Nojh, see selleks.. eile käisin klubis jälle. Kolmapäeviti on Illusioon tavaliselt paksult rahvast täis, aga kui eile kohale jõudsime oli tantsuplats tühi ja klubis oli vb alla 20 inimese :D Kuskil kella.. poole kaheks oli ikka inimesi tulnud, nii et tantsuplats oli enamvähem täidetud inimestega, kuigi ülejäänud klubi oli ikkagi täiesti tühi. Kui läksin kluppi sisse, siis hakkasin kohe mingi suvaka ossiga rääkima, kes oli täis.. küsisin niisama, et miks nii vähe inimesi ja blablabla. Tüüp mingi oli pm terve õhtu meiega koos.. Vandil polnud mingit stiili, ta oli täis, lühike, keskmise välimusega ning.. täiesti mittemidagi ütlev ning siis ma üks hetk näen, et ta on tantsuplatsil ja tantsib mingi chikiga ja natukese aja pärast, õhtu lõpupoole läksid nad koos ära. Mul oli nagu.. WTF.. see tüüp saab naise? Ning siis oli veel üks tüüp, kes oli samuti stiilitu ja värki, aga mitte oss vaid pigem selline nohikutüüpi, kes tantsis tantsupõrandal ning.. julges mingi chiki kutsuda tantsima.. ja tantsisid kaua aega, nagu.. eemalt vaadates oli see suht akward tantsimine ja üldse, aga.. tüdruk ei lahkunud (mõlema tüübi korral, need tüdrukud ei tundnud neid, ma sattusin nägema neid hetki, kui need poisid sebima hakkasid tüdrukuid). See oli uus WTF moment. Krt, kui sellised vennad saavad tüdrukuid.. Ma ei taha olla ego, sest ego on vale olla ja igast muud asja, aga no.. päriselt.. Julgust läheb lihtsalt vaja.. Samas on positiivne see, et ma ei tundnud end maailma suurima luuserina, kui nägin, et nood tüübid julgesid tüdrukuid sebida ja mina mitte. Ma tundsin sees, nagu.. ok.. ma olen tegelt lahe ja värki ning see, et ma ei julge rääkima minna, et räägi midagi minu kohta, see ei tee mind kehvemaks inimeseks. Eile oli esimest korda elus vist, kui klubis oli rohkem tüdrukuid kui poisse :D Selline suhe peaks ALATI olema..
Mul on nohu ka nüüd, mõlemad sõõrmed kinni, rääkisin sõbraga eile, et läheme täna suusatama, aga eriti ei ole soovi küll minna.. Läheks vast homme pigem peale eksamit.
Täna helistasin ühele tüdrukule, keda kunagi sebisin netis, ta sai 17 ning laulsin telefonis B Spearsi laulu, I'm not a girl, not yet a woman :D See.. on hea.. vastav sünnipäeva laul.. Homme on eksam, pean selleks hakkama nüüd õppima.
See chikk, keda netis sebin, kes Tallinnas elab, selle sõbranna kukkus trepist alla ja siis tal mingi ajus muutus rõhk, ning tal tehti ajuoperatsioon, kus eemaldati verevalumid ning nüüd ei mäleta ta enda elust mitte midagi.. mälu peaks tagasi tulema, aga ei tea kui kiiresti. Mu sõber sebib toda sõbrannat ning ta pidi kokku saama temaga (pole veel saanud) ning nüüd see chikk ei mäletagi teda :D Kurb.. samas natuke ka naljakas..
Ma lugesin hea posti egode kohta jälle. Pm on mul olemas kaks ego, kui üldiselt defineerida.
a.) Ego, mis koosneb arvamustest enda kohta, ehk siis super-ego. See on kõik, mis sa arvad enda kohta, mis asju sa oskad teha, mida sa julged, mis on sulle "loomulik" teha ja mis ei ole (hääl peas ütleb, et sa pole piisavalt lahe, et seda või kolmandat teha).
b.) Ego, mis polegi otseselt ego vaid pigem sina ise, see ego, mis on autopiloodi peal. Võib öelda ka "südame hääl" või naturaalne isiksus.
Põhimõte on selles, et ego a soovib kontrollida ego b. Ego b on see, mis kogu aeg töötab ja TEEB asju. Ego a on see, mis MÕTLEB asju ning tahab kontrollida ego b, sest arvab, et saab ise paremini hakkama.
Ego b töötab kogu aeg.. kui ego b töötab ja ego a on vaikima surutud siis toimub "normal flow" ehk kõik asjad maailmas tunduvad sel hetkel lihtsalt ilusasti minevad, voolavat, miski pole pingutatud kõik lihtsalt tundub loomulik ja hea. Sel hetkel on inimene 100% tema ise, tema iseloom, isiksus.
Kui aga ego a tahab võtta kontrolli üle ego b siis toimub konflikt ning "normal flow" katkeb. Esile hüppavad hirmud, kahtlused, kadedus, loogiline arutlus, võimuvõitlus jne.
Ego a saab olla kahte tüüpi pm, hea ego a ning halb ego a. Hea on see, kus sa arvad enda kohta häid asju ning mõtled: "I'm the shit" kui halb ego on see, kui mõtled: "I'm shit".
Ideaalvariandis vaikib ego a ning laseb lihtsalt ego b'l tegutseda. Ehk siis, surutakse vaikima see sisemine hääl, mis arutleb kogu aeg endamisi, mida oleks õige teha, mis on minu mugavuspiirkond, kellega ma võin rääkida, mida ma võin teha, mida see ja too inimene minust arvab, kuidas ma teistele paistan. Kui see vaikima panna, siis jääb üle vaid maailma jälgida, ehk siis teada.. I'm ok, I don't have to worry about myself, let's see how the world is doing now. Ma ei teagi, kas teised mõistavad seda, mida kirjutan, sest.. ma olen ise seda kogenud ning sel juhul on mul täiesti selge, mis nende kahe vahe on. Samas, inimesed, kes pole seda kogenud.. ei pruugi aru saada, mida fakki ma ajan.
Kui aus olla, siis polegi see teine niivõrd "ego" kui.. mina ise, ehk siis puhas iseloom, puhas isiksus. Ning see, milline ego a meil on, kas hea või halb, sellest sõltub meie reaalsus. Ehk siis.. kui me arvame endast halvasti siis me valime endale kehva reaalsuses, kus me oleme kannatajad, luuserid jne. Kui me arvame, et me oleme lahedad, siis me loome enda ümber laheda reaalsuse, ümbritseme end lahedate inimestega ning arvame maailmast ka paremini.
Kogu see ego jutt on võetud SIIT
Ma arvan, et on väga oluline valida endale reaalsus, millega end samastada ning samas võimalikult palju usaldada enda autopiloot ego b.
Yeah, and ALWAY trust yourself!
No comments:
Post a Comment