What it takes to be me?

me

Täna õppisin ma midagi väga olulist enda kohta. Ma rääkisin sellest pikalt ja laialt enda sõbrale.. ning vb nüüd pole need avastused enam esmavärsked.. vb siis kopeerin lausa neid lauseid siia. Ma rääkisin P'ga msn's.. ta on üks tüdruk, keda sebin.. ning siis ta naeris ühe minu nalja peale.. ning mulle kukkus äkki pähe mõte.. õigemini füüsiliselt tundsin kuidas pea käis nagu vaikselt ringi.. kui verd on vähem teate küll.. ning nagu oleks pähe kukkunud uus arusaam.. kas tõesti.. ma võin meeldida talle seepärast, et ma olen mina ise? Ma olen alati seda mõelnud.. ja teadnud, et ennast peab aktsepteerima ning rahul olema.. "ole sina ise" on esimene reegel ju.. aga see oli esimene kord, kui ma reaalselt TUNDSIN, et äkki ta tõesti.. äkki ma tõesti meeldin talle seepärast, et ma olen mina.. ja mina TÄIELIKULT.

Ma arvan, et see mõte sai alguse sellest, kui ma Agnesega rääkisin msn's laupäeval.. mul oli tõeliselt emo tuju ning ma kurtsin talle, et ma ei suuda mõista, miks ma P'le meeldin.. et ma pole ju midagi teinud, et teda saada endale. Mille peale Agnes küsis, et kas ma olen mõelnud, et ma võin talle meeldida lihtsalt seepärast, et ma lihtsalt olemas olen.. mina. Ma proovisin seda uskuda.. ning loogiliselt võttes ma mõistsin seda, et ok.. jah.. talle meeldib mu iseloom ja värki.. igati ok.. muidu, ma meeldin talle.. aga ma ei tundnud siiski midagi. Siis küsis ta vastu, et miks P mulle meeldib.. mida TEMA on teinud, et MIND väärida? See küsimus pani mind veel pikemalt mõtlema.. et MIND väärida.. samas.. ma mõistsin jälle loogiliselt.. ma olen sotsiaalne, teen nalja, hea välimusega, blablabla seepärast meeldin..aga oot.. see pole ju vastus. Küsimus oli, mida tema on teinud, et MIND väärida? Kas minu väärimiseks peab midagi tegema? Ainuke punkt, kus see natukenegi tundus loogiline mulle oli, et ok.. paljud tüdrukud on öelnud, et ma kena.. ju siis minu väärtus peitub mu välimuses ning siis ta on piisavalt kena tüdruk.. seega väärib ta mind.. sest ma olen teatud kenadusastmega kutt. Jeah..väga tugev põhjus.. *sisesta iroonia* Mida on teinud tema, et mind väärida..?

Agnes vastas lõpuks: ja sellesmõttes, et mul ükskõik, kui Sulle meeldib tunda ennast halvasti, siis lase käia..Aga Sa tead ise ka, et Sa ei taha seda tegelikult.. Sul lihtsalt on seal sees miski, mis Sul ei lase end hästi tunda...Sest Sa ise pole endaga rahul ja siis arvad, et keegi teine ei ole ka, sest arvad, et kõik Sind läbi näevad


Alguses ma natuke nõustusin sellega.. siis jällegi mitte: mismõttes, ma ei vihka ju end, ma armastan end.. ma olen ju tervelt kolm aastat kulutanud sellele, et õppida end armastama.. ma meeldin endale, ning ma tean, et mul on külgi, mida pean muutma lihtsalt endas.

Mul on kogu aeg olnud selline usk, et.. ma tean, milline ma olen, ma olen aktsepteerinud ennast ning ma pole küll hetkel rahul selle olukorraga, aga ma tean, et liigun õiges suunas ning suudan katsuda enda tulevikku.

Ma avastasin täna, et see on täielik vale.

Ma hakkasin enda sõbraga msn's enda avastust edasi lahkama.. et kas on võimalik, et ma meeldin tõesti P'le sest ma olen mina? Kui ma meeldin P'le .. kas ma siin võin ka iseendale meeldida.. aga ma ju olen aktsepteerinud ennast.. ooooota...KAS OLEN IKKA?

