I take myself to the next level

Tere lapsed. Koolini on jäänud ülimõnus pool nädalat, millesse mahub nii mõnigi sündmus. Eilne õhtu oli osat lahe, osati pettumus. Käisime Agnese lennu esmatutvumisel. Ta oli ülimalt närvis :D Proovisin teda rahustada ja värki.. Kohal oli väga palju inimesei.. tegelt.. paras hulk inimesi. Sesmõttes oli hea, et mingeid otseseid osse seal polnud, mis tagantjärgi mõeldes paneb mind isegi natukene imestama :D Agnes tõesti, nagu ta väitis, jääb täis vaid pudelist zipist :D:D Mida ma absoluutselt enne selle tunnistamist ei uskunud. Pool rahvast olid vanemad, mingi 12. klass ja siis pool oli õigeid inimesi, aka.. rebaseid.. Õhtu lõpp läks täitsa emoks kätte.. rääkisime Agnesega hinge pealt asju ära ning mõtisklesime maailma üle. Ta pani mõtlema mu enda asjade üle.. kuigi algus oli see, et mina üritasin teda cheer-up'ida.. Ma pean end võtma käsile.. (ma vihkan seda lauset, sest.. mu ema ütleb seda alati, kui ma ei õpi korralikult või niisama olesklen.. nii et selle lausega on seostatud negatiivne tunne.. tunne.. et ma pean kohe midagi vastu enda tahtmist tegema). Naljakas tegelt kuidas me kõik üritame 11 aidata ning olla psühholoogid.. kuigi meil enda asjad on samamoodi tuksis.. ala pime juhendab pimedat.. või siis oleme kõik teoorias ülimalt targad ning praktikas äpud..
Jah.. see sügis tuleb teha midagi.. nii nagu ma olen juba lubanud 2 aastat.. rohkem kui 2 aastat juba.. 2 aastat ning 4 kuud.. neid numbreid vaadates läheb natuke pahaks seest..

Ma tean, et ma olen suuteline selleks.. ning ma tean, et ma olen professionaalne vabanduste otsija/leidja.. Mis mind siis takistab? Hirm? Mugavus? Laiskus? Ma arvan, et see on mugavus.. nagu ühel Tyleri videoseminaril kuulsin.. Inimesel on kõige tähtsam püsida elus ning selleks võimalikult vähe energiat kulutada. Kui tahta midagi uut õppida siis põhimõtteliselt teeb keha kõik selleks, et sind takistada. Kuna reaalselt.. peale uue oskuse selgekstegemist.. see ei nõua inimeselt rohkem energiat kui eelmine olek.. siis keha peale seda enam vastu ei võitle.. Võitlemismoment toimub siis, kui on õppimisprotsess.. sest siis kulutab inimene ülimalt palju energiat.. sest tarvis on kogu aeg ammutada uut informatsiooni ning palju läbi kukkuda ning ebaõnnestuda..
Keha aga leiab, et selline energia raiskamine pole kasulik.. sest see ei anna ellujäämisele midagi juurde.. Keha ei mõtle sellele, et tulevikus, selle oskusega, on palju lihtsam ellu jääda. Keha elab olevikus ning kalkuleerib iga sekund, hetkes, ellujäämiprotsente..Ning.. kui inimene soovib midagi uut õppida, siis keha ütleb: ei, see ei ole otstarbekas.. sa raiskad energiat selle asemel, et seda säästa ellujäämiseks.. Sest vanasti see nii oligi, inimesed ei saanud raisata energiat.. elati metsikus maailmas, iga hetk võis loom rünnata või toit otsa saada.. ning oli ülimalt tähtis, et osataks enda energiavarudega ümber käia.

Ma arvan, et see on peamisi takistajaid mul.. Ma tahan saavutada uusi oskusi, aga mu keha ütleb mulle, et ma saan praegu niisama ka läbi.. Seega.. toimubki vindumise protsess.. osati ollakse rahul, ellujäämiseks on vajadused rahuldatud aga samas.. arengut/protsessi ei toimu.. Ehk siis.. elan nagu loom.. mälun enda rohtu ning jahin.. sest.. siis jään ellu.. aga vibu ehitavat rebast ma pole veel näinud..

Nii.. number kaks takistaja on *trummipõrin*.. hirm.. hirm tundmatu ees, hirm läbikukkumise ees.. hirm alanduse ees.. kõige rohkem ma arvan hirm tundmatu.. või isegi pigem.. teadmatuse ees, mis tuleb.. Ma olen tüüp, kes ei riski palju, kes tahab alati, et ebaõnnestumise juures oleks olemas mingi punkt, kuhu tagasi pöörduda või tagavaraplaan.. kahjuks on see võimatu..

Vahest on see selline mindfuck, et ma tahaks lihtsalt röökida enda aju peale ning öelda: STOP FAGGING AROUND! Jh.. parim nõuanne.. be conscius but not self-conscius..

Mulle kirjutati eile midagi käe peale.. kui ma vaatan seda siis see on tuhmunud.. peaaegu täielikult.. ma saan aru, mis sinna kirjutati veel, kuna ma mäletan seda.. kui keegi vaataks seda kirjutist kõrvalt siis ei saaks ta midagi aru.. kirjutaja kirjutas seda paljudele käe peale.. kas ta mäletab seda konkreetset kirjutist? Vaevalt.. mida suurem on kvantiteet seda vähem mäletatakse indiviidi.. Selles mure ongi.. mina kardan enda peas, et seda kirjutist näevad kõik, ning kirjutaja mäletab seda.. Kuigi reaalsus on teine.. (ma räägin praegu metafooriliselt loomulikult, A, kui sa seda loed.. kõrvutan kirjutamist enda probleemidega muudes valdkondades).

I know.. I am capable.. I have done it before.. I can do it again..

MY WORLD, MY RULES, MAN THE FCK UP, JUST FCKING CHILL