Uus "vahva" üllatus, mis täna sain. Tuleb välja, et see psühholoogia alusmoodul, mis ma valisin enda suunamooduliks, seda ikkagi ei saa valida. Mida see tähendab Sisutute päevade kangelase jaoks? Seda, et ta peab enda dekanaadi fckup'i pärast käima ekstra aasta ülikoolis :) Kas pole mitte ilus? Ma loodan, et nad kuidagi ikka suudavad arvestada mul seda moodulit, ma olen nagu pm kõik ained sealt ära teinud.. ja ma käisin kolm korda küsimas enda dekanaadist, erinevatel aegadel selle mooduli kohta, et kas ma ikka võin võtta seda ja et see pole suunamoodul seal vaid alusmoodul.. Öeldi ja, jaa.. saad.. ning nüüd öeldakse sotsiaalteaduskonna dekanaadis, et see on võimatu.. super.. kallikesed.. minu elul ja ajal on ka hind.. ning mingi paberimäärija fckupi pärast enda elust aasta kaotada on suhteliselt noku värk.. Pole emale öelnud veel.. ootan parem kindla vastuse ennem ära.. ta arvatavasti sõimaks minu läbi (ma ei tea, mis asja pärast.. kuid probly ta teeks seda) ning peale seda tahaks ta helistada sinna ja sõimata seal kõik inimesed toru otsas läbi :D Võib-olla over reactin aga.. that sounds like my mom..
Normaalne, et ma ütlesin seda msn's enda parimale sõbrale.. ja ta ei öelnud nagu midagi selle peale.. ei vastanud ja siis nata aja pärast, et ok.. ma nüüd lähen.. jah.. kui mu parim sõber nii palju hoolib minust, siis on midagi pahasti.. vähemalt mul üks teine sõber oli kaastundlik mulle :D Jagatud mure on poole väiksem mure.. Teine üks paremaid sõpru.. mingi kutsus mu enda sünnale pm viimasel minutil.. ülehomme on.. ja siis.. nad teevad mingit matka moodi asja ka enne sünnat.. kutses, mis mulle saatis, polnud sellest sõnagi.. ainult õhtusele sünnale kutse.. paistab, et mind eriti ei oodata sinna.. ning ala cmon.. kes kutsub inimesed enda sünnale ja ütleb, et võtke söögipoolis ning joogid ise kaasa? Ma saan aru, et joogid võtavad kõik ise, see on elementaarne, et iga vant ise enda alko ostab, aga söök? Cmon.. ma pole kunagi ühelgi sünnal käinud, kus peab enda söögi ka kaasa võtma.. väga imelik.. oleks see tüüp siis mingi ropult vaene, et masu teeb liiga ja ei saa lubada suurt sünnat, aga tüüp on kõige rikkam sõber, keda tean.. isal ja emal oma firma.. rahadega kunagi mingit muret ei ole.. ei tea.. kui mul oleks rahadega raskusi, siis ma lihtsalt ei peaks sünnat.. Või ma ei tea.. suure välitelgi koos soojapuhuriga saab tellida, aga süüa mitte?
Ok.. ma ei tea, vb olen praegu liiga kriitiline ja värki.. pealiskaudne.. peaksin olema rohkem tänulik asjade eest, mis mul olemas on ning.. et üldse kuhugi kutsuti vist.. KÕIKI asju on päriselus raskem õppida, kui alguses tundub.. kui vaimusilmas tundub.. Päris paha on elada, kui pole midagi oodata.. ma ärkan hommikul üles.. hommikud on juba nii identsed.. neil on rasket vahet teha, kas see on reaalsus või üks hiiglaslikult pikk eluuni.. peale ärkamist on juba pool päeva kuidagi raisatud.. mõni päev lähen kooli, kõnnin seda sama igavat teed, peas samad mõtted, tihti näen samu inimesi vastu tulemas.. tunnen samu tundeid.. jõuan kooli.. vahin need tunnikese kaks ära seal.. tunnen samu tundeid.. igavust.. ebahuvi.. sest ma tean juba poole tunni pealt, mis mind ees ootab pärast seda loengut.. see kodutee.. sama igav 25 minutiline seiklus.. (irony) ja siis veel surmavalt igav päeva õhtusse veeratmine.. istun enda toas.. jah.. nagu RSD's öeldi.. mõni mees tahab ainult oma elust ühte valdkonda parandada, et siis enda koopas edasi vahtida ja world of warcrafti mängida.. ok.. ma seda mängu ei mängi.. aga muu.. ma vaatan enda tuba.. suht hirmutav.. tõesti nagu koobas.. kardinad 24/7 ees.. pimedus.. segadus.. energia must auk.. kui ma tõmban kardinad eest siis näen ma seda kurba ilma väljas.. mõnikord päike paistab.. siis on ilus, aga ma tunnetan seda võimaluste olemasolematust.. minu jaoks.. see on kurb ning ängistav tunne vaadata aknast välja ja näha ilusat mailma ning siis mõtlema hakata, mida teha võiks selle ilusa päevaga.. ainult et jõuda tõdemusele, et mitte midagi.. mu maailm on tühi.. mul pole maailma sellest toast väljaspool.. ma tunnen end võõrastatuna seal väljas.. ebakindlana.. ebaloomulikult.. üksikuna.. jah.. ma elan üle kuue miljardi inimesega siin maailmas ja ma tunnen end täiesti üksi.. krt, kui nii palju on inimesi maailmas siis peab ju olema keegi, kellel on samad mured, kui mul.. kes tunneb sama moodi ning kes on enda muredest võitu saanud..
