Nädal vahet..igav pealkiri..

..eelmisest postist.. jh.. olen muutunud laisaks vist.. Kui aus olla siis ei oskagi midagi siia kirjutada.. pole erilist vaimset arengut sel nädalal toimunud.. vb ainult kehvemaks läinud.. jh.. kindlalt kehvemaks.. Ning ei teagi, kas saan siia nii vabalt kirjutada kui sooviksin.. juba 3 inimest teavad selle blogi kohta ja ma tegelt ei taha, et nad kõike teaks.. Mulle meeldib see idee, et ma saan anonüümselt kirjutada, aga samas kõik saavad seda lugeda. Mulle aga EI meeldi mõte, et ma kirjutan ja siis lugejad teavad, kes ma olen. Mõtlen veel, vb teen uue blogi.. Tahest tahtmata pean ma nüüd hakkama filtreerima enda mõtteid ja seda, mida ma kirjutan siia.. Ma ei saa rääkida enam enda hirmudest.. Aga see on oluline, et ma kellelegi räägiks neist.. ma arvan, et ükstapuha, kellele ma räägiks, nad naeraks mu välja või ei võtaks tõsiselt.. ja isegi kui nad mõistaks, et ma mõtlen seda tõsiselt, siis nad ütleks mingi malliga visatud stampvastuse, mis on sama robustne nagu saksa tangitehasest tulnud soomuskehad.. (pole aimugi kas sellised asjad on olemas). Blogi on koht, kuhu ma saan kõik asjad üles kirjutada.. ning kui see on anonüümne, siis pole mul vaja karta, et keegi kuskil naerma hakkab.. ning see, keda huvitabki võõra inimese elu, see saab lugeda ning kommenteerida.. öelda "jah, mul on sama lugu" või siis mingi spämmibott laseb mu kommentaaridesse viagrareklaame.. asi seegi :D

Selles suhtes olen ma edev inimene, ma tahan, et minu lugu kuuldaks, samas ei taha ma tagajärgede eest vastutada.. mm.. suht argpükslik mõtteviis.. samas.. öeldakse ju, et kui kogu aeg on mingid tagasilöögid või kui keegi narrib siis lõpuks sa ei kuule enam narrijaid ja need inimesed kasvavad tugevaks.. minu puhul pole see kahjuks nii olnud.. ma ei ole teras, mis karastub.. pigem muutun nõrgemaks iga hoobiga..

Ma ei mõista ainult ühte.. miks mingid tüübid peavad teisi narrima.. ? Mis mõte sellel on? Ala.. võtame näite.. ma olin keskkoolis suht vaimselt prses.. ega ma praegu ka mingi korras pole, aga siis olin ma ikka väga läbi.. ning siis minu "sõpruskond" keskas kogu aeg narris mind.. kül mu stiili pärast, küll selle pärast, et mul kunagi tüdrukut polnud ja et ma ei oska laulda jne. Nii.. siis.. ma pole suhelnud nendega aasta aega.. ma pole aasta aega ühendust võtnud.. ma pole neist midagi kellelegi halba rääkinud.. ning siis üks päev leian ma lihtsalt orkutist solvava iseloomustuse.. lambist.. see inimene oli selle ka kohe ära kustutanud, aga gmailis tuleb teada ja siis selle sisu kui on iseloomustus kirjutatud. Jah.. nii, et kui kunagi kellelegi midagi kirjutate seal ja ära kustutate siis teadke, et inimene saab ikka teada, mis seal oli..
Seejärel.. teine näide.. esimesel kursusel suhtlesin ma enda kursavendadega.. üks tüüp tundus täiesti norm ja peale keskat hakkasin ma ju uurima seda, kuidas tüdrukut saada, sest ma olin sellises vanuses ja lisaks igapäevane mõnitus ka vanade klassivendade suust oli mind hulluks ajamas.. Siis ma sattusin netis mingite raamatute peale.. ja.. kuna ma sattusin üks õhtu rääkima tolle kursavennaga tüdrukute teemal ja ta rääkis, et ta mingi tahab ka sebida.. siis ma mõtlesin, et olen hea sõber ning annan talle ka seda raamatut lugeda, et.. aitan.. on abi.. Natukese aja pärast ma enam ei suhelnud enda kursakaasalastega.. ma lihtsalt ei suutnud iga õhtu joomas käia ning kui sa natuke jääd maha grupist siis sind enam kaasa ei kutsuta.. samas ma olin liiga arg, et ise ka seltskonda end kutsuda või küsida, et mis nad teevad jne.. ok.. see selleks.. nüüd.. mingi 2 aastat hiljem, see sama tüüp tuleb klubis minu juurde ja ütleb: "ma tean küll, miks sa siin oled. Sa tahad naisi sebida, ei, ma tean küll, miks sa siin oled" nagu.. wtf.. mis ma olen? Mingi snaipimisüksus, mis on võtnud enda elu eesmärgiks ainult igal pool, kus ma vähegi käin, endale chikke sebida? Ja siis kunagi varem linna peal ma nägin sama tüüpi, kes oli enda sõbraga ja siis ma tutvustasin end ning ta vastas, et jah.. ma tean küll sind, me oleme sinust väga palju rääkinud.. seal juures oli muidugi see poolirvitav nägu.. Uskumatu.. tüübid räägivad mind seljataga, et ma olen mingi narr, kes üritab iga hinge eest naisi sebida.. Ausalt inimesed, kas teil TÕESTI pole õhtuti midagi paremat teha, kui mingi 2-3 aasta taguseid asju meelde tuletada ja siis inimese üle naerda? Ja nagu.. oleks siis mingit asjagi, mille üle naerda, aga ei ole ju.. krt.. see, et ma tahtsin enda eluga midagi peale hakata ning valisin eneseabi.. jah.. see teeb mind teie silmis luuseriks? Luuser oleks ma siis kui ma ei teeks midagi ja laseks rahuliku südamega samamoodi edasi.. ning ma üritasin seda tüüpi veel aidata ka..

