Tegin endale lubaduse.. tegelt lubadus on vale sõna, seadsin eesmärgiks, et ei mängi enam arvutimänge vähemalt niikaua, kuni ma enam ei pedetse. Ning tegelt, võiks ma üldse täiesti lõpetada nende mängimise. Nad raiskavad aega, tekitavad mul peavalu, panevad silmad tõmblema, ning ei anna tagasi mitte shittagi. Meelelahutus on mängude eesmärk, nad ei lahuta mu meelt, nad hävitavad mu elu ning tervet vaimu. Fck them. Mida rohkem aega mul jääb vabaks mängimise tõttu (mida on väga palju) seda rohkem hakkan ma tähelepanu pöörama vajalikele asjadele. Sama on ka facebookiga. Liiga palju aega veedetakse seal, this shit is poison man. Õnneks sellesse pole ma nii sisse elanud. Ma ei mängi facebooki mänge ning mul pole vist kõige aktiivsemad sõbrad ka, et seal miljard huvitavat posti tekiks, eriti just nädalavahetustel.
Täna lähen jälle kluppi, yeah. Stripigigantide heitlus toimub, Famri Gabriel, Strippar Marco, ning Nõia Ints võtavad mõõtu. Tsirkust saab. Jap, sellist asja lubasin ka endale, sedsin eesmärgiks: minna iga õhtu kluppi, kui vähegi klubi lahti on. Proovida alguses mõne sõbraga, kui üksi kuidagi ei julge/viitsi. Lihtsalt, lähen kluppi ning olen seal. Ei pea midagi tegema, aga VÕIN. Mingi hetk peaksin ma harjuma selle keskkonnaga või üldse.. väljas olemise ning inimestega, ning üks hetk hakkab mul ülemõistuse igav ning ma hakkan inimestega rääkima. Kõige rohkem otsin praegu feedbacki selle kohta, et kedagi ei koti, kui ma istun klubis lihtsalt üksi iga õhtu ning keegi ei pane mind tähelegi. See on üks suur piirav mõttemuster mul, et ma arvan, et kõik jälgivad, mida ma teen ning, et see kõik on oluline, mida teen ja ma ei tohi midagi valesti või luuserilikult teha, sest siis juhtub midagi paha, aka inimesed naeravad mu üle või mu maine saab kahjustada. I have to understand that nobody gives a fuck mida ma teen seal või mitte. See on hea eesmärk. Seda pole palju nõutud tegelt, kluppi saab tasuta sisse, ma ei pea sealt midagi ostma, kui siis vett (ma ei taha täis olla, sest see muudaks mu eesmärgid mõttetuks, ei alkole). Ma pean lihtsalt omama viitsimist, et kohale ronida. Kui ma olen nata aega seda teinud, siis vaatame, kuhu ma välja olen jõudnud ning mis ma edasi teen (mul on suht kindel plaan juba, mida edasi teha tegelt).
TEAD, ma uninstallin KÕIK enda mängud arvutist. Vot, fuck, mul pole neid vaja, nad hävitavad mind, ei, ma ei taha neid. Võib-olla ma igatsen neid, aga siis kui hakkabki igav siis pean leidma uue hobi või midagi produktiivset tegema enda ajaga. Paar tükki installin plaadile, sest neid oli raske saada netist. Vb tulevikus, kui mul on selge mõistus peas ning elan normaalset elu, siis võin huvi pärast mängida. Aga tõesti, see on sama lugu nagu alkoholiga: alko on tarkade meeste pärusmaa. Mängud on samuti tarkade inimeste pärusmaa.
Uni hakkab kergelt peale tulema, suva.. kell 12 olen ma klubis, täna ei paista peavalu olevat *ptuiptuiptui*. And.. I want to feel good about myself. Ma olen ainult üks kord elus 21, pole vaja seda aega raisata mängudele ning luuserdamisele.
Tänase õhtu eesmärgid on silmsidet hoida ning lihtsalt olla.. jõuda sammuke lähemale mõistmisele, et kedagi ei koti, et ma klubis olen ning kõik ei vahi mind.. jõuda mõistmisele, et ma võin fuck uppida. See on minu, kui inimese, privileeg.
No comments:
Post a Comment