Mõtlik pealkiri

Absoluutselt mitte. Küsimus: kuidas teie jõulud veetsite? Minu vastus: kell 11 hommikul üles, vorsti lõikuma kööki, kartuleid koorima, siis surnuaeda kella 12 ks. Peale seda sauna kodus ja kell 7 istusime perega lauda. Kell 8 tuli jõuluvana ning me lugesime talle luuletusi ning laulsime laule. Kella 10 ks olid meil pakid käes ja kell 4 öösel läksin mina magama.. olgu, valetan, kell pool 5. SELLINE oli minu jõululaupäev. Ma sain teada, et Hiinas avatakse pakid hoopis 26 või 27 detsembril, kätte antakse 24. Seega peavad nad lihtsalt paar päeva ootama kinkide avamisega, mis iseenesest on lahe sest jätab põnevust ning pühadetunnet ka 25. ja 26. ks.


Kui aus olla siis viimased päevad on läinud magama pool 5, pool 5 ja pool 4. Ärganud kõik päevad kella 11 ajal. Vaatasin eile terve hooaja Californication'i sarjast. See mees on mu iidol nüüd. Tal on alati comeback ning.. tema kõneviis on nagu jumala sarnane minule, ainult ma pole kogu aeg nii osav :D Eelkõige meeldib mulle ta .. vibe.. mida ta kiirgab, see on see, mille poole ma püüdlen. Ei võta ennast liialt tõsiselt, liigub igal pool lendleva kergusega, igas olukorras rahulik ning chill. Isegi kui tüübile pandi relv otsaette ja varastati Porce ära siis tüüp oli jumala rahulik. Samas ei karda ta midagi ega kedagi ja julgeb teha absurdseid asju, nagu nt naise kätt paluda tolle kihlatu ees, panna eksnaise sõbrannat eksnaise ja tema kihlatu voodis, samal ajal ropsida täis tolle maali, rääkida roppusi julgelt (mitte roppe roppusi aga väga seksuaalselt ja avatult), kinos tappa anda tüütule vennale, kes möliseb moblaga ja üleolev on :D Jep, kes ise seda sarja vaadanud on, see teab, mida ma mõtlen. Igatahes, see on minu eesmärk.


Nõnda, siis rates hakkasin kommima paar päeva tagasi ühe chiki pilti ja siis panime edasi tagasi banterit, siis rate postkastis ja küsisin msn'i. Msn's ta ei räägi endast suurt midagi, vastab väga aeglaselt ja on minuga kaks vestlust pidanud. Ometigi oli ta nõus minuga aastavahetust veetma? VÄGA imelik.. nagu.. chikk on nõus minuga aastavahetust veetma, aga ei ole nõus ütlema, mida ta õpib, millal ta esimene suudlus oli jne.. Ise räägib, et ta on väga tagasihoidlik ja värki.. samas piltidelt vaadates tundub, et on väga kena tüdruk ja sellistel on ALATI olemas mingid sõbrad, kes asju ette-taha teevad ja värki (meessoost). Eriline juhtum. Ma leppisin igatahes kokku, et kohtume 30. dets ja siis vaatame. Vb oli asi selles, et teda ma ei üritanud narrida vms ja olla ülbe vaid olin reaalselt vaimukas ja NÄITASIN HUVI SÕNADEGA. Aka.. niipalju, kui ma ei vihkaks seda sõna.. moosisin teda.
Eks näeme, mis juhtub sellega.. igaks juhuks olen valmis minema jooksma, kui mingi vene narkar mind hoopis ees ootab :D Samas.. ei.. ma ei tohi mõelda selle üksikjuhtumi peale, minu prioriteet nr 1 on käia klubides ja väljas ning inimestega rääkida ja nii tutvusi sobitada. Ma olen juba harjunud, et värgid kiirelt prse lähevad, nagu väga hästi demonstreeris jõulupeol kohatud chiki juhtum. Jep.. ma arvan, et minu viga seal oli: A. ta oli tulnud pikast suhtest välja ja ei tahtnud vb uude minna ja vaatas, et ma olen suhte tüüp B. ma narrisin teda liialt palju, ta ei saanud aru, et see kõik oli huumor ning arvaski, et ma olen üliennasttäis mees, kes teeb teisi maha ja kes suudab ainult lõõpida ja pinnapealseid asju rääkida, samas mitte huvi tunda tema, kui isiku vastu ja kes ei suuda tõsist juttu ajada.C. Lisaks ma ei näidanud huvi tema vastu üles.. sellist.. moosimist ei toimunud (ma ikka veel vihkan seda sõna).


