Time love

haige,, :D

is 4:25, kõik mida tahan öelda.. mida ma ei soovi üldse öelda.. on see, et ma SAKIN TÄIEGA! MIDA TRA, aaaaarrrrr.. Ma olen nii regresseerunud, et see on kohutav. Läksin kella 10 ks linna täna, Kalver lisandus hiljem. Läksin enda psühho sõprade seltskonda zum zumis.. lihtsalt. See on kohutav.. ma olin kaine ja ma ei suutnud MITTE SITTAGI TEHA. Midagi ei osanud, see on jube. Ma ei suutnud hakata suvalistest asjadest rääkima, ma ei suutnud olla vabalt, ma tundsin pinget, et mind hinnatakse kogu aeg, mul oli pea tühi asjadest, mis mind lõbustada suudaks see hetk. Kuldne reegel, kui midagi pole öelda, siis hakka rääkima suvalistest asjadest, mis pähe tulevad. Ma ei suutnud seda teha, kui Kalver kohale jõudis siis ma proovisin rääkida suvalt, ma pingutasin tõsiselt.. mitte miski polnud naljakas. Lihtsalt, ei.. seda ei olnud seal.. kõik oli try hard, raske, surutud, üldse mitte lõõgastust pakkuv. Paar korda suutsi naerma hakata, aga edasine oli suht null. See oli päris hirmutav, sest ma arvasin, et ma pole nii hullus seisus. Kahjuks ma olin. Alkohol on muutunud mu lülitiks, ma vihkan seda. Siis sain paar korda õhtu jooksul lihtsalt owni ka, ala rääkisin ühe chikiga seltskonnast ja siis teine pühho pani kohe: see oli küll hea pickupline ja siis rääkis enda paska edasi. Sellised comebackid peak olema mulle nagu lumme kusta, aga ei.. ma olin see hetk löödud ja teesklesin pigem lolli, kes ei saanud aru, mida räägiti. Ma ei .. samas see tüüp näitas selles samas hetkes, kui ebakindel ta ise on ja enda nõrkust. Kui enne seda oli mul selle tüübi vastu respekt, siis nägin nüüd, et see mul puudub. Ärapanemine kurjal teel näitab seda, et a.) ta kartis, et ma olen mingi mõttetu pleikar, kes üritab tema kursa chikki ära varastada, b.) kuna ta ütles seda tõsiselt ning mitte üldse naljaga pooleks, tähendab, et tal on sisemised probleemid ning vajadus näidata, et ta on parem, seega.. madal enesehinnang.

Jah, ma tean, ka mul on madal enesehinnang, aga ma saan öelda siin koomiksis, mida krdit ma tahan, sest see on minu oma. Kui lugejatele ei meeldi, et olen ego siis imege muna (credit to Karmen :D). Nagu ala see tüüp, ma ei tea, kes sa oled, kes kommis mu eelmist posti. Et rääkisid sellest, kuidas ma oleks võinud seda "koledat" 6-7 panna, kes zavis oli.. siis esimene mõte oli mul kohe ennast kaitsta, sest see kommentaar oli otsene rünnak minu vastu. Samas ma mõtlesin, et tõesti.. 6-7.. see on ju täiesti normaalne number ning ma olen vb tõesti absurdselt täiuslikkuse tagaajaja ning nõuan liiga palju. Hakkasin lausa naerma selle peale, et kui krdi kõrk ma olen ning mis printsessi ma mängin. Samas,  see lause lõpp, et saad otsa märjaks.. see pissed me off jälle täiega. See lõpp lihtsalt kajastas minu jaoks kõike eesti "kultuuuri", üldsust.. midagi millest ma tahaks enda eemaldada. Samas on raske mõelda, et fa fa ma olen mingi fagprintsess siin ja kirjutan enda halablogi ja kui mingi normaalsem tüüp kirjutab siia mulle kommentaari, siis ma kohe löön enda pedekaarti letti ja olen mingi special printsess fairy fucking tale. Ei, ma ühest küljest mõistan, et kui tüüp ütleb, et krt saad vb otsa märjaks siis mõtleb ta selle all, et lõpeta krdi halamine, ole mees ja krt tegutse. Teise külje alt jällegi näen selle all, et ma peaks saatma perse enda standartid ning olema tüüpiline eesti mees, keda ei koti midagi muud kui keppi saamine, ükstapuha kellega, aga et saaks keppi. EI, ma ei ole kunagi tahtnud enda eesmärgiks seada keppi saamine, EI.. EI EI EI. See poel minu jaoks oluline. Kui ma tahan seda siis võin 24 ja 7 ona lasta ja olla rõõmus. Kui ma tahan tüdrukut, siis ma pean midagi tundma ta vastu, kui ma tunnen bonerit siis on OK juba :D Seega.. tüüp, kes kommisid mu posti, osati ma vihkan sinu suhtumist, osati mõistan, mida tahad mulle öelda ning nõustun sinuga. Lihtsalt, need väljendid otsa peale saama, ära panema.. need kõik kõlavad nagu, et: tüüp, mis sa põed, krt, tahad naist, see on kerge.. tee seda ja saad keppi mingi x käest. MInd ärritab vb see fakt, et teiste jaoks on see nii fcking kerge ja iseenesest mõistetav ja mina kaklen sellega nagu tuumafüüsikaga neljandalt planeedilt.

