Mul on täna midagi viga

Ma teen teise postituse juba päeva jooksul. Ma lihtsalt pidin vinguma, et peale jalkamängu tunnen ma end nagu peksasaanud hiina li*s. Alusatasin mängu mõnusalt sellega, et sain sääreluu pihta mõnusa paugu, mis nüüdseks on  esinemas ilusa sinikana. Lisaks sellele suutsin enda jalad krampi joosta. Vii, see tähendab, trenni sai täna tehtud :D Minu trumpideks on jalkas üliinimlik kiirendus ja lõppkiirus. Jah.. nii labane see ongi, ma jooksen palliga eest ära.. Kui ma oleks elanud kiviajal siis oleks ma olnud oivaline jahisaak tipklassi kiskjatele. Vähemalt lõin kaks golli ja sundisin ühe omavärava vastaseid tegema. Ma lihtsalt vaatasin nende poole mitteheakskiitvalt.. neil südametunnistus hakkas piinama ja nii me skoorisimegi.
Blogi on hea, aga mõnes mõttes igav. Ma ei saa live vestlust sellega. Mingi aasta aega olin ühel sotsiaalsaidil kasutaja ja lihtsalt kirjutasin kirju suvalistele tüdrukutele, kes olid armsad/kenad. Eesti omad sai suht kiirelt otsa, sest see polnud eesti popp leht. Lihtsalt rääkisin msn's korraga 9 inimesega, suht tuus. Kui oled hea energiga seisus, siis ei pea mõtlema mida kirjutad, lihtsalt kriblad ning tuleb. Suht masinana lasin. Jap, seal saidil ma arvatavasti saatsin üle 5000 kirja, ning rääkisin vb poole tuhande inimesega. Päris hull milestone tegelt kui mõelda. Millest ma rääkisin? Mitte millestki. Nagu üks mu sõps kunagi tsiteeris lause, mis kõlas midagi selliselt: ta vaatas mulle otsa, naeratas ning me rääkisime mitte millestki. See oligi kõik, mida ma tahtsin. Kuigi ma arvan, et see lause oli mõeldud pigem flirdi teema alla. Samas, truth be told.. ma olen suht kindel et mõttekaid kirju võis olla seal alla 100..  Leidsin selle aja sees päris mitu online sõpra, kellega pole kunagi kokku saanud. Muidugi viimasel ajal on need suhtlused soiku vajunud, sest mingi hetk enam ei viitsi. Mingi  hetk kaob uudsus ära, mingi hetk kaob mõte.

Ma arvan, et üks mu vigadest on see, et püüan läbi Interneti endale luua mingit pilti endast, kes ma olen. Loon endale mingi maailma, milles elan, käin saitidel, mille õnnetu vang ma olen, pannes facebooki uusi pilte, otsin teiste kiitust. See on nr 1 fcking asi, mida ma vihkan enda juures: otsin teiste kiitust. Ma tean, millest see tuleb, aga ma ei taha seda, see on rõve, tekitab mus õõva. Ma ei taha tegelt nii palju arvutis olla, ma vihkan seda, see ajab öökima. Ma tahan minna välja ning kohata uusi inimesi, saada uusi tutvusi, olla vastupandamatult julge, REALISEERIDA enda potentsiaali. Ei, minu elu eesmärk pole olla võimalikult rikas, omada teistest paremaid asju, teha naabrimehele ära. Ma tahan olla see, kes ma suudan olla, see, kelleks ma võimeline olen olema. Kas ma olen hea inimene? Ei, arvatavasti mitte, ma olen loomult hea, aga minus on palju isekust. Kas see teeb mind halvaks? Ei, see teeb mind inimeseks, inimene on olend, kes on nii hea kui ka halb. Jah, ma olen väiklane, elan enda õnne nimel, ma võtsin kunagi enda motoks, aita kõigepealt iseennast ja siis teisi. Vigased inimesed ei saa aitada teisi, vähemalt mitte eriti edukalt. Ema kunagi printis välja mingi lehe, kus oli kirjas infot minu eelmise elu kohta :D Ma elasin 1100 midagi aastatel Tiibetis, kus ma olin munk, arhitekt ja midagi veel oli. Minu antud elu eesmärgiks oli kirjas: aita nõrgemaid, siis kasvab su jõud. Vähemalt lasteiaias ma tegin seda, seal aitasin ma tõesti kõiki, imelik mõelda, et mina olin see, kes rääkis uute lastega, kes kaitses väiksemaid ning üldse aitas lasteia sotsiaalelu edendada. Ma ise seda ei mäleta nii hästi, aga ema rääkis, et oli nii olnud. Huvitav, mis oleks mu elust siis saanud, kui ma poleks 1-2 klassis seda saatusliku viga teinud.. milline inimene ma praegu oleks, kes nüüd mu sõbrad oleks, mis ma endast arvaks..Enam ma ei mõtle sellele nii palju, varem mõtlesin väga tihti.