Msn'i tüdruk Tallinnast.. tema ütles mulle suure komplimendi, ma küsisin talt, miks ma talle meeldin (ta oli palju joonud too hetk, kuid siis ongi ju inimesed ausamad). Ta vastas: üldiselt see, et sa oled rohkem kui sa välja paistad. See on nr kaks kompliment, mis mu südame on soojaks teinud. Ok.. lähen suusatama.. kirjutan hiljem edasi seda posti.. Ok.. nüüd tagasi.. Ma ei tea, miks ma üldse pidin seda kirjutama, oleks võinud lihtsalt pooleli jätta ja edasi jätkata sealt kohast.. Jah.. see oli ilus kompliment minu kohta. Kusjuures.. üks mu eks tüdruk ütles sama põhjenduse, et ma mängin nagu mind ei kotiks miski ja nagu ma oleks lalallaa tüüp, aga tegelt olen palju sügavam. Ma ei tea, mida nad selle sügavuse all mõtlevad.. mõtlemisvõimet? Jah.. ma suudan abstraktsete asjade üle palju mõelda ja ma tean väga palju.. isegi liiga palju inimestevahelisest suhtlusest (hi 5 for my mothrfcking ego boost). Jah.. ma võin pm kõik sotsiaalsed mured seletada targalt lahti.. kas sellest abi on? Ei, vaevalt.. sest see on hea kuulaja üks surmapatt: algaja psühholoogi mängimine ning nõu andmine. Inimene tegelt blokib need nõuanded.. ja no.. viimasel ajal ei tahagi ma kellelegi mingit nõu anda, sest mis õpetaja ma olen, kui ma ise ei suuda ena nõuandeid järgida. 