Mis oli nii eriline selle tunde juures.. et ma meeldin talle iseendana.. ma meeldin talle.. KÕIK minust.

Ning siis avastasin ma enda silme all lebanud..kogu aeg.. nii ilusasti selgelt, aga samas nähtamatult.. kui haigelt tegelikult ma ennast piinan. Ma ei ole ju endaga rahul.. kui ma lähen majast välja.. siis ma olen mina ise.. olen.. aga see on pigem mitte mina vaid vise enda poole.. kujutage ette, olete ujumislaua peal.. vee peal.. te tõusete püsti seal peal ning üks pool lauast hakkab vee alla vajuma, te kõigute edasi tagasi, et mitte ümber käia ning siis hüppate selle laua pealt vette.. selline on pooleldi minu tunne olnud, kui ma lähen välja..

Mul on kaks külge, üks mina on see, kes on kodus päevad läbi arvuti taga ja teeb enamus ajast mitte midagi kasulikku.. saage tuttavaks, see on külg, mille olemasolu pole ma aktsepteerinud. Siis on see tüüp, kes läheb õhtul välja või kooli või kuhu krt iganes ning käib ringi, see tüüp, kes tahab ennast lõbustada, tunneb end väärtuslikumana.. see on tüüp, keda aktsepteerin ning ütlen: "vot see olen tõeline mina". Mida ma pole märganud, et ma teesklen samamoodi nagu siis, kui ma käisin keskkoolis, põhikoolis.. terve elu. Ainult peenemalt ning pigem iseendale käib see teesklus. See mina kes istub kodus ja on arvutis.. seda poleks nagu olemaski.. see on minu jaoks nagu mingi must auk.. Tema asemele ei oska ma midagi kujutada..või mõtlen siis selle hetke asemele, milline mu elu tulevikus on.. ning aktsepteerin seda tuleviku ennast. Aga.. ma elan ju olevikus.. ma pole siiani veel aktsepteerinud enda seda külge, kes istub kodus ja ei tee midagi. Ma olen olnud poolik, sant, vigane. Käies väljas ning salaja alateadvuslikult kartnud, et äkki nad saavad teada selle teise tüübi kohta, kes istub kodus ja ei tee mitte midagi päevad läbi.. äkki nad näevad seda luuser külge minust.. ning naeravad mu üle.. Ei, seda ei tohi juhtuda.

Kõige tähtsam küsimus: kuidas ma saan uskuda, et keegi teine mind aktsepteerib, kui ma ISE ei aktsepteeri ennast TÄIELIKULT? 


Kui aus olla.. siis ma mõistsin, ma pean andestama endale.. ma pean.. mõistma, et see olen mina.. mul pole vaja enam peita.. selline ma olen.. alles siis kui ma olen aktsepteerinud enda mõlemaid pooli.. seda, kes väljas käib ja seda, kes kodus istub.. kui ma olen leppinud sellega, et jah.. ma olengi nohik.. jah ma olengi osati luuser.. alles siis on mul ehitatud kindel pinnas, mille peale ehitada enda loss. Peale seda on mul võimalik tulla õhtul koju tagasi ning öelda.. jah.. ma vb sakkisin täna väljas.. aga see olin MINA, kes sakkis.. ning ma saan ainult paremaks minna.. sest ma tean, kes ma olen hetkel.. ning ma olen sellega rahul. See ei tähenda, et ma jään luuseriks, vastupidi.. see tähendab, et ma olen endaga rahu sõlminud.. ning nüüd saan edasi liikuda enda arendamise poole, sest ma tean, kes ma olen lõpuks.. ma ei uju teadmatuses õhus.. minnes välja olles üks, õnnestudes teine, ebaõnnestudes kolmas ja siis koju minnes neljas.. ning kõikidest nendest eri külgedest suudan ma aktsepteerida vaid ühte.. ja kõik teised olekud on teadmatuses.. see on hirmus.

Ma olen tervik.. ning selle mõistmine, enda omaks võtmine.. täielikult.. see on nii kergendav tunne.. kui ma esmalt täna tundsin seda, siis mul olid pisarad silma tulemas. Nagu oleks suur koorem seljalt tõstetud ja öeldud: "Sa ei pea enam teesklema, kõik on korras, sa oled nüüd vaba"

Ma armastan end!