Ebaoriginaalselt originaalne pealkiri

Google crazy mofo

Käisin üleeile rebaste ristimispeol ja eile ka. Kaks päeva järjest, suht lahe oli. Mõlemal peol rääkisin ka inimestega. See oli kah hea. Pm rääkisin ühe tüdrukuga 2 tundi.. omg mis asjadest.. lihtsalt.. sõnad tulid pähe, mina ütlesin.. need polnud sageli isegi naljakad vaid lihtsalt ajukad. Ma arvan, et väga hull ei saanud olla, sest ta oli ikkagi minu juures ja minema ei jooksnud. Seega.. good job. Pean harjuma sellega rohkem, et ma ajan lolli juttu. Ausalt, isegi minu standartite kohta on see üliloll jutt.. ning inimesed, kes teavad mind, teavad, et ajan suht lolli juttu vahest. Pean enda lati madalamale tõmbama selle suhtes, mida loodan enda jutuga. Oluline on meeles pidada, et jutt on ainult vaakumi täitmiseks, tähtsad asjad on muud tegevused selle ajal. Pm.. unusta sõnad, ära isegi muretse kui lollid nad on või mitte.. savi totaalselt, aga kehakeel ning tonaalsus jep.. see on asi, mida peab tõsiselt parandama. Ma arvan, et olen õigel teel. Algul tundub natuke šhokina ajada sellist jama suust nagu ajan aga järjestrohkem harjun sellega. See on hea, laseb keskenduda olulistele asjadele.

Ma suutsin eile kuidagi selgeks teha tüdrukule, et kui nad kõik kannaks pükste või pikkade seelikute/kleitida asemel miniseelikuid siis aitaks see säästa planeeti reostumisest ning annaks seega Maale vb isegi paar tuhat eluaastat juurde.. tänu millele on kõik miniseelikute kandjad otseselt vastutavad miljonite sündimata laste ilmaletuleku võimalikkuses ning seega ülimad pühakud.

Lisaks sellele on parim eluasend lootepoos, sest sel juhul toimuks maailmas vähem energiakulutamist.. ning õhk oleks puhtam. Samuti pole uni ebareaalne vaid täiesti tavaline osa meie maailmast, mis on sama reaalne kui õlevalolek. Inimese aju läheb teisele režiimile, kutsuda kuidas tahad, vb isegi teise paralleeluniversumi ning seal kehtivad lihtsalt teised füüsikaseadused ning reeglid. Seetõttu ongi uned nii kaootilised ning ebaselged, tegelikult unes olles tundub kõik väga loogiline ning keegi eikahtle kunagi unes olles antud maailma tõesuse üle, seega.. ehk on meie unemaailm lihtsalt teine paralleelsus. Me elamegi tegelikult mitmes erinevas maailmas, päeval ühes, öösel teises. Mõlemad on sama reaalsed. Nt ma nägin täna öösel, et olin folgil ikka veel ning samas olin ka rebaste peol.. ning need kaks eri asja ei olnud omavahel konfliktis, unes oli see võimalik ning samas olin ka kuskil Iirimaa baaris vist. Nägin unes, et kõndisin Riia mäest alla ning olin viimased 3-4 päeva vist mäluaugus olnud. Me olime sõprade autoga kuskil parklas kuid samas ei reisinud ma autoga vist vaid suure reisibussiga.. kuskilt välismaalt.. aka folgilt.. Iirimaalt? Anyways, ning reis oli lõppemas ning siis ma vajusin autost välja, sest olin nii täis.. oli kõik segane, siis ärkasin üles ja me magasime mingi reisipeatuskohas, kus sõbrad ütlesid, et ma olen käkki keeranud ja mingikuri tädi oli ka seal. Rääkis, et ma olin räme kastis olnud ning mendis käinud jne.. siis ma mõtlesin, et püha perse, pole olemas võimalust, et mu vanemad sellest teada ei saa ning kui nad saavad siis on see väga paha, sest tekitan petumust neis ning ma vihkan seda väga.

Siis otsustasin linna peale minna kõndima, ma ei uskunud, et ma olin kastis olnud ja proovisin kaine olla, teised ütlesid, et see on võimatu. Kõndisin äkki riiamäest alla linna poole, siis kuskil baaris (Iirimaal?) rääkisin mingi tüdrukuga ning läks hästi, oli paremaks minemas ja üks hetk lõi mulle numbrid ette.. ning siis taustal oli selgitav tekst, et antud koodiga tmebeldatud persoon on mäluaugus nüüd. Umbes nagu ma oleks vaadanud telekat läbi enda silmade ning siis üks hetk visati ekraanile ette, et teie tasuta vaatamise aeg on läbi,  antud lainepikkus on nüüd mäluaugus. Kuigi selle chikiga rääkides ei olnud ma üldse täis vms. Siis vaatasin seda numbrit enda ees nagu paratamatust ning mõtlesin, et nojh.. mis ikka siis.. aga mu vanemad on ikkagi pissed off.. Siis ärkasin üles ning mõtlesin, et ok.. nüüd on päev, kuida TRA ma enda vanematele seletan, et ma olin kastis ja mendis ning mäluaugus.. siis vahtisin voodis ala alla 10 seki kui mõistsin, et ooot.. ma eile olin ju rebaste peol.. oot.. kuule, okei ju.. ma ei joonud end kasti, kõik on ok :D