Jah.. hakkasin tema peale nüüd mõtlema.. selle eksi. Ta ei meeldinud mulle algusest peale nii väga. Ja ma teadsin algusest peale seda, ma tahtsin vaadata puhtalt, kui kaugele ma saan. Ma tean, et mina meeldisin talle.. aga ta suutis täielikult juurida selle natukesegi välja.. selle natukesegi meeldimise tema vastu. Kui ta oleks teistmoodi käitunud.. ma oleksin võinud armuda.. kes teab.. aga ta tegi saatusliku vea, mida teevad tavaliselt poisid.. minusugused poisid.. vähemalt.. nagu ma vanasti olin.. pole kindel praegu suhtes.. ta muutus needy'ks, clingy.. ta tahtis kogu aeg koos olla, ta tahtis minu tähelepanu saada.. ma ei andnud seda.. mis muutis teda järjest ärevamaks, et saada mu tähelepanu. Mida rohkem tema proovis, seda ükskõiksemaks muutusin mina. Kas saab olla paari, kus ühel osapoolel on täiesti suva, kas kokkusaades suudleb teist või mitte.. ma isegi ei tahtnud teda suudelda enam.. ei.. ta ei olnud inetu tüdruk, kindlasti mitte, 8/10.. aga ju see näitab siis seda, et ainult välimus ei toida. Ta ei ole rumal tüdruk, kindlasti mitte.. tal on hobid ja värki.. ta laulab väga hästi, ma olen alati austanud tüdrukuid, kes laulavad.. see meeldib mulle. Luuletab, kooliga oli pahandusi vist.. aga mitte selliseid, millest üle ei saaks.. vist.. ah, ma ei mäletan, probleeme oli tal kooliga. Ma teadlikult  kontrollisin, et ma ei ütleks ükski kord temaga rääkides, et me oleme paar või, et ta meeldib mulle. Ma ei tahtnud talle valetada, ma mõtlesin, et kui ma olen nii fcking igav ja värki ning passiivne.. siis ta huvi minu vastu väheneb.. viga.. huvi suurenes. Loogiline tegelt, kuigi lootsin, et tal hakkab igav ja ta jätab minu, sel juhul ei saa keegi haiget. Ta jättiski minu.. mingil määral.. ah.. ma räägiks nagu see oli suhe, tegelt see polnud ju.. ma raamisin, et ei olnud.. kuigi.. mingil määral oli vist natuke.. ok.. tegelt ei olnud :D Aga kuna mul polegi päris legitiimseid suhteid olnud, siis.. loen selle suhteks. Ma olin tema sünnal.. jah, ma olin täielik sitapea, kui ma nüüd mõtlen, sitapea.. ju ma tegin talle ikka haiget.. ma olin ta sünnal, aga jällegi.. ma ei suudelnud teda kordagi ja see häiris teda, ta suudles enda lesbilise sõpsiga minu silme all.. mul oli.. ok.. whatever.. don't care.. ta arvas, et ma olen ilgelt pahane selle peale.. vähemalt ta tahtis, et ma oleks.. kirjutas mulle sms'i hiljem ja palus vabandust, ma ütlesin, et pole hullu.. see ei häirinud mind. Ta proovis mind mitmeti armukadedaks teha.. minna välja minu trennikaaslasega, kes on modelli välimusega ja kelle kohta ma ütlesin, et kas sa teda pole kunagi vaadanud seksuaalse pilguga.. et tahaks teda.. Miski ei aidanud, see ajas ta vihaseks.. üks õhtu msn's ta lihtsalt plahvatas, sõimas mu näo täis, ütles, et ma olen igast seda ja toda. Palju inetuid ja solvavaid sõnu käis läbi.. ja põhimõte oli, et tema on hea ja saab iga kell uue, aga mina ei saa midagi, sest mul on debiilsed teooriad inimeste kohta. 
Hmm.. kas ta mõtles seda tõsiselt.. et mu teooriad on debiilsed.. ma ei mäleta täpselt, mida ta ütles enam.. ma tean, et ta ütles seda kõike seepärast, et vihkas mind.. vihkas, et ma olin ükskõikne ta vastu. Armastuse vastand on ükskõiksus, mitte vihkamine. Ma olin ükskõikne, tema tige. Ta isegi saatis mulle anonüümse numbri alt hate-sms'i: "you're such a fool, letting such beauty slip through your fingers. Only a true asshole would do it. "
Miks anonüümne number? Sellest pole ma aru saanud.. suva, pole oluline, ma ju teadsin, et see on tema. 
Peale seda hakkas ta mu trennikaaslasega käima.. õigemini.. ta hakkas neid kõiki sebima.. ja ronis voodisse selle sama tüübiga, kelle kohta ütles mulle, et too küll teda seksuaalselt ei huvita. Ma ei tea, kas ta tahtis mulle jälle haiget teha, kadedaks.. või ta valetas.. ma tõlgendasin seda valetamisena.. et ta valetas mulle, et see tüüp ei meeldi talle, kuigi tegelikult meeldis. Miks ma seda kõike praegu meenutan? Ma ei tea.. igav on. 
Trennikaaslasega oli päris kaua koos, mingi pool aastat. Siis sai poisil kõrini ja jättis ta maha.. õigemini.. tüdruk nägi pealt, kui trennikaaslane suudles ühte tüdrukutpeol ja siis said chikil mõõt täis.. ja jättis poisi.. kuigi.. poisil oli juba suva. 
Kui ma olin sünnal koos trennikaaslastega, siis oli ka tema seal.. ta proovis mulle meeldida.. naeris mu naljade üle jne.. ja klubis.. ma nägin teda.. ta vedas minu nina ette kolm eri tüüpi, kellega lihtsalt tiirutas mu ümber ja järjest suudles. See oli.. nüüd mingi paar kuud tagasi. Ehk siis aasta aega hiljem, kui meil lõppes .. mis meil iganes oli. 
Ma nüüd jään mõttesse.. kas ma olin sitapea? Natukene kindlasti, oleksin võinud olla ausam.. samas.. ma ei tahtnud talle haiget teha, mõtlesin end igavaks teha ja et ta ise mu jätaks sinnapaika.. seda ta tegigi.. aga mitte sellest, et tal oleks minust igav või huvi kaotanud mu vastu. Kas tema oli litsakas: kindlasti, ronis voodi mu trennikaaslasega kohe. Kas ta oli needy? jh.. Mis ma õppisin sellest kõigest.. ma nägin, kui ebameeldiv ja eemaletõukav on naiste jaoks needy mees.. mõistsin seda omal nahal. Üldkokkuvõttes.. kummal on paremini läinud peale seda? Temal kindlasti, ma ei kujuta ette paljude meestega ta on olnud nüüd + ta leidis endale uue kaaslase kohe. Kas ma kahetsen, et jätsin ta? Ei. 