Täna kõndisin kooli, käisin jälle seal, leedukas rääkis enda seksi inglise keelega, et rühmatöö tegime hästi. Ma küsisin talt, kas loengutes kohalkäimine on kohustuslik, sest ma pole nagu käinud, mille peale ta väga rõõmus vist polnud. Vastakad tunded on selle tüübi suhtes, kohati oleks ta nagu chill ja lahe, aga samas räägitakse, et ta hindab karmilt eksamil ning vahest ta nagu pahandaks meiega..või siis mitte? Ma ei saa tihti aru, mis ta räägib, inglise keel pole kiita.. aa, kas ma seda ka mainisin, et ta inglise keel on shitt?

Kõndisin koolist koju ning seda ma olen juba ammu tundma hakanud, et nüüd ma suudan kõndida külmemalt maailmast läbi. Kui ma enne ei julgend vaadata inimestele otsa, aga kui nad möödusid minust siis tundsin enda sees kuuma sähvakat siis nüüd ei tunne ma enam midagi.. mis viis mind uue avastuseni, maailm on minu jaoks muutunud staatiliseks. Jap, ma kõnnin linnast läbi koju ning.. ma ei näe enam inimesi, ma kõnnin lihtsalt, umbes nagu ma ei saaks midagi muuta maailmas, ma ei saa sellega suhelda. See on minu jaoks muutumatu, üks tükk, ma jälgin maailma, jälgin elu, aga ma ei osale selles, olen vaid kõrvaltvaataja. Vanasti oli mul selle hetke jaoks olemas tunne.. selle nimi oli tühjus.. ausalt, see on üks koledamaid tundeid üldse. Nagu auk oleks hinges, auk oleks minus.. mitte miski ei tekita emotsiooni, mitte millelgi pole mõtet. See oli jube. Nüüd seda pole, ma ei tunne tühjust. Ma lihtsalt tiksun.. nagu seinakell, mis näitab aega.. ta ainult tiksub ning seierid liiguvad, teeb ühe tiiru.. teeb teise, ööpäev vahetub, tuleb uus päev. Kell ei tea, et on uus päev, kellale pole tähtis uus päev, tema ainult tiksub.. üks hetk saab patarei tühjaks.. ning kell on ära elanud oma aja.. ta jääb seisma, ainuke asi, mida ta tegi oli tiksumine ning enam ta seda ei tee.. ta ei teinud kunagi midagi muud kui tiksus, inimesed andsid talle tähenduse, et ta näitas aega.. kell ei näidanud tegelt aega, kell tiksus. Aega pole tegelt olemas, see on inimeste väljamõeldis. Ma tunnen end kellana, mul pole väärtust, mõtet, ma ainult tiksun oma patarei tühjenemise poole.

pretty fcking gay..

Kõlab kole melodramaatiliselt.. mul on pole väärtust ANTUD hetkes, kui ma jätan elamist staatilises maailmas, siis ma jätkan tiksumist kellana. Vb ei tunne ma enam tühjust sellepärast, et nüüd onmul olemas lootus. Vanasti ei olnud seda, mul on olemas teadmised ning peasopis kõlab mõte, vaikselt ja tasa, seal kuskil taga pool, et kui ma tõeliselt hätta jään siis ma tean, mida teha, ma saan välja murda, muuta maailm dünaamiliseks. Mind ei rahulda see, et ma olen nii rahulik selle suhtes, rahulik, et ma raiskan enda patareid.

Ma tahan elada, ma ei taha lihtsalt tiksuda.