Ja sellised.. asjad teevad ebakindlamaks, mul on niigi ebakindel olek.. millest ma üritan kogu aeg lahti saada ja siis tulevad mingid sellised, lollakad, mõttetud igivanad asjad kuskilt uuesti teemadeks.. Lisaks veel minu pidev ebakindlus enda välimuse suhtes.. sellistel hetkedel tunnen end tõesti mõttetu ja väärtusetuna.. Seejärel pean endale kogu aeg kordama, et tegelt pole see nii.. tegelikult olen ma väärt asju, mida soovin.. kõik inimesed on väärt asju, mida nad soovivad..

Täna oli projektiga seoses rühmatöö tähtaeg, esitamine toimub järgmine nädal.. kuigi minu rühmas olijad on suht.. vaiksed ning.. sotsiaalselt mitte just säravaimad tähed.. on hea suhelda inimestega.. sõbralikul tasandil.. mitte mingit ületrumpamist ja vaimse säravause tõestamist.. üksteise peenelt solvamist.. lihtsalt.. räägin, millest tahan ja mind aktsepteeritakse selle eest ning isegi huvitutakse sellest, mida räägin.. Ega see ei ole vist jh eriti tuumatehnoloogia, meestega rääkimine.. mehed tahavad ainult ühte.. austust.. austa neid ja õrnalt kergita meie ego.. ning.. oled omadega mäel..

Ma põhiliselt suhtlen inimestega msn's või mingite pärapõrgu sotsiaalsaitidel, millest keegi kuulnudki pole.. 99, 8% on nad naissoost.. naistega on isegi lihtsam suhelda, kui meestega.. naljakas.. naistega on võimalik flirtida ning läbi selle hoida suhtlust lõbusa ja huvitavana.. ega ma väga selle üle tegelt ei põe, et mul väga palju meestega suhtlusi pole.. kui ma tahaks seda võiks ma ju korpi minna.. ning need meessõbrad, kes on.. neist piisab.. ma pole eriti hea uute tutvuste kindlustamises.. meestega eriti.. ning sotsiaalse ringi suurendamine on suht raske töö.. Mingil sotsiaalsaidil mehele kirjutamine oleks supergei.. nii, et seda ma ei tee.. samas.. ma tahan suhelda ja seepärast ma järjest otsingi uusi inimesi, kellega kirjutada..

Ma ei ole suuteline hästi kahjuks neid netisuhteid (või ka päriselu omi) hoidma.. M ütleb, et ma pean end asetama teise inimese asemele ja siis mõistma, mida tema tunneb.. ja siis vastavalt sellele käituma.. nooremana olin ma väga empaatiline inimene.. vähemalt nii öeldi mulle.. praegu ma kardan, et ma olen väga egokeskne.. kui ma isegi proovin hakata mõtlema, mida teine tunneb.. ma olen suuteline selleks.. ma mõtlen välja.. aga peale seda tuleb kohe tagasi mu pähe mõte: aga mina tahan ikkagi seda.. kuigi ma mõistan tegelt, mida teine võib tunda.. Jah.. egoist.. Samas.. ma olen võtnud endale põhjenduseks mõttelaadi: aita kõigepealt iseennast ning alles siis oled sa võimeline teisi aitama.

Laupäeval käisin sünnal.. jõin end magama :D Jah.. kuigi see on vist enamvähem ainuke kord, kus ma olen end ülitäis joonud ning samas midagi lolli pole korda saatnud.. tundsin ma end halvasti selle pärast.. tunnen praegu ka nata.. see on madal.. niimoodi juua.. lollakad hirmud.. kui mul poleks neid.. siis ma ei jooks.. mul poleks vaja.. ma oleks siis koheselt piisavalt lõbusas tujus.. ning mis kasu on lõbusast tujust, mis on tulnud läbi alkoholi, kui pärast on häbi peeglisse vaadata.. Teada, et olen nii nõrk mees, et pean alkot jooma, et julgust saada sellest.. mis julgust.. isegi kui ma maani täis olen, pole mul alati julgust midagi teha..

Haha, sellest on möödas.. 9 kuud, kui ma lubasin uusaaasta ööl, et SEE aasta ma muudan end kindlasti.. sest NII see enam ju jätkuda ei saa.. vahva on ennast päevast päeva alt vedada.. See aasta on mul olnud vist kõige haledam.. enesearenduse alal.. jap.. kohe kindlasti kõige haledam.. Ma olen vist väga hard case..

Ma ei taha seda posti lõpetada kurva noodiga.. sest.. kui ma olen selle kirja pannud.. siis ma olen endast selle välja elanud.. saanud selle ära rääkida.. peale seda pean ma ennast jälle täis süstima positiivsete sõnadega.. vaatama paar filmi.. ei, ma ei emotse.. ma ei tunne end eriliselt kurvana ka praegu seda kirjutades.. sest.. ma tean, et paari päeva pärast tunnen ma end jälle enesekindlamana.. pean lihtsalt palju positiivseid sõnu endale ütlema..