahaks vist minna.. samas ta pole kutsunud veel.. kuigi mu üks teine sõber ütles, et ta olevat nagu kutsunud mind. Ei tea.. vb targem lihtsalt küsida talt, et mis ta aastavahetuselt teeb ning vaadata, kas ta kutsub mind. Huhaaaaaaa.. See aasta loodan, et ma ei lõpeta traumapunktis verise peaga.

Eelmine aasta ma andsin alla ja ütlesin, et ei tee mingeid uusaasta lubadusi, sest ma probly ei suuda neid täita ning siis tunnen end süüdlasena. See aasta ma TEEN uusaasta lubadused ning siis see süüdiolemise tunne motiveerib mind neid täitma.. sest ma tõesti vajan seda. Mis lubadused need on, seda veel mõtlen, ma teen mingi eriti tiheda sõelkava.. mul juba oli olemas tegelikult see, aga ma pole selle järgi käitunud. See on suhteliselt hea, ma isegi arvan, et parim mis endale olen suutnud kokku krabada.. naljakas, et see tuli täiesti suvalt tüübilt, kes luges mu posti ning siis pani mulle pm 80% probleemidest.. mis mul olid vastuse ette, mida pean tegema. Mõnikord juhtuvad ilusad asjad. Igatahes, plaan on pm olemas, aga siis pean selle naelutama tugevamalt kinni ning lisama paar muud eluvaldkonna lubadust veel juurde.

Teile kõigile, ilusat vana aasta lõppu.. juhuks kui ma enne uut aastat ei kirjuta siia. Elu on ilus, me peame lihtsalt lubama endale seda näha!

What it takes to be me?

me

Täna õppisin ma midagi väga olulist enda kohta. Ma rääkisin sellest pikalt ja laialt enda sõbrale.. ning vb nüüd pole need avastused enam esmavärsked.. vb siis kopeerin lausa neid lauseid siia. Ma rääkisin P'ga msn's.. ta on üks tüdruk, keda sebin.. ning siis ta naeris ühe minu nalja peale.. ning mulle kukkus äkki pähe mõte.. õigemini füüsiliselt tundsin kuidas pea käis nagu vaikselt ringi.. kui verd on vähem teate küll.. ning nagu oleks pähe kukkunud uus arusaam.. kas tõesti.. ma võin meeldida talle seepärast, et ma olen mina ise? Ma olen alati seda mõelnud.. ja teadnud, et ennast peab aktsepteerima ning rahul olema.. "ole sina ise" on esimene reegel ju.. aga see oli esimene kord, kui ma reaalselt TUNDSIN, et äkki ta tõesti.. äkki ma tõesti meeldin talle seepärast, et ma olen mina.. ja mina TÄIELIKULT.

Ma arvan, et see mõte sai alguse sellest, kui ma Agnesega rääkisin msn's laupäeval.. mul oli tõeliselt emo tuju ning ma kurtsin talle, et ma ei suuda mõista, miks ma P'le meeldin.. et ma pole ju midagi teinud, et teda saada endale. Mille peale Agnes küsis, et kas ma olen mõelnud, et ma võin talle meeldida lihtsalt seepärast, et ma lihtsalt olemas olen.. mina. Ma proovisin seda uskuda.. ning loogiliselt võttes ma mõistsin seda, et ok.. jah.. talle meeldib mu iseloom ja värki.. igati ok.. muidu, ma meeldin talle.. aga ma ei tundnud siiski midagi. Siis küsis ta vastu, et miks P mulle meeldib.. mida TEMA on teinud, et MIND väärida? See küsimus pani mind veel pikemalt mõtlema.. et MIND väärida.. samas.. ma mõistsin jälle loogiliselt.. ma olen sotsiaalne, teen nalja, hea välimusega, blablabla seepärast meeldin..aga oot.. see pole ju vastus. Küsimus oli, mida tema on teinud, et MIND väärida? Kas minu väärimiseks peab midagi tegema? Ainuke punkt, kus see natukenegi tundus loogiline mulle oli, et ok.. paljud tüdrukud on öelnud, et ma kena.. ju siis minu väärtus peitub mu välimuses ning siis ta on piisavalt kena tüdruk.. seega väärib ta mind.. sest ma olen teatud kenadusastmega kutt. Jeah..väga tugev põhjus.. *sisesta iroonia* Mida on teinud tema, et mind väärida..?