Vb see uni tuli, sest olen nüüd pea üle 6 nädala kaine olemist joonud kaks õhtut järjest. Siiski mõlemal korral  pole alko nagu suurt midagi teinudki. Eile küll ei märganud mingit effekti. Sesmõttes, et sain aru, et olin joonud, aga see piirdus natuke udusema silmavaatega aga muidu mitte midagi. Minu rääkisimisoskus oli täpselt sama kui kainepeaga ning muud peri-para-mõõdumeetrid ka.

Kui aus olla siis ei meeldi mulle nii väga rääkida enda tegudest kui mõtetest. Võõraste inimestega ka, kuigi mul on mulje jäänud, et teised räägivad alati rohkem tegudest..nagu nende teod defineeriksid, kes nad ise on. Minu arust on see sama külm, kui lugeda inimese kohta fakte ning siis otsustada, kes ta on. Teod küll määravad, kes sa oled füüsiliselt, aga mõtted määravad selle, kes sa tegelikult oled.

Loll võrdlus nt siia kõrvale. Inimene, kes proovib palju asju teha ning ebaõnnestub neis tihti, kuid ei anna alla ning proovib edasi. Tegude järgi oleks pidanud olema ju Edison olema luuser.. ta proovis asju, ta ebaõnnestus, PIDEVALT. Samas tema mõtete järgi oli ta võitja, ta uskus kogu aeg, et see mida ta teeb viib sihile ning on kasulik edukas tegevus. Seega.. ta oli füüsiliselt kaotaja, kes mõtteviisilt oli täielik võitja.. ning lõpuks oli ta ka füüsiliselt võitja. Kuid kui võtta ning lugeda ratsionaalselt ning külmalt kokku tema füüsilised teod siis võib ju võtta, et ebaõnnestumisi oli 1000, õnnestumisi 1. Seega.. suht tugevalt näitavad ta tegude arv seda, et ta oli hiiglaslik luuser.. Ma ei usu, et ma saan hinnata inimest, ennast, kõiki teisi tema tegude järgi. Muidugi on siin palju tahke, mis muudavad seda väidet, aga mina mõtlen just selle.. unistuste täitmise ning soovide nurga alt.

Olgu, täna õhtul ei teagi, mida teha. Mitmed inimesed lähevad vist Illusiooni halvale moosile (hu haahaaaa.. kus oli nali nüüd, ui oi.. ). Peaks ka minema, Karmenit pole mõtet sebida vist, ta pole eriti huvitatud. Imelik, ise nagu viimasel ajal võttis rohkem ühendust ning tegi tavatust kõvasti rohkem nagu komplimente mulle jne.. samas, kui väljas olime, siis ei näidanud ta suurt midagi välja. Suva, ma võin ju seda õrritamismängu teha, aga  pean samas teadma, et see ongi see ainult.. mäng. Pidin talle eile veel helistama ka kui rebaste peolt lahkun ning linna lähen, aga mul oli seal lõbus ning ta oli helistanud 2 korda hiljem nägin, aga mul polnud seal peol levi ning ma ei teadnud seda. Linnas oleks probly mul sitt olnud, sest üks koss ju läbimärg. Koduteel ikka hõõrus mõnusalt katki mul varvast ning üldse väga peppur olukord.

Kokkuvõte. Mis ma õppisin sellest peost ning üldse viimasel ajal, et füüsiline kontakt.. superülioluline. Pean tegema hakkama, alguses on probly ebamugav aga olles ebamugavates olukordades me ainult arenemegi. Risk it all or lose it all stiilis I guess.

Kõva teie hoidke!

Keset septembrit

Tundub, et ma olen mingi ki.. jah.. :D

Fuck no on see igav pealkiri. Mõtlesin, et kirjutan nüüd midagi sisukat pealkirjaks.. aaaa..eeee.. ok, ei tule midagi, teeme siis nii, et kirjutame "keset septembrit" sest.. praegu on ju keskpaik sel mune jäätaval kuul. Olgem ausad, pealkiri on oluline.. kui ma kirjutaks posti, mida soovin, et kõik vaataks. Samas, kuna mul on suva sellest, siis pealkirjal pole mingit tähtsust. Hi5, juba 4 rida kirjutatud pealkirja kohta ning sisukat pole midagi öeldud :D Anyways, pole ammu kirjutanud ning mõtlen, et pean kirjutama siia asju.

