Pihtimus välimusest

really..

Ma olen alati natuke teistmodi poiss olnud kui mu sõbrad.. vähemalt ma ise tunnen nii. Ma ei huvitu autodest, mulle ei paku huvi rääkida sellest, kui palju keegi kuskil jõi või palju ma ise jõin ja kui kõva mees ma tänu sellele olen. Samas ei saa ka väita, et ma oleks üdini mitte-mehine.. ma vaatan jalkat, mulle meeldib jalkat mängida, mulle väga meeldivad ilusad tüdrukud ja mind ei koti armastusfilmid.. Oujee.. see on ju tõelise mehe esmane tunnus.. (yesh, ma olin šarkastiline, õppige sellega harjuma, ma kasutan seda palju).
Siiski.. ma olen vist midagi vahepealset.. mulle meeldib lugeda Naistelehte, Elu24 ja, kuulda lugusid suhetest ja kes kellele meeldib, miks jne.. Aka gossip.

See selleks.. milleni ma tahan jõuda on, et ma ei ole kõige tavalisem jorss.. minu needuseks on see, et mind huvitab ja ma hoolin üleliia palju, mida teised arvavad minust. See on kohutav haigus..See on halvanud mu pea, mõtted, keha ja vaimse tervise. Ma arvan, et ma olen selle tõbi küüsis, kuna mind narriti kohutavalt varajases koolieas, mis jättis mulle tõsised armid.. "ma pean tegema kõik, mis võimalik, et teistele anonüümseks või meeldivaks jääda.. sest muidu nad narrivad jälle mind.. ning ma ei suuda enam olla.."

Seega hakkasin ma alati panema tähele, mida teised minust arvavad.. mis muutus lausa nii hulluks, et nüüd ma mõtlen, et kõigil, kellest ma möödun, on minu kohta juba mingi arvamus olemas.. See on täielik jama, ma ei ole maailma keskpunkt, et kõik vaatavad minu poole ja hindavad mind enda peas. Vb jäi mulle selline mulje siis, kui ma koolis käisin ja mind narriti. Mäletan, et kui ma kõndisin koridoris, siis kõik tõepoolest vaatasid minu poole, näitasid näpuga ja karjusid solvanguid.. See oli valus.. nagu filmis Inception öeldud lause.. the thought.. it will define him.. vms.. Igastahes.. see periood defineeris mind igaveseks..

Olen nüüd juba heietanud enda lapsepõlvest.. ja ma pole välimuse juurde veel jõudnudki.. Jah.. ma hoolin enda välimusest palju, mingi hetk olin ma nii maast madalam enda iseloomuga ja enesehinnanguga, et mind polnudki enam olemas.. oli ainult täielik hirm, kooma minu peas, mis kartis maailma. Ma ei elanud vaid proovisin vältida elu.. Ainuke asi, mida ma teha sain, mida ma teha oskasin oli hoolitseda enda välimuse eest. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin aru saama, et tüdrukute arust olen ma armas.. pede värk võiks öelda, aga kuna mul ei olnud iseennast olemas, siis haakisingi ma terve enda olemuse enda välimuse külge.. ma ei ole kohe kindlasti mingi modell või ülimalt hea välimusega, lihtsalt.. armas.. On palju külgi,  mis mulle ei meeldi enda väljanägemise juures, aga ma proovin anda parima, et käia stiilselt riides, laheda soenguga ja peita punne näol peitepulgaga.

Minu väljanägemine on mulle nagu.. minu väärtus maailmas.. Ja see tunne on kohutav.. ma tean, mida võivad tunda klubides olevad übekuumad chikid.. ka paljudele neile on välimus nende ainsaks valuutaks.. ning kui neil on halva soengu päev siis on ka nende ego 2 korda väiksem, koos sellega enesehinnang.
Sama tunnen ka mina, ma mäletan, kui läksin paar päeva tagasi linna, et sõpsiga võtta pirol nata õlut ja siis Tartuff'i vaatama minna. Ma olin kodus end pannud parimatesse riietesse. Mul oli seljas lahe triiksärk ja lips, kena soeng ning normaalsed teksad. Ma teadisn peeglisse vaadates, et ma näen päris kobe välja täna.. õhtupimeduses kasvõi 9/10 mõne tüdruku skaalal.

Ma läksin poodi, et osta õlu.. ma tundsin ennast nagu miljon dollarit, peas jooksmas mõte "kõik tüdrukud tahavad mind, ma olen kobe" mille taustal jookseb alati, madalamal tasandil mõte "kui kõik tüdrukud ei pane mind tähele, siis on mu maailm, enesehinnang ja väärtus hävitatud" Tervislik elu, pean mainima. Lahkusin poest ja vastu tuli suhteliselt kobe chikk..
Kuidas normaalselt asjad peaks olema:
Mina naeratan, sest ta on kena chikk.
Tema naeratab, kuna ma olen kena poiss.
Mina hakkan temaga juttu rääkima ja tutvust tegema.
Minu maailma scenario, aka kuidas asi oli:
Ma ei julenud talle otsagi vaadata ja vaatasin külma näo ja ülbelt temast mööda, samal ajal otsides taskust mobiili, et ärevust alla suruda. Peale ta möödumist vaatasin ma enda kätt.. see värises nagu 90 aastasel vanamehel. WAY TO GO CHAMP! Yah, basically.. this is my world :)

Liikusin linna edasi ja sain Kaubamaja juures enda sõpsiga kokku, Pirole jõudes olin ma jälle närvis. Mulle tundus, et kõik inimesed vaatavad mind ning hindavad.. samas.. paradoksaalselt käis mu peas ka mõte, et kõik ei vaata ja seega ma kõigile tüdrukutele ei meeldi, mis pani mind ärevusse ja samal ajal ka langetas enesehinnangut. Seejärel avasin ma kiiresti Tauruse pudeli ja kulistasin selle alla, ning siis saabus poolnirvaana.. mu peas saabus rahu ja vaikus.. ma ei mõelnud enam inimestele enda ümber.. ma olin lihtsalt.. ja sel hetkel mõistsin ma, kuidas ma peaks kogu ae elama ja olema ning samas ka seda, kui haledalt õnnetu ma olen, et sellise seisundi saavutamiseks pean ma jooma end suhteliselt täis..

Kurb.. See post tuli pikk ja laialivalguv, kuna kirjutasin seda suht kaua ja mul oli palju segavaid tegureid.. Samas.. tunnen, et see sai hingelt ära öeldud.. piisava detailsusega, et lisada juurde seda raskust, mida ma tunnen selle teemaga seoses.

Minu postid on olnud siiani suht negatiivsed vb.. aga ma ei ütleks, et nad tegelikult oleksid negatiivsed, ma ütlen parem, et nad on ausad, täiesti siirad..