Agnes vastas lõpuks: ja sellesmõttes, et mul ükskõik, kui Sulle meeldib tunda ennast halvasti, siis lase käia..Aga Sa tead ise ka, et Sa ei taha seda tegelikult.. Sul lihtsalt on seal sees miski, mis Sul ei lase end hästi tunda...Sest Sa ise pole endaga rahul ja siis arvad, et keegi teine ei ole ka, sest arvad, et kõik Sind läbi näevad


Alguses ma natuke nõustusin sellega.. siis jällegi mitte: mismõttes, ma ei vihka ju end, ma armastan end.. ma olen ju tervelt kolm aastat kulutanud sellele, et õppida end armastama.. ma meeldin endale, ning ma tean, et mul on külgi, mida pean muutma lihtsalt endas.

Mul on kogu aeg olnud selline usk, et.. ma tean, milline ma olen, ma olen aktsepteerinud ennast ning ma pole küll hetkel rahul selle olukorraga, aga ma tean, et liigun õiges suunas ning suudan katsuda enda tulevikku.

Ma avastasin täna, et see on täielik vale.

Ma hakkasin enda sõbraga msn's enda avastust edasi lahkama.. et kas on võimalik, et ma meeldin tõesti P'le sest ma olen mina? Kui ma meeldin P'le .. kas ma siin võin ka iseendale meeldida.. aga ma ju olen aktsepteerinud ennast.. ooooota...KAS OLEN IKKA?

Mis oli nii eriline selle tunde juures.. et ma meeldin talle iseendana.. ma meeldin talle.. KÕIK minust.

Ning siis avastasin ma enda silme all lebanud..kogu aeg.. nii ilusasti selgelt, aga samas nähtamatult.. kui haigelt tegelikult ma ennast piinan. Ma ei ole ju endaga rahul.. kui ma lähen majast välja.. siis ma olen mina ise.. olen.. aga see on pigem mitte mina vaid vise enda poole.. kujutage ette, olete ujumislaua peal.. vee peal.. te tõusete püsti seal peal ning üks pool lauast hakkab vee alla vajuma, te kõigute edasi tagasi, et mitte ümber käia ning siis hüppate selle laua pealt vette.. selline on pooleldi minu tunne olnud, kui ma lähen välja..

Mul on kaks külge, üks mina on see, kes on kodus päevad läbi arvuti taga ja teeb enamus ajast mitte midagi kasulikku.. saage tuttavaks, see on külg, mille olemasolu pole ma aktsepteerinud. Siis on see tüüp, kes läheb õhtul välja või kooli või kuhu krt iganes ning käib ringi, see tüüp, kes tahab ennast lõbustada, tunneb end väärtuslikumana.. see on tüüp, keda aktsepteerin ning ütlen: "vot see olen tõeline mina". Mida ma pole märganud, et ma teesklen samamoodi nagu siis, kui ma käisin keskkoolis, põhikoolis.. terve elu. Ainult peenemalt ning pigem iseendale käib see teesklus. See mina kes istub kodus ja on arvutis.. seda poleks nagu olemaski.. see on minu jaoks nagu mingi must auk.. Tema asemele ei oska ma midagi kujutada..või mõtlen siis selle hetke asemele, milline mu elu tulevikus on.. ning aktsepteerin seda tuleviku ennast. Aga.. ma elan ju olevikus.. ma pole siiani veel aktsepteerinud enda seda külge, kes istub kodus ja ei tee midagi. Ma olen olnud poolik, sant, vigane. Käies väljas ning salaja alateadvuslikult kartnud, et äkki nad saavad teada selle teise tüübi kohta, kes istub kodus ja ei tee mitte midagi päevad läbi.. äkki nad näevad seda luuser külge minust.. ning naeravad mu üle.. Ei, seda ei tohi juhtuda.

Kõige tähtsam küsimus: kuidas ma saan uskuda, et keegi teine mind aktsepteerib, kui ma ISE ei aktsepteeri ennast TÄIELIKULT? 


