Pealkirjad on pededele

Läks täna erru

Whatever. Igatahes, täna oli kool ning.. seal oli selline aine, nagu eesti keel. Jep.. ma hakkan jälle korrektselt lugema ning kirjutama, eriti seda esimest tegema. Täna nägin koolis seda chikki, kellega rääkisin klaabis laupäeval. Mingi.. ma arvan, et see oli tema. Olin loengu minema, ning siis üks teine tuttav rääkis minuga kui mu pilt jäi riietehoiule pidama, kus üks chikk vaatas mu poole ja naeratas.. Ma algul mõtlesin, et kas ma tean teda? Ning siis nagu noogutasin talle vastu.. vms.. pea oli sassis, sest mu tuttav küsis just samal ajal midagi nii, et olin lihtsalt vait, ning vahtisin seda chikki ja läksin loengusse :D Ta pole facebookis mu kirjale vastanud, vb oleks pidanud rääkima minema, samas.. loeng oli juba pihta hakanud.

Kurvaks teeb, kui vaatan inimeste pilte faces. Mingi.. kõik üliõpilased, kõigil on mingid korteripidude pildid, kus ollakse koos ning tehaks mingit lollust ja kõigil on lõbus jne. Fck.. mul pole sellist värki olnud, ning suure tõenäosusega ei tule ka. Selline tunne, et jälle jäi mingi tähtis etapp elust puudu.. ning kui palju mul neid juba puudu on.. Pm.. peaksin juba aasta pärast tööle minema ja siis ongi kõik? Finito? Hakkan tööl käima 8-5 ni ning nii aasta läbi, ilma mingi erinevuseta.. saan mingi 20 päeva puhkust aasta peale vms ning elangi nii.. TERVE ELU.  Mille nimel? Proovin ikka magistrit ka punnitada vast.. saan siis minna pooleks aastaks välismaale ning.. veel mingi 2 aastat koolis olla.. kuigi jh.. töö peaks ikka saama, sest muidu läheb asi juba väga imelikuks. Pff.. ei, ma ei tohi mõelda sellele, viin tuju alla endal jälle.. ei, fuu.

Pühapäeval sõitsime Veikoga 30 km ning siis hakkas nii külm, et tulime ära. Muidu oleks vist mingi alajahtumise saanud :D

Ma olen mõelnud ka sellele, et kui ma saangi mingi chikiga kuskil tuttavaks, et mida edasi teha.. asjad, mida oskaks teha on.. kutsida jalutama, kutsuda kluppi, kutsuda mingi püssi ala esmaspäeval, kui seal karaoke või ükstapuha, mis päeval.. ning.. that's about it. Sõpru, kelle poole minna, mul ei ole. Sõprade pool ma ei käigi. Muidugi saan sõpru samuti välja kaasa kutsuda.. Ei, ma küsin valesi küsimusi. Kus teised näevad probleemi, siis mina pean nägema võimalust. Minu filosoofia on, et I am enough.. ehk siis.. ma olen piisav, minust peab talle piisama (kes iganes ta ka ei oleks). Kõik on võimalik, tuleb ainult küsida õigesti, ask and you shall receive.

Jah, minus on hirm, et kui lähen välja ning hakkan rääkima nüüd mõne chikiga (laupäevasest boostist) siis.. saan korvi valusalt ning see lööb jälle verest välja (okei, ei oodanud, et kasutan sellist väljendit). AGA.. siin on juures üks aga.. nüüd tasub mõelda seda: kui mina leian, et see on ok, siis leiavad ka teised, et see on ok. Ehk siis.. kui ma tunnen, et mingi asi on imelik või piinlik.. siis tunnevad ka teised seda, kui ma leian ja tunnen, et ei.. see on kõik jumala ok, siis leiavad ka teised seda. Seega.. burn the fcking city down!

Pole tikke.. lasteaias mängisin kunagi tikkudega ja mingil haigel põhjusel ähvardasin inimesi põlema panna, kui nad ei teinud seda, mida tahtin.. kummaline juhtum.. igatahes ei tohinud peale seda ma enam tikke kuni 15 aastaseni puutuda :D Väikestele lastele tuleb palju toredaid mõtteid pähe :)

Kui aus olla, siis on mul msn's või facebookis chikkidega rääkimisest ülikopp ees. Mul jääb tihti mulje, et ma olen nagu mingi needy tüüp, kuigi tegelt pole.. sest.. chikid vastavad üliaeglaselt.. seega.. lihtsalt.. ei, ei taha suhelda, pole vaja enda närve raisata nii, mõttetu.

Ootan homset.. kas ma julgen minna rääkima mõne chikiga õhtul või ei.. hmm.. saab huvitav olema.
See pole ainult chiki leidmises ja värki.. pigem selles, kas tunnen enda üle uhkust, kas suudan teha midagi, mida tahan, kas suudan tegutseda jne.

Allar Levandi rääkis telekas just, kuidas maratonisõitjad peavad ajalehe püksi toppima, et munad ära ei külmuks. Ema vaatas väga tõsiselt ja küsis, et kas suutsin kõik korralikult kõrva taha pann.. mhm.. ajaleht munade vahele, ning vaakumpall enda ümber.. ning olengi valmis.