Ma käin nüüd Tartu Noortekooris. Wii.. parem, kui Halebopp, sest siin on rohkem minuvanuseid ning.. tüdrukuid on ka ilusaid :D Olen käinud juba 5 proovi kohal ning.. siiani olen suhelnud 2 poisiga, kahe tüdrukuga, kes mind ja teisi uusi vastu võtsid ning täna võtsin julguse kokku ning läksin rääkisin ühe tüdrukutegrupiga. Amm.. sellest me ei räägi, kuidas ma ei suutnud 100% iseendaks jääda, aga algus on tehtud. Tegelt teel koju olen tähele pannud käivad ka kaks tüdrukut koorist, aga siiani pole veel julgend nendega juttu teha..mis on tegelt absurdne, sest meil on nagu sama fcking kodutee ja ma ei viitsi seda teed üksi kõndida :S Ala nagu ülikoolist käies käin seda rada, nüüd koorist ka, ma lähen igavusest hulluks. Homme kutsus mind üks tüüp koorist jalkat ka mängima, nii et suht normulllllllll, vesimullll.. seep.. kükitamine.. ass rape.. hohoo.. pervy old me.

Anul läks posiga sitalt, kutt jättis ta maha ning laupäeval ma siis lohutasin teda. Kaine olen ka juba olnud üle 5 nädala. Laupäeval sai mul tõsiselt kõrini. Ma istusin baaris ning nägin kõiki neid ilusaid tüdrukuid möödumas, osad tegid ka silmsidet ning siis ma nägin ühte hullult ilusat tüdrukut mingit kutti suudlemas ning siis mõtlesin, et krt.. see võiks ju mina olla. Isegi kui ma oleksin ülisitt tüdrukutega, siis maanduks ma mõnele, sest lihtsalt tõenäosusteooria kiidab juba seda heaks. See on nagu anekdoot: mees tahab rikkaks saada ning kohtab jumalat. Jumal ütleb mehele, et ta võib soovida ühe soovi. Mees ütleb, et tahab lotos võita miljard eurot. Läheb aega mööda, mees ei võida, läheb veel aega mööda, ikka midagi. 5 aasta pärast kohtab mees uuesti jumalat ning kurdab, et pole ikka veel võitnud. Selle peale vastab jumal: "mees, anna mulle ometi võimalus, OSTA PILET."
Jah, seega.. ma pean endale andma ometigi võimaluse, lihtsalt minema rääkima. Ilma selleta ei juhtu midagi. Mulle torkas pähe, et see mitte rääkimaminemise asi ei jäämitte niivõrd ärevuse taha kinni vaid minu üldise elumentaliteedi: ma lihtsalt pole enam harjunud reaalselt midagi tegema. Ning ma olen kaotanud ka usu, et mingi asi võiks minu puhul mõjuda, muutuda. Ala, ma pole trenni teinud, sest ma ei usu, et ma tõesti võiksin tugevaks saada. Mapole tööd otsinud, sest ma ei usu, et ma reaalselt suudaks sinna töötama jääda. Ma ei oska enam õppidagi kooli jaoks, sest ma lihtsalt pole harjunud midagi reaalselt tegema.
Nõnda edasi jätkates olen ma 27 aastaselt samas punktis ning siis lubasin end oksa tõmmata, kui olen samasugune. Ma pean reaalselt tegema asju, et midagi muutuks.

Üks suur küssa on: kas juua või mitte? Ma olen nüüd 5 nädalat kuival olnud ning käinud väljas mingi 3 korda nädalas keskmiselt. Ma vihkan seda alkoga olevat uimast tunnet ning seda kui alko mõju hakkab kaduma ja siis oled lihtsalt nagu apaatne vihmauss. Ning alkot võttes tunnen ma veel suuremaid süümekaid, kui ma ei lähe rääkima. Hea on see, et ma reaalselt tunnen ennast lõbusamana ja suudan rohkem end nautida, kui olen nata võtnud. Mediteerimisest pole sittagi kasu olnud. Ma olen teinud seda väga halvasti ka, aga jh.. pole mind toonud rohkem hetke elama.

Minu verbaalsed skillid on sama head, kui minu mittekottimise faktor. Kui see on kõrgel, siis head, kui mitte, siis sitemad. Tähtis on, et ma ei mängiks rolli vaid jään alati iseendaks.

Kui ma tahaks siis oleks mul paljustki muust kirjutada, aga ma lihtsalt ei taha. Kirjutan impulsi ajel, kui see kaob siis ei vinna rohkem.

Tahaks alligaatoreid k*ppida

It would be nice.. vähemalt on midagi vastata seejärel küssale: millal ning milline oli su kõige metsikum seks? Eile, mina, väljas, teine maailm, mina, madal energia, teised, kõrge energia, koma, koma, koma. Nüüd käib Sarah Brightman, that chick is a good singer.End!