Kui aus olla.. siis ma mõistsin, ma pean andestama endale.. ma pean.. mõistma, et see olen mina.. mul pole vaja enam peita.. selline ma olen.. alles siis kui ma olen aktsepteerinud enda mõlemaid pooli.. seda, kes väljas käib ja seda, kes kodus istub.. kui ma olen leppinud sellega, et jah.. ma olengi nohik.. jah ma olengi osati luuser.. alles siis on mul ehitatud kindel pinnas, mille peale ehitada enda loss. Peale seda on mul võimalik tulla õhtul koju tagasi ning öelda.. jah.. ma vb sakkisin täna väljas.. aga see olin MINA, kes sakkis.. ning ma saan ainult paremaks minna.. sest ma tean, kes ma olen hetkel.. ning ma olen sellega rahul. See ei tähenda, et ma jään luuseriks, vastupidi.. see tähendab, et ma olen endaga rahu sõlminud.. ning nüüd saan edasi liikuda enda arendamise poole, sest ma tean, kes ma olen lõpuks.. ma ei uju teadmatuses õhus.. minnes välja olles üks, õnnestudes teine, ebaõnnestudes kolmas ja siis koju minnes neljas.. ning kõikidest nendest eri külgedest suudan ma aktsepteerida vaid ühte.. ja kõik teised olekud on teadmatuses.. see on hirmus.

Ma olen tervik.. ning selle mõistmine, enda omaks võtmine.. täielikult.. see on nii kergendav tunne.. kui ma esmalt täna tundsin seda, siis mul olid pisarad silma tulemas. Nagu oleks suur koorem seljalt tõstetud ja öeldud: "Sa ei pea enam teesklema, kõik on korras, sa oled nüüd vaba"

Ma armastan end!

Maailm detsembris

Pealkirju on raske mõelda, ma parema meelega ei kirjutakski neid, sest mul pole alati mingit pointi, mida soovin edastada ning mida annab võtta ühe lausega kokku.. pigem on rohkem üldist tunnet, mida tahan edasi anda, välja öelda..tundele ei saa aga tihti panna täpset nimetust, eriti kui see on mix mitmest erinevast asjast.

Jõulukuuuuuu.. on juba käes ning mul oli alles tunne, et suvi oli lõppemas ning ma mõtlesin veel, et millal vananaiste suvi algab. Ei alanud, talv tuli hoopis..või siis hilissügis, mis iga hetk võib talveks muutuda. Tegelt on nalajaks vaatada ning mõelda, et alles oli see hetk, kui võtsin suusad jalast Tähtvere spordipargis, suudlesin lund ja ütlesin head aega talle selleks hooajaks. Nüüd on tunne, et võtan varsti jällekeldrist suusad kätte ja välja..mis polegi tegelikult halb. Ma olen mõelnud kogu aeg talvest kui sitast aastaajast, vähemalt terve see aasta. Talonikka sitaks palju miinuseid, samas on teatud asjad, mis on ka head, nt on väljas ülivärske õhk talvel ning kui nüüd mõelda, siis.. saab ka suusatada ning kui mul oleks raha siis ma ostaksin endale lumelaua ning käiks kuskil sõitmas sellega. Ma olen mingi 2-3 korda elus sõitnud, esimene kord kulus mingi 2 tundi sellele, et laual olles KOHAPEL püsti püsima jääda :D Siis viimasel korral oskasin juba mäest alla tulla ja mõlema kandi peal sõita ning ka ringe teha. Kui aga nata kipud end unustama siis võid rämedalt lennata selja peale ning hinge kinni lüüa :D Anyways, lumelauaga sõitmist teeks ma kui mul raha oleks, läheksin kohe kuhugi Rootsi või Norrasse või kuhugi Kesk-Lääne Euroopasse kus käiakse, Šveitsis vist.. ja oleks mingi nädal aega seal puhkusel sõpradega, nagu mu sõber Martin alati räägib endal lugusi. Vanasti ma sisemas tahtsin alati teda perse saata, et ta räägib kogu aeg neid lugusi, kus ta sõitmas käis jne. Samas arvatavasti olin seesmiselt lihtsalt kade, et endal pole sellist võimalust.