Miks ma kirjutasin selle pika ja põhjaliku kirjelduse enda "suhtest".. Mul on tunne, et ma tahtsin kogeda seda feelingut, mis ütleb: jep.. ka minul on olnud kontrolli naise üle. Sest enamu aeg tundub mulle, et olen tagaajaja rollis.. See tuleneb vähesest valikust. Tal oli õigus, ta saab tõesti iga kell uue ja mina mitte. Selle viimase teeb kahjuks tõeks minu enda maailmavaade ja suhtumine endasse. Mitte aga universaalne maailmaolek (see lause on debiilse sõnavalikuga ja loll.. ). 


Arvatavasti on vaja vaadata tulevikku.. aastasse 2011. Kas ma teen endale uue uusaastalubaduse.. mida ma teglikult ootan sellest aastast.. mis on minu valikud. Valikud.. vihkan seda sõna, samas teises käändes armastan. Valikud on nagu otsused.. mida ma pean tegema, ebameeldivad teod, mis tuleb korda saata või mitte, aga kriitilise ja otsustava otsuse peab tegema. Valikuvabadus.. vot see on midagi muud.. (jah, ma tean, et "valikuvabadus" pole sõna "valikud" teine kääne). Niisiis.. mida ma olen lubanud eelmised aastad. 


2008-09 aastavahetus: ma luban, et järgmine aasta hakkan aktiivselt tegelema tüdrukute sebimisega ja võõraste inimestega rääkimisega nii, et suve ajaks olen juba päris osav.


2009-10 aastavahetus: ok.. nii ei saa elu jätkuda, see on täielik psk.. ma olen omadega ülipõhjas, see on hale, mul pole mõtet nii olla. Järgmine aasta hakkan kohe pihta ja TEEN teoks enda soovid. Ma hakkan võõraste inimestega suhtlema ja chikkidega rääkima. 


2010-11 aastavahetus: I fcked up last promises. Uusaastalubadus: TO BE CONTINUED


Kuidas oli siis naiste ja sotsiaalse elu mõttes mu eelmine aasta.. 2008 lõpetasin keska.. mai kuus sain enda esimese nädalaajalise tüdruku.. seejärel augusti viimasel päeval suudlesin üht tüdrukut, septembri esimestel päevadel teist, oktoobris kolmandat, detsembris neljandat, jaanuaris viiendat (minu teine tüdruk, kellega sain 7 korda nelja kuu jooksul kokku ning kel minust suva oli), mai kuus kuuendat (minu pikim suhe, kuu aega aktiivselt, lõi noa selga, kõige valusam suhe), augusti viimastel päevadel seitsmendat (minu needy tüdruk), oktoobris kaheksandat ( minu parim streak praegu). Ütlen, et aasta 2008 lõpp ja 2009 olid suht edukad. Mis juhtus 2010 kui ma ütlesin 2009 lõpus, et see oli shitt aasta ja nii ei saa enam? 2010.. kuskil.. märtsis ühte tüdrukut suudlesin ja.. augustis teist. That's it.. kui aus olla siis 2010 oli suht shitapotis.. (kole sõna, suurimad vabandused). 


