Maailm detsembris

Pealkirju on raske mõelda, ma parema meelega ei kirjutakski neid, sest mul pole alati mingit pointi, mida soovin edastada ning mida annab võtta ühe lausega kokku.. pigem on rohkem üldist tunnet, mida tahan edasi anda, välja öelda..tundele ei saa aga tihti panna täpset nimetust, eriti kui see on mix mitmest erinevast asjast.

Jõulukuuuuuu.. on juba käes ning mul oli alles tunne, et suvi oli lõppemas ning ma mõtlesin veel, et millal vananaiste suvi algab. Ei alanud, talv tuli hoopis..või siis hilissügis, mis iga hetk võib talveks muutuda. Tegelt on nalajaks vaatada ning mõelda, et alles oli see hetk, kui võtsin suusad jalast Tähtvere spordipargis, suudlesin lund ja ütlesin head aega talle selleks hooajaks. Nüüd on tunne, et võtan varsti jällekeldrist suusad kätte ja välja..mis polegi tegelikult halb. Ma olen mõelnud kogu aeg talvest kui sitast aastaajast, vähemalt terve see aasta. Talonikka sitaks palju miinuseid, samas on teatud asjad, mis on ka head, nt on väljas ülivärske õhk talvel ning kui nüüd mõelda, siis.. saab ka suusatada ning kui mul oleks raha siis ma ostaksin endale lumelaua ning käiks kuskil sõitmas sellega. Ma olen mingi 2-3 korda elus sõitnud, esimene kord kulus mingi 2 tundi sellele, et laual olles KOHAPEL püsti püsima jääda :D Siis viimasel korral oskasin juba mäest alla tulla ja mõlema kandi peal sõita ning ka ringe teha. Kui aga nata kipud end unustama siis võid rämedalt lennata selja peale ning hinge kinni lüüa :D Anyways, lumelauaga sõitmist teeks ma kui mul raha oleks, läheksin kohe kuhugi Rootsi või Norrasse või kuhugi Kesk-Lääne Euroopasse kus käiakse, Šveitsis vist.. ja oleks mingi nädal aega seal puhkusel sõpradega, nagu mu sõber Martin alati räägib endal lugusi. Vanasti ma sisemas tahtsin alati teda perse saata, et ta räägib kogu aeg neid lugusi, kus ta sõitmas käis jne. Samas arvatavasti olin seesmiselt lihtsalt kade, et endal pole sellist võimalust.

Ning ma avastasin selle aasta alguses, et mulle ikkagi meeldib suusatamine ka. Murdmaa.. Käisin trennis mingi 7 aastat ja lõpetasin ära.. 7 a tagasi. Siis kui vahest käisin talvelsõitmas tundus see kohustusena, nüüd mõtlen aga et päris lahe on tegelikult sõita.. rahulikult.. nautida seda.. Kui inimene on terve elu teinud sporti võistlemise eesmärgil siis võib kaduda sealt tagant ala nautimine. Muidugi on trennis hea käia, sõidad sõpradega võidu, siis on võistlused, saad end panna proovile, saad tagasisidet, õigeid treeningkoormusi jne.. aga kui pulss on kogu aeg laes siis on raske nautida ala ennast, loodust ümber jne. Üks asi, mis mulle ei meeldi isaga koos sõitmas käies on see, et ta ei oska nautida sõitu kui.. puhkust. Ma tean, et ta naudib suusatamist ennast, sest ta on terve elu seda teinud ja ma tean, et ta naudib seda. Aga kui sõit ära lõppeb siis on kohe autosse ja minema ning kodus duši alla i vsjo. Samas ma olen selline inimene, kes tahaks täielikult nautida seda puhkusena. Nagu teised, kes käivad mägedes puhkamas. Sa sõidad natuke ja siis lähed veedad mõnusat sotsiaalset aega sõpradega, sööd präänikut, jood kuuma kakaod, lähed sauna. Ma ei tea, vb olen liiga karm hetkel, asi võib olla ka selles, et ma ei püsi end isa tempos ning ma ei oska midagi rääkida temaga. Ma tahaksin osata, aga ei oska.. mul on kahju sellest. See on umbes sama, et ma ei suuda öelda enda vendadele kui palju nad mulle tähendavad. Ameerika filmides inimesed alati räägivad "I love you" igale poole. Eestis.. tundub see olevat üliraske, öelda sellist lauset.