Ning ma avastasin selle aasta alguses, et mulle ikkagi meeldib suusatamine ka. Murdmaa.. Käisin trennis mingi 7 aastat ja lõpetasin ära.. 7 a tagasi. Siis kui vahest käisin talvelsõitmas tundus see kohustusena, nüüd mõtlen aga et päris lahe on tegelikult sõita.. rahulikult.. nautida seda.. Kui inimene on terve elu teinud sporti võistlemise eesmärgil siis võib kaduda sealt tagant ala nautimine. Muidugi on trennis hea käia, sõidad sõpradega võidu, siis on võistlused, saad end panna proovile, saad tagasisidet, õigeid treeningkoormusi jne.. aga kui pulss on kogu aeg laes siis on raske nautida ala ennast, loodust ümber jne. Üks asi, mis mulle ei meeldi isaga koos sõitmas käies on see, et ta ei oska nautida sõitu kui.. puhkust. Ma tean, et ta naudib suusatamist ennast, sest ta on terve elu seda teinud ja ma tean, et ta naudib seda. Aga kui sõit ära lõppeb siis on kohe autosse ja minema ning kodus duši alla i vsjo. Samas ma olen selline inimene, kes tahaks täielikult nautida seda puhkusena. Nagu teised, kes käivad mägedes puhkamas. Sa sõidad natuke ja siis lähed veedad mõnusat sotsiaalset aega sõpradega, sööd präänikut, jood kuuma kakaod, lähed sauna. Ma ei tea, vb olen liiga karm hetkel, asi võib olla ka selles, et ma ei püsi end isa tempos ning ma ei oska midagi rääkida temaga. Ma tahaksin osata, aga ei oska.. mul on kahju sellest. See on umbes sama, et ma ei suuda öelda enda vendadele kui palju nad mulle tähendavad. Ameerika filmides inimesed alati räägivad "I love you" igale poole. Eestis.. tundub see olevat üliraske, öelda sellist lauset.

Ma tegin koolis kunagi rühmatööd ning üks tüüp sealt rääkis mobiilis enda tüdrukuga ja kõne lõpus ütles: "ma armastan sind kallis" vms. See tundus nii võõras kuidagi, hetkel oli see naljakas ja tahtsin natuke selle lause üle teda narrida. Siis jäin ma aga mõtesse, et mida tähendab öelda lause: "ma armastan sind".. See nõuab palju julgust, kindlust, palju lihtsam oleks öelda isegi enda kallimale, et sa meeldid mulle või lihtsalt kallistada ja naeratada talle. Ma pole kuulnud kunagi enda elus, va telekas, kedagi ütlemas seda lauset. Mu õde pole öelnud seda enda mehele, mu vanemad pole seda öelnud üksteisele.. ma ei tea, vb nad omavahel olles on öelnud seda. See on nii kummaline. Kas me siis ei usu armastusse? Või on see puhtalt meie kultuuri osa mitte seda öelda? Armastus.. see tundub nii suure ja tugeva sõnana..

Mulle ütles, et tüdruk paar päeva tagasi lause, mida pole ma kunagi varem kuulnud mulle öelduna: "sa meeldid mulle liiga palju." Ma ei saanud sellest aru, siis küsisin enda sõbrannalt, et mida see tähendab ja ta seletas selle ilusasti ära mis tundus isegi mulle loogilisena. Lisaks ütles ta ka, et see on tüdrukute puhul nii tavaline asi. Tavaline.. see paneb uuesti mõtlema.. kui see on nii tavaline inimeste puhul siis.. mul on kahju, et ma pole elanud kunagi tavalist elu. Tavaline.. tavaline on keskmine, see tundub justkui absoluutse miinimumina, mille peab saavutama. Tavaline pole keskmine, tavaline on kõige madalam aste, millest allpool olevad inimesed peaks end kas üles pooma või kiiremas korras radikaalselt arendama hakkama paremuse poole. Ma ei suudaks olla kunagi tavaline.. aga kuna ma olen olnud nii kaua allapoole tavalist siis hetkel tundub tavaline päris hea paik, kus olla. Tunda ja maitsta, mis on tavaline elu.. mulle tundub tavaline nagu eriline. Vb see jääbki nii, iga inimene elab arvatavasti enda normide järgi. Ühiskonna mõttes oleks minu eriline aga siiski tavaline. Minu suureks eeliseks on aga see, et ma võin kogematta ühiskonna tavalise vahele jätta ning hüpata allpool tavalist kohe erilise peale. Ning ma arvan, et minu elu saabki selline olema. Mul on kas sitt või eriline elu :D Unistused, mis minu peas on.. need pole tavalised.