Nii palju, kui mulle ka ei meeldinud keskkooli sõbrad ja klass.. mu sotsiaalne elu oli ikka palju parem. Need nõmedad sõbrad, kes mul olid, kutsusid mind enda poole ja välja ikka vahest.. kuigi enamus aega nad lihtsalt naersid mu üle ja mõnitasid mind.. ma käisin siiski väljas nendega.. olin sotsiaalne.. kuigi peale iga pidu mõtlesin endale, et nad on suurimad mnnid maailmas.. mida nad ongi.. :D 


2010 polnud hea aasta milleski. Ma ei leia ühtegi asja. 
Ok, see post ongi juba liiga pikaks veninud. Kirjutan enda uusaasta värgid enne aastalõppu siia.


Lause:
“There is no sun without shadow, and it is essential to know the night. In the depth of winter, I finally learned that within me there lay an invincible summer.”

Jõululaupäev

MERRY X-MAS

And how was that like?

Käisin eile klubis (ülla ülla). Eile sain vanade trennikaaslastega kokku ja chillisime ühe korteris. Ma peaks nendega tihedamini suhtlema hakkama, neil on sarnaseid huve minuga rohkem, kui mul paljude praeguste sõpradega on..jalgpall, tüdrukud, suusatamine ja moekas riietus. Igatahes, tegin, mida poleks pidanud, samas.. enne jõule pidu.. et jõin alkot. Klubis.. on nad vähemalt aktiivsemad, kui minu teised sõbrad. Nad on pm modelli välimusega tüübid.. üks sõber läks chikkide juurde, lihtsalt.. pm seisis seal ja noogutas pead ainutl, samal aja tüdrukud rääkisid end lolliks :D Kuigi jh.. ta ei oska suhtlust kuhugi viia ja seega.. ta kas ise lahkus või hakkas tüdrukutel igav.

Lasime tõeliste chodede kombel klubis ringi :D Huvitavama, kui tavaliselt siiski. Aga jh.. mul tõesti pole enam vabandusi, miks ma ei peaks rääkima minema. Nagu.. eile.. ma olin täis ja sõber ütles, et pane sellele tüdrukule kanni peale släp.. mul oli.. ok.. tüdruku juurde, annan släppi samal ajal: srry.. ma ei saa midagi teha, sõber käskis.. ja siis pöörasin selja ja minema.. Waaaaait.. misasja? Ei saanudki kõrvakiilu, jooki näkku, jalaga munadesse, mingilt tüübilt peksa? Woooooo.. Ja nagu lihtsalt.. jumala palju ilusaid tüdrukuid, kes läksid peale klubi sulgemist ära kambakesi või kes lihtsalt chillisid klubis ringi.. nad tahavad tegelt, et me rääkima läheks nendega.. nad vaatavad samamoodi kaugelt, et krt.. tahaks nende kuttidega chillida.. vaadata, millised nad on.. samamoodi nagu meie vaatasime kaugelt, et krt.. kenad tüdrukud.. tahaks rääkida.. Selline.. ärritus tuli pärast klubi ees peale pidu olles.. et.. nii palju tüdrukuid.. ja ma ei rääkinud pm kellegagi.. miks?

Ma pean uskuma inimestesse, et me tegelt.. tüdrukud tahavad tegelt rääkida poistega ja värki.. ma peaks ainult kaine olema.. siis.. olen vast erksam mõistuse poolelt.. või vähemalt ei peleta chikke sellega eemale, et täis olen.. I can feel it.. it's getting closer.. See frustratsioon, pigem igavus isegi, et.. võiks midagi teha klubis peale niisama vahtimise.. it's good.. according to plan :D

Klubis võiks edaspidi käia kas üksi ja kainena või siis nende vanade trennikaaslastega.. ja siis.. loodetavasti kainena. Aga tegelt mulle meeldis see värk, et sõber ütles, et mine tee.. ja siis peab tegema seda. Muudab asja mänguks ning lahedamaks :D Jututeema leidmise koha pealt.. mul on järjest suurem tunne, et ma pean aloof olema.. lihtsalt.. brutally not give a fck.. või siis ajama nii igavat juttu, et lõpuks.. muutuvad sõnad ülemääraseks minu peas.. ning.. ma ei muretsegi nende pärast üldse..