Kui mõni õhtu lähengi välja siis saan samas kohas sõpradega kokku.. joon jälle.. et tunda natukenegi end elusamana.. vabamalt.. et lasta sel sisemisel endal särada.. ma tunnen sellele tüübile kaasa.. ma olen ta vangistanud enda hirmudega.. ta ei tahaks muud teha, kui olla heas tujus, sõbralik inimestega, lõbutseda, anda head energiat teistele edasi.. olla vastupandamatult julge, olla vaba, omada võimalusi.. ning mina olen ta jõhkralt surunud hirmude vanglasse.. ei lase tal välja tulla..
Kummalisel kombel ei tunne ma tühjust.. keska ajal tundsin ma tavaliselt sellise perioodi ajal tühjust endas.. nüüd ma ei tunne seda.. ma tunnen.. mitte midagi.. tüdimust vb aga rohkem.. mitte midagi.. Kui sellele koolijamale hakata mõtlema, siis tunnen ärevust enda sees.. kerget paanikat.. ma ei tea.. parem oleks mitte mõelda sellele, ootan vastuseid ja närin üks amps korraga seda konti..
Jee.. ema tegi endale ka facebooki konto, kommis mu pilti :D Mul vist väga hulle pilte seal polnud üleval..
Ning nüüd ma haigutan jälle.. kuigi magasin juba mingi.. paar tundi.. või no.. poolmagasin..
A enam ei käi msn's, ta kas on mu ära blokkinud või siis on tal olukord maailmamõistmisega veel sitemaks läinud.. Ei tea.. igatahes, ta ei taha vist mind enam üldse enda ellu.. mul on tunne, et M on ka täiesti läbi selle K asjaga tegelemisest.. täielik tupik, ning mitte midagi pole teha, kuhugi edasi areneda nad ei suuda.. ei tea, kaua ta veel üritab, kas tõesti niikaua, kui vähegi võimalik.. peab imetlema tema järjepidevust.. omadus, millega mind pole õnnistatud..
Ma olen ka väsinund.. enda tupikus olemisest ja kohapeal tammumisest. Kuidas on mul võimalik saada sisemine enesekindlus, kui mul pole energiat.. mitte midagi, mis seda kütaks.. ma ei tohi võtta tagasisidet maailmast, ei tohi lasta maailmal olla enda energiaallikaks.. ainult üks lause tuleb pähe.. ma pean ennast usaldama.. Haha.. sama jutt, päevast päeva, aastast aastasse.. katkine plaat..
Ei, ma ei ole emo.. ma ei haletse end, ma pole maailma peale kuri.. ma lihtsalt olen.. täidan statistikat.. olen üks paljudest.. kui ma oleks filmis, siis oleksin ma suvaline inimene terroristide poolt korraldatud pantvangikriisis.. suvaline inimene, kes filmi käigus maha lastakse.. kellel pole ühtegi rida, mida öelda.. lihtsalt.. väriseda ja siis kuuli saada.. ning peale kuuli saamist.. kedagi tegelt ei koti vaatajatest, et sain kuuli.. neid huvitab, mida filmi kangelane teeb.. mis juhtub pättidega.. mina oleksin.. statistika.. tühja koha täide.. mis erilist väärtust iseendas ei hoia.. Jah.. samas.. liigub mu peas mõte kogu aeg ise see kangelane olemisest.. kogu filmi jooksul.. ma loodan, et ma suudan olla ennem kangelane, kui mulle kuul pähe lastakse ning peale enda ühesekundilist ekraaniaega olematuks muutun.. Selle kohta ütles vend mulle alati tabavalt, kui ma noor olin.. kalkun ka mõtles, aga ikkagi söödi ta ära..
Hoooo.. kell ongi kohe kuus.. vb aeg pöörduda mingi aega tapva mängu juurde, mis aitab aega õhtusse veeretada ja siis homme jälle vahvalt ärgata, enda lõpmatut while tsüklit elada..
public static int minuElutsükkel (boolean kas_ma_olen_julge){
boolean ma_pole_julge = TRUE;
int pointlessilt_elatud_päevade_arv = 0;
while ( ma_pole_julge = TRUE) {
pointlessilt_elatud_päevade_arv = pointlessilt_elatud_päevade_arv + 1;
ma_pole_julge = kas_ma_olen_julge(); //meetod, mille sisu käitumist, ei suuda ma //kirja panna..
}
return pointlessilt_elatud_päevade_arv;
}
Lõpetan selle ilusa koodijupiga enda posti.. live free or die hard!
No comments:
Post a Comment