Ma tegin koolis kunagi rühmatööd ning üks tüüp sealt rääkis mobiilis enda tüdrukuga ja kõne lõpus ütles: "ma armastan sind kallis" vms. See tundus nii võõras kuidagi, hetkel oli see naljakas ja tahtsin natuke selle lause üle teda narrida. Siis jäin ma aga mõtesse, et mida tähendab öelda lause: "ma armastan sind".. See nõuab palju julgust, kindlust, palju lihtsam oleks öelda isegi enda kallimale, et sa meeldid mulle või lihtsalt kallistada ja naeratada talle. Ma pole kuulnud kunagi enda elus, va telekas, kedagi ütlemas seda lauset. Mu õde pole öelnud seda enda mehele, mu vanemad pole seda öelnud üksteisele.. ma ei tea, vb nad omavahel olles on öelnud seda. See on nii kummaline. Kas me siis ei usu armastusse? Või on see puhtalt meie kultuuri osa mitte seda öelda? Armastus.. see tundub nii suure ja tugeva sõnana..

Mulle ütles, et tüdruk paar päeva tagasi lause, mida pole ma kunagi varem kuulnud mulle öelduna: "sa meeldid mulle liiga palju." Ma ei saanud sellest aru, siis küsisin enda sõbrannalt, et mida see tähendab ja ta seletas selle ilusasti ära mis tundus isegi mulle loogilisena. Lisaks ütles ta ka, et see on tüdrukute puhul nii tavaline asi. Tavaline.. see paneb uuesti mõtlema.. kui see on nii tavaline inimeste puhul siis.. mul on kahju, et ma pole elanud kunagi tavalist elu. Tavaline.. tavaline on keskmine, see tundub justkui absoluutse miinimumina, mille peab saavutama. Tavaline pole keskmine, tavaline on kõige madalam aste, millest allpool olevad inimesed peaks end kas üles pooma või kiiremas korras radikaalselt arendama hakkama paremuse poole. Ma ei suudaks olla kunagi tavaline.. aga kuna ma olen olnud nii kaua allapoole tavalist siis hetkel tundub tavaline päris hea paik, kus olla. Tunda ja maitsta, mis on tavaline elu.. mulle tundub tavaline nagu eriline. Vb see jääbki nii, iga inimene elab arvatavasti enda normide järgi. Ühiskonna mõttes oleks minu eriline aga siiski tavaline. Minu suureks eeliseks on aga see, et ma võin kogematta ühiskonna tavalise vahele jätta ning hüpata allpool tavalist kohe erilise peale. Ning ma arvan, et minu elu saabki selline olema. Mul on kas sitt või eriline elu :D Unistused, mis minu peas on.. need pole tavalised.