Tõin kuuse tuppa. Panin üles ja ehtisin ära ka.

I shall ROCK the next year.. and the end of this year.. lihtsalt.. käi väljas, käi väljas, käi väljas.

Käisin poes

Sitaks igav pealkiri, lausa masendavalt igav pealkiri. Uskuge mind, inimesed, kes poes jõuluoste tegid, olid sama masendavad kui mitte hullemadki. Läksin Lõunakeskusesse kinki emale vaatama, peale tundi aega ringitatsumist olin ma samasugune.. tülpinud kõnnak, tülpinud nägu, inimesi ei näe, ainult pea käib otsas ringi, et mis kinki võiks leida. Siis tüdinesin ära ja istusin maha, vaatasin iluuisutajaid.. äkitselt tabas mind pedofiili tunne, sest kõik uisutajad olid mingi 10 aastased.. samas.. minu kõrval istus üks kodutu välimusega mees.. vanem.. nii, et ma võisin veel end hästi tunda. Siis nägin ühte chikki uisutamas, kes oleks vabalt võinud olla ka 17.. kuigi ta probly oli 14 aastane, kes on väga hästi arenenud. Jälgisin teda mingi 15 minti vb.. siis läksin edasi jahile.. töllasin ringi.. viskas üle.. istusin jälle maha, seekord otsustasin musa kuulata mp3 mängijast. Panin enne kodust äratulekut sinna hästi energilised dnb, electro-house musa peale. Hakkas juba elu tagasi sisse tulema. Siis nägin mingi kahte chikki.. ja.. voila.. minu ex. Nojah.. tegi tuju kehvemaks tsipa.. poh.. kuulasin edasi. Tegin nii, nagu ei näeks neid.. kuigi nad istusid minust mingi 10 meetri kaugusel. It sucks to be dumped. Ausalt, mul on täiesti suva, kui mind jätab maha tüdruk, kes mulle ei meeldigi. Cmon.. tehke seda üksteise võidu, aga mulle on vastukarva, kui jäetakse maha kellegi poolt, kes tegelt meeldib. Well.. this is life. Kui aus olla, siis lõunakas ma ei julgenud eriti chikkidega silmsidet hoida. Polnud enda peas õiges kohas vist. Polnud piisavalt relaxed, don't give a fck tujus. Asi on valguses ma arvan, päeval on valgem ja siis on selline tunne, et olen rohkem paljastatud.. Niisiis.. enamus aja liikus kaupluses ringi minu bad-ass kest.. jep.. me oleme kaks eri tüüpi, mina olen see lahe kutt, tema on see elutu-plastmassist kutt. Oleks võinud samahästi minna mõne vaateakna taha seisma mannekenide kõrvale.. ega eriti vahet poleks teinud. Töllasin veel ringi ja lõpuks sain ühe raamatu talle. Loodan, et meeldib.. see on mingi budismi tarkuseterad mediteerimiseks või mingi sääne kräpp.. talle istuvad igasugused energia ja muu müstika raamatud. Peale seda istusin veel nats ja vaatasin uiutajaid, siis tõmbasin uttu.