Millest persse ma alustasin üldse rääkimist.. aa, see et ma ei suutnud täna üldse lahe olla. Iga sekund, mida kauem ma olen enda kodus hetkel, seda enam tunnen ma, et ma pole failure ja kõik on ok ning ma olen ikka normaalne tüüp ja suudan pimp olla. Et ma olen lahe ja värki, samas.. ma tean, et tänane õhtu oli fcking kivi minu silmaauku, ning kõvasti visatuna. Välimusega ma lõin, selle üle on hea meel, see on väga fine line pede olemise ning lihtsalt stiilne olemise vahel. Peen joon, aga ma tean kindlalt, et pede ma pole, seega.. on kõik ok. Ma jõudsin baari kohale, istusin lauda, ma sain super intro. Ma ühele tüdrukule seal seltskonnast meeldin ning ta andis mulle hea intro.. ma lihtsalt.. ei suutnud tõmmata end käima. Vahepeal paar kommentaari sinna tänna, aga ei.. se polnud see, millega ma harjunud olen: 24/7 jutt ja täielik domineerimine. See meenutas pigem the old me'd: tüüp kes istub seltskonnas, on vait ja rämedalt beta. Siis ma hakkasin mõtlema, olgu, kui ma olen kodus, mida ma siis tunnen. Kodus olen kaine ju, samas.. ma tunnen end suhteliselt hästi kodus olles, ma olen piisavalt stabiilses olukorras, vb ei ole 24/7 naerutujus aga kui vaja siis suudan end iseenda lolluste peale naerma ajada.. ning nüüd ma olin siin pubis.. inimesed minu ümbes, kellega ma täis peaga olen julgenud rääkida ning nüüd, kui ma kaine olen.. ma ei julge.. mul pole millestki rääkida, kõik on väga piinlik. Ma rääkisin Karmeniga eile Illuka peldikus mingi pool tundi ja täna ei tahtnud ta mulle otsagi vaadata. Arvake ära, mis tunne mul oli onju. Selline tunne, et YES.. jälle üks asi totaalselt perse keeratud. Siis on lisaks veel tunne, et kõik nende psühhode kursakaaslased suht vihkavad mind.. ok, vb vihkamine on liiga tugev sõna, selleks läheb vaja liialt palju kirge, aga ma ei meeldi neile üldse.. eriti ühelegi. Asi on selles ma usun, et.. psühholoogid.. nad on tegelt ise väga suure enesemonitooringuga nagu minagi ning nad ise on ka nata fcked up.. Ja ofc neile ei meeldi, kui tuleb mingi outsider tüüp ja hakkab nende tüdrukuid ära sebima. Ma olen aus, ma pole tahtnud teadlikult mitte ühtegi tüüpi nende kursalt maha teha või pahatahtlik olla. Ausalt, see pole mitte kunagi mul plaanis olnud, aga meeste puhul on nii: me hakkame mingi ärapanemismänge mängima. Ala nagu olime täna ühe chiki korteris seal ning minu juures oli 2 tüüpi veel ning me võitlesime kõik kolmekesi ühe chiki üle, kellel nagunii on kutt olemas juba. Ning see võitlus: see on suht räpane, me ei ole üksteise kallal rusikatega, aga sõnadega.. ma pole kindel, kui palju nemad tajuvad ära selle võitluse olemasolust, aga minu jaoks oli see sama selge kui krdi päikesevalgus: me võitlesime sõnaliselt, kes suudab üle olla ning seda chikki sebida. Ausalt, ma olin dick tüüp, ma lendasin nende sebimisele sisse poole pealt, viisin tähelepanu mujale, tõmbasin nata enda peale, samal ajal teeseldes, et see kõik on kogemata ning ma olen lihtsalt purjus lollike, kes ei tea mida teeb. Hah, kujuta veel ette, ma olen utterly kastis olles ka tegelt totaalne sotsiaalne kalkulaator: ma arvestan kõike, mõtlen mida teha ja kuidas planeerida suhtlust edasi. Ning kui ma mängisin munni neile siis mul oli sees paha tunne, selline, et ma olen juba kaotanud. Sest mis on sebimise eisimesi reegleid: ära proovi avaldada muljet, no NEEDYNESS. Ning samas, see vaimuvõitlus, mis mul nende kahe tüübiga oli, see oli puhas needynessi märk ju. Üks trumpab teist üle, et saada aega ning ruumi selle chikiga. Minu strateegia ongi olla loll ning näida et mind nii väga ei koti.. ning siis lennata sisse lihstalt ja võtta asi üle. Ma vihkan seda lolli nõrkust.

