Pff.. vihane

Ka rikkad ja ilusad nutavad

Damit, isa tahab jälle, et ma läheks õe maja juurde betooni valama. Ausalt, ma ütlen, ma vihkan ehitamist hingepõhjani ja südamest. Mõne poolelioleva ehitise nägemine juba ajab mul kopsu üle maksa. Ja kui keegi hakkab ehitusjuttu ajama siis ma lihtsalt tahaks öökida. Krt, terve elu on ainult üks suur ehitamine olnud. Vahepeal on tunne, et mul pole isa vaid hoopis mingi ehitaja majas elamas. Iga suvi va see suvi on olnud meil kodus remont ja see viskab nii üle, nüüd kui kodu sai valmis siis.. ohhoo.. saab õe maja ehitada.. muidugi sai seda lammutada ka, nii numps. See suvi ma pole tõesti suurt midagi teinud seal õe maja juures, kuna ma olen olnud haige. Aga ma tean, et mida rohkem kordi ma olen nõus minema ja aitama, seda rohkem hakatakse mind vaatama kui tasuta tööjõudu. Muidugi, kui ma vignuma hakkan siis pean enda südametunnistusele mõtlema, et ma olen ilgelt sitt inimene, et enda lihase õe kodu siis ei aita ehitada.. Jah.. aga siis kui saab tema kodu tehtud, siis käin teise venna juures aitamas ja kui seal saab tehtud siis kolmanda venna juures.

emo Lohan

Terve elu ongi üks suur ehitus olnud ainult igal pool. Ma tean, et isa tahab, et meil oleks ilus maja kus elada jne.. See on kõik arusaadav.. aga alati tuleb kaaluda ja näha selle hinda.. ta rabab ennast juppeks, tervis hakkab nässu minema.. See ongi tema hobi, kuigi ta seda eitab kogu aeg, aga ma tean..teised teavad, ta ei oska asjadest mõnu tunda. Nii kui on midagi valmis saanud on ta juba püstitanud endale uued eesmärgid, mis tuleb ära teha ja kuidas aega on nii vähe, nii vähe, nii vähe kogu aeg.

Kui ma oma elamise peale peaksin saama, siis ma kas hakkan elama korteris või kui ma rikkaks peaks kuidagi saama, siis ostan maja. Mina ei taha/viitsi/raatsi enda elu raisata ehitamisele.

Tuli üks vihane post.. sain sellega nata närve rahustatud.
See ajab ka mul tuju pahaks, et ma arvan, et mu isa on minus pettunud.. ta pole küll midagi öelnud, aga mul on kogu aeg selline tunne.. pettunud sest ma ei väärtusta neid asju, mida tema.. Võib-olla ta lihtsalt ei oska minuga rääkida, nagu mina ei oska temaga rääkida.. Üldse on vahel tunne, et pereliikmetega olen nii kauge.. mul on õde ja vennad, ema, isa.. aga ma ei oska kellegagi eriti midagi rääkida. Õega ja emaga oskan vast kõige enam.. Samas.. mind nagu eriti ei huvita ka, mis mu vennad teevad.. ma ei tea.. ma olen sellele suhteliselt palju mõelnud, et kas ma olengi nii südametu inimene.. Miks ma olen selline, miks mind ei huvita?

Nagu vestlus enda keskmise vennaga.. iga kord, kui mingi pikemaks natuke satume ühte ruumi või nii, siis üks hetk küsib ta mult, et kas ma lube juba ei kavatse hakata tegema/taha teha.. nagu.. ta on seda küsinud mult juba miljon korda.. ja ma pean alati vastama samaga, et kui raha saan siis teen, praegu raha ei ole, siis ei tee.. lõpetan ülikooli ära ja kui tööle saan, siis kavatsen teha. Ja teine asi, millest ta oskab alati rääkida on ülikool ja enda kuulsusrikastest päevadest seal.. neid jutte olen ka juba sada korda rääkinud. Kõik need vestlused on sellised.. faktipõhised, mõttetud, mitte midagi andvad.. Mul pole õrna ainumi, mis nende peas toimub või mida nad mõtlevad.. see on pm sama akward vestlus, kui sind pannakse ühte tuppa täiesti võõra inimesega ja siis üritad vestlust arendada..

