Real men don't look at explosions

Minu postil ja sel pealkirjal pole mitte midagi ühist. Nii, hea et selle hinge pealt ära sain nüüd. Viimased nädalad olen ma proovinud näha või lihtsalt siis tunda saanud, et kui ma ebaõnnestun siis kedagi ei huvita see ning inimesed ei ole kurjad alati. Meeldiv on olnud näha, et viimane pool nädalat või nii on mu emal hea tuju olnud ning temaga on miljon korda parem suhelda nii. Loodan, et see hea tuju jääb veel kestma. Kaval mina, hüppasin kohe teemast kõrvale, kui hakkasin rääkima ebaõnnestumistest. Näiteks eilne oli väga hea näide ning ma peaks seda tulevikus veelgi tegema. Läksin karaoket laulma, ma olin ikka päris palju joonud ning valisin ühe laulu.. mis tuli välja oli hoopis vale laul :D Ma olin seda laulu mingi kuulnud varem, kes meist poleks kõike sülti varem kuulnud, aga ma kohe kindlasti ei suutnud laulda seda. Ma laulsin ikka rõvedalt mööda ja väga valesti :D Jube piinlik oli lava peal olla. Siiski, inimesed ei visanud mind kividega, kui lavalt lahkusin ja keegi ei hakanud karjuma, et ma sakin. Kõige naljakam isegi, ning asi mis jääb mulle kindlasti aastateks meelde, oli see, kui ma läksin baarileti juurde siis mingi tüüp tuli minu juurde ja ütles, et talle väga meeldis, kuidas ma eelmine kord laulsin ning siis andis mulle Hi 5. Wow.. mingile suvalisele inimesele jäi meelde (veel mehele), kuidas ma laulsin ning talle meeldis see. Ning ta tuli seda ütlema peale seda, kui ma olin selle rõveda junni lavalt lahkudes jätnud inimeste kõrvu.

Aa, eile tunti mind jälle ära venna kaudu. Mingi astun baari sisse ning siis mingi naine küsib mult, kas sa oled selle ja selle vend. Hmm.. vend sööb tikreid, mul läks meelest, et nad on valmis juba. Polegi söönud see aasta veel neid.

Lisaks veel.. tegelt mul polegi nii konkreetselt tuua näiteid, et läbikukkumine pole maailma lõpp. Selline tunne on aga sees nagu mul oleks juba mitu reference pointi. Vb klubis käies olen näinud, et on ok inimestega rääkida, teised inimesed teeved seda. Lisaks olen Anuga olles näinud, kuidas tüübid tulevad rääkima ning kuidas nad lõpuks korvi saavad. Samas, nad kõnnivad edasi ning ega keegi teine ei vaata nende poolegi. Kedagi ei huvitagi, et ta korvi sai või keegi ei kuulegi, mis juhtus jne. See kõik on väga hea. Kui ma saan endalt eemaldada need naeruväärselt kõrged nõuded, mida tunnen, et pean täitma, siis muutub kõik palju lihtsamaks ja paremaks. Näiteks eemaldada nõue, et ma ei tohi läbi kukkuda või et ma pean kõik tegema õigesti või et ma pean jääma väärikaks jne. Muidugi ma ei eelda, et ma alati ebaõnnestun aga kui ma arvan, et ma ei tohi kunagi ühtegi viga teha.. siis.. ma ei saagi midagi proovida. Ning olgem ausad, inimesed teevad ikka sitaks palju vigu, inimesed joovad end täis ja on täiesti lollakad õhtul, aga jägmine päev ei koti see tavaliselt kedagi. Kõik vaikides mõistavad tegelikult, et nad ise on sama teinud ja selline elu ongi. Muidugi vanemad inimesed mõtlevad kohe maad ja ilma kokku selle pealt, kui keegi end täis joob ja lollust teeb, aga see tuleneb ka pigem sellest, et nende ajal nii ei tehtud ning nad ise pole seda kogenud. Ma ei propageeri siin alko joomist, et lollusi teha iga õhtu, krt.. kuhu ma üldse enda tekstiga välja olen jõudnud. Ma tahan öelda seda, et enda lolliks tegemine pole nii hull tegelikult kui ma kardan ning inimesed ei mõista mind igaveseks hukka.

Mul on lubatud eksida, sest kõik inimesed eksivad iga päev ning selline ongi elu lihtsalt. Näiteks demonstreerin ma siin iga postiga, kui hullult sitt on mu lauseehitus ja sõnade järjekord. Ma tunnen seda ise, et see pole õige, et mingid vead on sees, samas ma ei hakka neid parandama, sest sel juhul oleks võimatu midagi kirja saada enne kui mõte ära kaob.