Aga mis ma sellest räägin, see kõik on miki mouse ju üldpildiga, milleks on et ma sakkisin üldiselt täna. Ma pidin sõbraga minema ning ostma hingehinna eest viina. Siis jõime seda ning see hakkas mõjuma. Siiski, ma olen väga pettunud tänases. Ma ei taha võidelda mingeid lolle võimumänge teiste tüüpidega, mind absull ei koti need ning ometigi ma teen seda. Ma tahan olla sõber nendega, ometigi lõpetan ma tihti ärapanemisvõistlusega. Ma istun sela lauas, ma mõtlen: ok, mis ma tegema pean kui ma olen sellises olukorras, õige: BE MYSELF, do not give a fuck about what anybody on this earth thinks of me. Ning mis ma edasi teen? Mõistus on tühi, ma ei suuda teha midagi mis rõõmustaks või lõbustaks mind. Kõik laused, mis pingutan pähe tunduvad nii kulunud ning igavad, mitte lõbustavad.

Tekib kõsimus, et kas ma olengi vaid ühe triki poni? Hoho... viska paar roppu seksistlikku nalja ning oled omadega mäel.. ei.. krt, käige prse, see pole kõik, mis ma olen. Nii paljud arvavad, et ma olen mingi mõttetu, tühi tüüp lihtsalt. Karmen ei suuda uskuda, peale 2-3 aastat minu tundimist, et ma olen a.) seesmiselt tundlik inimene, b.) natukenegi ebakindel, c.) päris inimene. Ta arvab, et olen lihtsalt mingi tüüp, kes sebib naisi ning ei mõtle midagi, ainult naer ja lollus kogu aeg ning mingit sügavust polegi. Paar chikki on veel näidanud välja, et ei usu et olen midagi sügavat vaid lihtsalt lollus ja fun. Samas tüübid, ma ei saa kindlalt väita, see on nüüd puhtalt minu arvamus, mis on arvatavasti väga mööda ja vale, arvavad, et ma olen lihtsalt mingi suvakas loll pleikar, kes proovib nende chikke üle lüüa ja siis näitavad nad et on intelligentsed ning suudavad selle lolli eemale lüüa kasutades enda ülimat tarkust ning ärapanemisskille. Ma ei saa seda kindlalt väita, aga ma näen seda nende silmadest. Ning vastu, ma näen nende enda väiksust, ning samas seda, et ma ei suuda tihti neid olukordi enda kasuks ümber päärata ning kogu suhtlus liigub nagu rong õnnetuse poole mis on suht vältimatu.

Krt, ma ei ole mingi mõttetu pask. Ma olen inimene, mul on enda huvid, enda arvamused, enda uskumused, ma olen palju laiema mõtlemisega kui paljud teised.. miski ei loe.. kes on hetkel 1% teravam, see loeb..

Mis enamat on öelda. Ma ärkan homme kainemalt üles, siis kahetsen, et jõin eile (täna) ning mõtlen, mida fakki edasi teha.. Siis arvan, et see eilne.. see polnud nii hull.. tegelt on ok.. ma olen parem kui see, mis oli eile. Mis iseenesest peaks olema hea mõttemuster, väga terve, samas eirab see fakti, et kui ma ei pingita enam ning ei muuda end siis see sama jama jääb korduma. Ma suudan olla parem, ning kui ma ei suuda, kui kõik mis ma olen kainena ongi see, et paar akward lauset ning tühjus.. ma olen ülimalt kurb, siis pole mul tõesti mõtet elada. Tra, ma suudan seda teha.. Key punkt oleks kõike teha kainena edaspidi ning võtta kõike samm sammuna. Eduna mitte arvestada seda, mis reaktsioonid ma saan vaid seda, kas ma jäin iseendale truuks ning rääkisin asjadest mis mind huvitasid sel hetkel. Samas pean mõistma, et pole alati neid hetki, kus mingi asi mind huvitaks vaid on olemas hetked, kus ma pigem mõtlen mingile asjale ning räägin seda välja. Kõik pole naljakas ning lahe, mida ma kogu aeg mõtlen.

Fakk, mingi küsitluse chikk tuleb 10 aeg mööda meie majast,lubasin tal täita mingi jama ära ja postkasti toppida.. Krt, ilus tüdruk oli, ma mingi lendasin ukse peale ainult mingid ilgelt peded teksad jalas, mis on lõigatud lõhikesteks püksteks. So.. 1995 aasta. Igatahes, peaks ära täitma selle ning siis.. magama minema.

Homme ehk kirjutan siia juurde, suht palju sai ära öeldud, samas..mul on nii palju enamat öelda.