Miks me sellisteks muutusime, kas me olemegi sellised või on asi ainult minus, kas mina olen tegelikult ainuke külm inimene? Ma võin küsida neilt asju, aga need on faktipõhised ainult ja isegi neile ei taha nad alati vastata või tunnen mina ja nemad väga ebamugavalt kui ma küsin asju.. Aga asi ongi selles, et.. mind ei huvita need faktid nii palju.. neid fakte kuulen ma ema käest ka ümberjutustatuna.. Ma tahaks tegelikult teada neid, kui inimesi.. Aga.. väiksena oli alati see, et ma ei tohi midagi teada, öeldi, et ma olen veel väike ja loll ning ei jaga neid asju või siis: "sul ei ole vaja kõiki asju teada".. või siis: "mine toast ära, ma tahan emaga rääkida" ja siis kasvangi keset salatsemist ja teadmatust üles.. hetkeni, mil ma tõesti lõpetasingi küsimise.. lõpetasin huvi tundmise..

Naljakas.. isegi enda peres olen ma pealtvaataja.. kuigi nüüd, viimastel aastatel küsitakse rohkem mu arvamust.. kas just sedagi, aga et ma võtaks rohkem arutlustest osa.. ema ikka ütleb kogu aeg, et tule ka üles teiste juurde ja räägi meiega ometi, mis sa oled seal arvuti taga.. Millele ma vastan: "jah, ma kohe tulen.." Sageli ma ei lähe või siis korraks, võtan süüa ja tulen alla tagasi.. minu huvi on kadunud.. Võib-olla ma ei tahagi enam vestlustest osa võtta, sest väiksena sain ma juba omaseks mõttelaadi, et mind ei taheta nagunii vestlusesse ja et ma seda kuuleks, mis teistel rääkida on.. ning siis ma eemaldusingi sellest.. kõigest.. Muidugi tekitas see ka tuska minus, sest.. mind ei usaldatud..

Igatahes.. mulle ei meeldi ehitada ja nüüd ootan ma telefonikõne, mis käseb mul minna betooni kühveldama/kandma/valama.

Tõesti.. kõigil on probleemid.. kõigil.. miks me üritame siis peita neid ja näidata, et kõik on korras.. kui probleemide olemasolek on täiesti normaalne.. Me kõik valetame üksteisele päevast päeva näkku ja teeskleme, et meil läheb hästi.. emad valetavad omavahel, et nende lastel läheb hästi.. panned sellega teise ema mõtlema enda lastele ning too hakkab omakorda valetama enda lastest.. no.. see ei ole vb alati valetamine.. lihtsalt halbade asjade mainimata jätmine.. samas.. pildi loomisel.. kui jätta tähtsad asjad ütlematta.. tekib vale pilt.. vale arusaam..
Maailmas on üldse palju valet arusaama.. inimesed tekitavad võltsbarjäärid enda ümber, ajades sellega teisi inimese segadusse, kes omakorda tekitavad võltsbarjääre.. keste enda ümber.. tõeliselt inimest tundma õppida on raske.. ei suudetagi tihti.. sest siirus on hirmus asi.. siirus paneb joonele SINU.. tõelise sinu.. ning kui SINA saad tagasilöögi.. siis on see hävitav.. kui saab sinu kest tagasilöögi, siis saad sa alati mõelda, et see poel päris..see oli ju minu poolt ainult selle külje näitamine.. samas.. me ei saa kunagi sellest täit rahuldust.. elades kestas.. barjääriga.. valetades.. asju ütlemata jättes.. ma võime kaitsta enda muljet, mainet, tähtsust teiste silmis.. aga me teame südames, me ei pruugi isegi teadlikult teada.. aga tunneme kuskil kehasopis, et see ei rahulda meid..

Tuli diip post.. hetkel ei oska rohkem kirjutada..