Ma olen mõelnud viimastel päevadel palju sellele, kuidas end teha emotsionaalselt haavamatuks. Ma olen leidnud kaks vaatenurka, kuidas on võimalik elada. Üks võimalus on elada ning tegutseda nii, et julgus saadakse enda mineviku kogemustest. See on kõige tavalisem meetod, kuidas inimaju töötab. Meil on minevikus mingi sarnane kogemus olnud ning me oleme selle edukalt suutnud läbida, seega on meil olemas kogemus ning meil on teatud ootused, kui me läheme vastu sarnasele olukorrale. Vb polegi "ootused" õige sõna, pigem teatud usk, et seekord läheb samamoodi, kuna eelnevad korrad on läinud nii. Iseenesest tundub see ju hea süsteemina. Kahjuks on siin üks suur pragu, mis võib purustada täielikult eelnevad head kogemused ning panna inimese emotsionaalselt hävinenud olukorda. Ütleme, et ma lähen võõra inimesega rääkima ning mul on eelnevad kogemused sellised, et kõik 4 korda läksid superhästi. Seega, kui ma lähen rääkima siis ma eeldan, et ka seekord läheb kõik hästi, minu reaalsus on, et ma olen hea suhtleja. Kui ma nüüd astun selle inimese juurde ning ta käitub negatiivselt minu suhtes, siis terve mu reaalsus saab löögi. Olukord, et ma ei ole hea suhtleja ei sobi enam minu arusaamaga endast. Mida teeb inimene siis kui miski ei sobi tema reaalsusesse? Ta hakkab seda asja sobitama enda reaalsusesse, proovima olukorda muuta nii, et tema reaalsus jääks samaks, et see ei muutuks. Seega.. ma hakkan meeleheitlikult tegutsema selle nimel, et antud inimene suhtuks minusse positiivselt.. seega olen ma reageerija ning ma olen surve all. Surve all olles aga tegutsevad inimesed läbi emotsioonide, mis moonutavad veel rohkem kainet mõtlemist ja adekvaatset käitumist. Kokkuvõttes.. ma käituksin veel kehvemini ning teine inimene näeb läbi seda.. ta näeb, kuidas ta suutis ühe lihtsa teoga minu enesekindluse maha tõmmata ning panna tema pillijärgi tantsima. Ma vajan selle inimese heakskiitu.. et minu reaalsus jääks püsima.. The hungry don't get fed.

Teine variant oleks elada iga sekund korraga ning mitte võtta arvesse eelmisi kogemusi. Muidugi oleks see absurdne lähenemine kui ma võtaks seda raudreegline. Ala kui ma sain väiksena lõvilt hammustada siis jooksen nüüd uuesti lõvipuuri ning proovin talle hi5 teha oleks lollakas. Pigem, et ma astun suhtlusesse ilma ootuste ja eelarvamusteta. Mis iganes tuleb see tuleb, ainuke asi millele saan kindel olla on see, et ma jään iseendale truuks. See on umbes sama küsimus, et kui päike kustuks taevast, siis kust ma saaks enda soojuse? Enda seest. Las päikeseks olla kõik teised inimesed minu ümber. Oi kui lihtne oleks saada ning võtta energiat päikeselt, mis on ilmatuma suur ning nähtav kõigile. Aga päike pole kahjuks minu kontrolli all. Ta võib teha seda, mis ise tahab..tundub kuidagi riskantne usaldada enda õnn mingisuguse välise faktori kätte, mille üle pole mul mingit kontrooli. Seega pean ma pöörduma iseenda poole, nähtamatu päikese poole, mida mitte keegi teine ei näe ning mille olemasolust isegi keegi tedlik pole..peale minu. See päike pole nii suur, seda päikest ei näe ma ka iga päev.. ma tean vaid selle olemasolust siis kui ma seda meelde tuletan.

Väga ilus lause, mida olen ka siia varem kirjutanud “There is no sun without shadow, and it is essential to know the night. In the depth of winter, I finally learned that within me there lay an invincible summer.”.

Sageli avastavad inimesed päikese enda seest alles siis kui päike taevas on kustunud.. Paljud ei avasta seda aga kunagi..

Minu ülesandeks on vaadata võimalikult palju enda sees oleva päikese poole ning kasvatada teda suuremaks.. panna ta rohkem särama, näha teda selgemalt ning sõltuda temast.. ning ühtlasi koos sellega võtta enda õnn enda kätesse.

Selle posti kirjutamine tegi mul tuju paremaks. Ma olin natuke segaduses ennem..
Head jõulukuud.. ning palju päikest!