Ma olen mõelnud viimastel päevadel palju sellele, kuidas end teha emotsionaalselt haavamatuks. Ma olen leidnud kaks vaatenurka, kuidas on võimalik elada. Üks võimalus on elada ning tegutseda nii, et julgus saadakse enda mineviku kogemustest. See on kõige tavalisem meetod, kuidas inimaju töötab. Meil on minevikus mingi sarnane kogemus olnud ning me oleme selle edukalt suutnud läbida, seega on meil olemas kogemus ning meil on teatud ootused, kui me läheme vastu sarnasele olukorrale. Vb polegi "ootused" õige sõna, pigem teatud usk, et seekord läheb samamoodi, kuna eelnevad korrad on läinud nii. Iseenesest tundub see ju hea süsteemina. Kahjuks on siin üks suur pragu, mis võib purustada täielikult eelnevad head kogemused ning panna inimese emotsionaalselt hävinenud olukorda. Ütleme, et ma lähen võõra inimesega rääkima ning mul on eelnevad kogemused sellised, et kõik 4 korda läksid superhästi. Seega, kui ma lähen rääkima siis ma eeldan, et ka seekord läheb kõik hästi, minu reaalsus on, et ma olen hea suhtleja. Kui ma nüüd astun selle inimese juurde ning ta käitub negatiivselt minu suhtes, siis terve mu reaalsus saab löögi. Olukord, et ma ei ole hea suhtleja ei sobi enam minu arusaamaga endast. Mida teeb inimene siis kui miski ei sobi tema reaalsusesse? Ta hakkab seda asja sobitama enda reaalsusesse, proovima olukorda muuta nii, et tema reaalsus jääks samaks, et see ei muutuks. Seega.. ma hakkan meeleheitlikult tegutsema selle nimel, et antud inimene suhtuks minusse positiivselt.. seega olen ma reageerija ning ma olen surve all. Surve all olles aga tegutsevad inimesed läbi emotsioonide, mis moonutavad veel rohkem kainet mõtlemist ja adekvaatset käitumist. Kokkuvõttes.. ma käituksin veel kehvemini ning teine inimene näeb läbi seda.. ta näeb, kuidas ta suutis ühe lihtsa teoga minu enesekindluse maha tõmmata ning panna tema pillijärgi tantsima. Ma vajan selle inimese heakskiitu.. et minu reaalsus jääks püsima.. The hungry don't get fed.

Teine variant oleks elada iga sekund korraga ning mitte võtta arvesse eelmisi kogemusi. Muidugi oleks see absurdne lähenemine kui ma võtaks seda raudreegline. Ala kui ma sain väiksena lõvilt hammustada siis jooksen nüüd uuesti lõvipuuri ning proovin talle hi5 teha oleks lollakas. Pigem, et ma astun suhtlusesse ilma ootuste ja eelarvamusteta. Mis iganes tuleb see tuleb, ainuke asi millele saan kindel olla on see, et ma jään iseendale truuks. See on umbes sama küsimus, et kui päike kustuks taevast, siis kust ma saaks enda soojuse? Enda seest. Las päikeseks olla kõik teised inimesed minu ümber. Oi kui lihtne oleks saada ning võtta energiat päikeselt, mis on ilmatuma suur ning nähtav kõigile. Aga päike pole kahjuks minu kontrolli all. Ta võib teha seda, mis ise tahab..tundub kuidagi riskantne usaldada enda õnn mingisuguse välise faktori kätte, mille üle pole mul mingit kontrooli. Seega pean ma pöörduma iseenda poole, nähtamatu päikese poole, mida mitte keegi teine ei näe ning mille olemasolust isegi keegi tedlik pole..peale minu. See päike pole nii suur, seda päikest ei näe ma ka iga päev.. ma tean vaid selle olemasolust siis kui ma seda meelde tuletan.

Väga ilus lause, mida olen ka siia varem kirjutanud “There is no sun without shadow, and it is essential to know the night. In the depth of winter, I finally learned that within me there lay an invincible summer.”.

Sageli avastavad inimesed päikese enda seest alles siis kui päike taevas on kustunud.. Paljud ei avasta seda aga kunagi..

Minu ülesandeks on vaadata võimalikult palju enda sees oleva päikese poole ning kasvatada teda suuremaks.. panna ta rohkem särama, näha teda selgemalt ning sõltuda temast.. ning ühtlasi koos sellega võtta enda õnn enda kätesse.

Selle posti kirjutamine tegi mul tuju paremaks. Ma olin natuke segaduses ennem..
Head jõulukuud.. ning palju päikest!