Mis on tekitanud minus veel head tunnet viimaste nädalate jooksul? Ma olen natuke enesekindlust juurde saanud. Anu on mind selles vallas päris palju aidanud. Ma eile ütlesin talle pargis midagi väga siirast, aga ma ei mäleta mis see oli. Ma lihtsalt teadsin too hetk, kui ma seda ütlesin, et see kõlas kuidagi väga õigesti.. väga haavatavalt, väga ilusalt, väga isiklikult, väga tänulikult. Ma ei teagi üldse, viimased korrad, kui ma olen täis olnud.. on tekkinud mul tahtmine teda suudelda. Varem seda pole olnud, eile oli see eriti tugev soov. Tal on mees olemas ning tegelikult ma ei taha teda.. või tahan? Ma ei tea, ma ei suuda öelda. Iga kord räägime koduteel enda elust ja sellest, mis meist on teinud sellised inimesed, nagu me oleme. Ma olen isekas, vahepeal on selline tunne nagu räägiksin monoloogi talle ainult iseendast.. ju mul on vajadus lihtsalt rääkida neid asju kellelegi. Ma olen siia blogisse palju kirjutanud, aga inimesele rääkimine on teine asi. Ma olen enamus sellest jutust rääkinud ka ju nt Agnesele võib-olla räägin ma neid asju Anule lihtsalt, sest ta on kõrval sel hetkel, vb seepärast et ta viitsib kuulata.. ma ei tea, vb seepärast, et ta on tüdruk.. vb seepärast, et meil on olnud sarnane maailmavaade.. vb seepärast et midagi muud pole rääkida. Ma ei tea.

Ma ei pruugi seda alati välja näidata, aga tegelikult olen ma väga tänulik kõigi inimeste eest, kes mu ümber on. Sõbrad on olulised. Mul pole neid vb palju aga nad on olemas. Mõnikord on mul järgmine päev piinlik, et rääkisin jälle endast nii palju isiklike asju.. seejärel mõtlen aga, et.. see ühendabki inimesi. Kui ma ei räägiks neid asju, siis oleks sõprade vahel ka barjäär ning mina arvan, et sõprus moodustatakse hetkel, mil inimene on kõige haavatavam, kõige nõrgem, kõige siiram, kõige avatum. See on hetk, kui sa räägid midagi ning siis on vaikus.. teine inimene ei räägi midagi.. see on ühendav vaikus.. vaikus, mis ütleb väga palju.. mis pitseerib selle vestluse ning ütleb: jah, ma mõistan sind, see on nii. See on kõige tipp, sel hetkel toimub parim sõprus, moodustatakse see liit.. ühendus.. sel hetkel, kui me oleme vait.

Mul on ikka veel meeles see hetk, kui umbes nädal tagasi vaatasin Fastersi ees ühele chikile silma. Tol hetkel ma mõistsin, kui võimas on silmside.. õigemini, ma sain seda uuesti tundma. Kui ma olen vaba enda nõuetest, standartitest, vab mõtetest.. siis ma ei vaata chikki, sest ta on ilus ja ma tahan vaadata.. see on midagi enamat, ma vaatan chikki sest.. ma NÄEN teda. Nägema on väga tühi sõna enda sisu poolest. Kui ma kirjutan, et ma näen teda, siis ma mõtlen selle all väga palju rohkemat, kui see sõna suudab definitsiooni poolt pakkuda.. justkui mul oleks midagi, mida tahan öelda, aga selle jaoks pole leiutatud veel sõnu.. See on soe.. see pilk.. see pilk jääb pidama tema peale.. ning see pilk võtab ta endasse.. avatud pilk, võtab inimest sellisena nagu ta on. Jätab kõrvale kõik stereotüübid, stiilid, eelarvamused, hinnangud ja lihtsalt austab inimest.

Millest krt ma räägin. No more milk and cookies for me in the time of.. 10 minutes.
Meile tulid mingid kauged sugulased külla. Ma pole neid elusees vist näinud, aga jh.. sõime üleval ning nüüd hiilisin alla vaikselt. Kõige täpsem sõna oleks.. akward.. kui ma olen seal üleval. Ma peaks teesklema huvitatust ning vestlust jätakama.. aga nad on minust nii palju vanemad või siis need lapsed on päris väikesed, et nendega ka ei oska rääkida.

Mul läks rütm sassi. Kirjutasin seda posti kindla hea rütmiga, aga vahepeal käisin söömas ja nüüd on kõik segamini. Mida ma kõike tahtsin öelda on see, et ma olen viimasel ajal hakaud järjest rohkem tundma, et eksimine ja läbikukkumine pole nii hull ning kõik inimesed ei mäleta sinu tehtud vigu või ei pane neid isegi tähele, sest guess what.. need samad inimesed teevad iga päev samamoodi vigu ning eksivad ja tunnevad piinlikust. Isegi ilusad chikid teevad arvatavasti vigu ning eksivad, tunnevad piinlikust. Ja kui mõni kurjem chikk ütlebki pahasti siis.. oli lihtsalt, ongi minu eksimus, vale on isegi öelda, et see on minu eksimus. Natuke akward on, aga keegi ei mäleta seda, kedagi isegi ei huvita see.. mitte kedagi peale minu. Kui teisi ei huvita, siis miks mind peaks.. Ja teine asi, mida tahtsin öelda on, et ma olen proovinud hoida kõrgel seda arvamust, et ma meeldin chikkidele. Anu on sellele kõvasti kaasa aidanud, teinud pep talki ja värki. Ning ta ütles, et ta usub minusse. Seega.. vähemalt keegi usub :D Ja teate mis.. ma arvan, et on aeg hakata endal ka uskuma endasse :D

See post tuli kuidagi teistsugune, ma ei oska öelda, kuidas aga teise stiiliga.. erinev kuidagi.
Maseltov!