Okei.. like.. yeah?

Pole päris kaua kirjutanud, kirjutan nüüd siis. Esimene asi, mis mind häirib: mu läpaka tühik ei tööta korralikult ning siis vahest avastan, et mul on kolm sõna kõik kokku kirjutatud. Siis.. viimane nädal olen suht iga päev joonud. Meil oli Tartus Europeade ning Hansapäevade mix ning päeval sai linnas näha ultra palju keskealisi ning lastega emasi. Neil lohisesid kaasas ka abikaasad või siis laste bioloogilised-mittebioloogilised isad. Rattaga liikuda mööda küüni-rüütli tänavat oli ikka päris keeruline. Käisin püssis, laulsin jälle, seekord sain lausa kaks laulu tehtud. Tegelt oleks ilgelt kaval mõte järgmine kord kainena laulda, mul on tunne, et see parandaks inimeste muusikaelamust tunduvalt :D Avastasin ka, et ei oska lava peal mingied trikke teha, hmm.. kodus peegli ees oskan tõmmelda küll, ju sis pean ka seal kujutama ette, et olen peegli ees. Haha, see oleks ilgelt imelik, ma olengi natuke imelik.. kahtlase jutuga nagu Agnese poisi õde ütles. Mul sai diip olemisest kõrini. Ei viitsi halada asjade üle, liiga palju olen elus halanud. Ma tahaks aidata inimesi,kel on samuti madal enesehinnang ning värki, aga see on peaaegu võimatu, kui nad ei taha ise end aidata. See on kummaline nähtus, aga nagu Anhony Robbins seletas seda siis igal halval harjumusel, tegevusel on enda hüved. Ja halamine ning emotsemine on lihtsalt ühe mõttemustri käitamine, sama tegevuse konstantne tegemine, mis esiteks tugevdab neid ideid, mida see mõttemuster ketrab (ma ei oska suhelda, ma ei oska midagi rääkida, ma ei oska seda toda kolmandat) ning teised annab ta selle tegevuse lõppedes mõnusa tunde. Jep, enesehaletsus annab hüvenda sellise kibeda tunde enda sisse, mis on pooleldi magus lausa. Kui aus olla siis on see natuke narkotsi moodigi, mitte, et ma kunagi narkot teinud oleks, aga sesmõttes, et see tunne on sõltuvusttekitav. Kujutada ette nüüd inimest, kes käib läbi maailma iga päev ning ta ei koge eriti palju mõnusaid tundeid, sest ta ei pane ennast mitte kuskil joonele. Asi, mida ta saab teha on hakata end haletsema, et siis selle käigus saada seda mõnusat kibedat tunnet enda seest kätte. Newsflash: see tunne võib olla hea, aga peale tunde kadumist.. jääb inimene seest täiesti tühjaks, justkui see tunne oleks täitnud midagi, mis vajas hädasti täitmist, aga selle kadudes on inimeses ikka see tühjus..

See teeb mind kurvaks.. see, et inimene ei suuda sellest tundest lahti öelda. Kui mulle öelda, et lähme võõraste inimestega rääkima, siis paar nädalat-nädal tagasi oleks mu sees löönud lõkkele tohutu ärevuse torm ning ma oleks vastanud paaniliselt: ma ei saa, ma ei oska. Paar päeva tagasi leidsin ma youtubest ning ühe foorumilingi kaudu video, mis räägib ärevuste vähendamisest enda kehas. Tegin päris palju kordi seda harjutust ning see tõesti aitas. Ma ei tea, kui pikaajaliselt ta aitab, aga ma kavatsen seda uuesti teha täna-homme.

Maailm on kummaline. Mitte keegi ei saa öelda vastupidist. Me oleme kõik ainuraksete lapsed..
Anyways, ma tahan folgile minna, ei kujuta ette, kuidas ma rahadega toime tulen samas tahaksin käia, igaks juhuks, seal on palju inimesi ning pole iialgikäinud varem, lisaks sellele loodan seal inimestega rääkimist proovida. Wau jah? :D Tõsine eksperimenteetrimine, krt.. see on keeruline sõna. Sarnane sõna sellele on eksplauteerima, eksamineerija, laveerija, tiiger, naine, kuss, puu, lauad, vinge.. oih.. ma hakkasin suvalisi sõnu lihtsalt rääkima, srry.. gotta keep my brain on the leash..

Miäuuuuuuuuuu