Uu.. seksikas.. mul ninast tuleb nata verd.. ok.. enam ei tule. Mu sõber .. M jamab enda tüdrukuga edasi ja tagasi ikka veel. Nad on koos, siis lahus, siis koos, siis lahus.. nüüd on vist lahus.. aga vb ka juba koos.. neil muutub asi paari tunni tagant. Kuidas ma seda tean? Ofc, facebookis peab igat asja kajastama aatomkella poolesekundilise nihkega sündmuse möödumisest. Eks näeb, mis saab neist. Kuidas mul läheb selle chikiga, kes tuli väljamaalt tagasi Eestisse, te küsite? Hmm.. see on hea küss.. Ta on msn's ikka sitaks aeglane vastaja, mis mind häirib, sest.. kui sa vastad igale asjale mingi minut kaks viis hiljem, siis on raske nagu.. sebida või värki. Vähemalt pole ma needy.. aga.. nii võib jääda väga külmaks, sest mul on tunne, et tegelt peaks praegu olema just see aeg, kus kõige rohkem suhelda ning hagu juurde visata (oujeeeeee.. ossi väljend).
Nägin unes, et oli M'i sünna ja siis oli see chikk ja tema sõps ka seal peol. Ning me istusime maas kõik ja ma küsisin M'i käest, et kus see chikk on ja siis ta vastas, näitas näpuga minu kõrvale pm ja seal ta istus ja mingi tüüp pani temaga tatti, aga kui nad nägid, et mina nägin, siis ruttu poiss tahtis lõpetada (ala nagu ei tohiks, et mina näen). Siis.. ma pistsin sellele poisile nördimusest ühe cheetose krõpsu suhu ja hakkasin niisama juttu ajama, chikile kolm cheetost suhu.. Sain suht hästi läbi selle tüübiga. Samal ajal mõtlesin, et nojh.. jälle üks asi vastu taevast.. aga peab edasi laskma.. Unenägu sai läbi, ma olen suht kindel, et nägin mingeid tagaajamisi ja zombisid ka unes.. arvatavasti..

Suhteliselt raske on kogu aeg leppida sellega, et tüdrukutega lähevad asjad prse.. tahaks saada mingit edu ka. Kuid jh.. ma pean mõista andma, et kui ma hakkan aktiivsemalt chikkidega kuskil klubis, baarides või kus iganes rääkima, siis hakkan korvi saama kordades rohkem. Ning.. ma arvan, et see on küllastumuse küsimus. Praegu teeb see haiget ja paneb hullult mõtlema. Kui saada aga iga päev kõigilt korvi vasakult ja paremalt siis.. harjub ära ning jõuab punkti, kus on täiesti savi, kas saab korvi või ei. Loomulikult ei mõtle ma, et saan kõigilt kohe korvi, kellega rääkima lähen, usun, et mind saadab mitmeid kordi seal vahepeal ka edu.

Väljas olles veel rohkem ennast vabalt tunda, veel rohkem lahti lasta teistest ja nende arvamustest.
Põlv tsips on valus, eile suusatades kukkusin. Krt, eelmine aasta ei kukkunud mitte ühtegi korda talve jooksul, nüüd lendasin teisel korral kohe. Seepärast ei läinud täna jalkat ka igaks juhuks mängima, muidu teeb veel liiga. Las nata paraneb.
Homme lähen sõbraga kluppi. Tahtsin küll üksi minna, aga ta solvus, et ma teda laupäeval ei kutsunud ja siis.. tahab nüüd, et ma teda iga kord kutsuks kaasa, kui ma kuhugi välja lähen.. Samas.. ma ei tea, miks ta tahab minuga koos chillida? Nagu.. meil on suht igav.. me ei räägigi eriti üksteisega, kui klubis oleme. Mingi.. lähme sisse.. siis.. kohe, et võtame ühe õlle.. ok.. võtame ühe õlle.. siis.. joome seda.. siis kõnnime ringi mingi ühe tiiru.. siis tal on alati mingi vähemalt neli tuttavat, keda ta näeb. Surub käppa ja hakkab nondega rääkima.. ma lihtalt chillin kõrval nagu.. aam.. ee.. ok. Vb on tal see lugu, et tal on suva, kas ma olen kaasas, aga ta ei taha lihtsalt üksi olla klubis, aga tahab käia. Ja siis muidugi räägib ta piffide juures, keda ta panna tahaks ja kelle tissid talle meeldivad jne. Suht ossi juttu ajab, aga mul on poh.. teeb nalja isegi. Kui ma temaga koos chillin siis kardan, et mul on veel vähem motivatsiooni mõne chikiga rääkima minna, sest mul on enda safe-point olemas, kust juurest lahkuda oleks väga ebamugav. Eks näis, iga õhtu on erinev, vb homme ei julge silmagi vaadata kellelegi :D

Määäääää..

Jöulünädal on tulemas

peale klikkides läheb suuremaks

And this is Christmas.. where have you been. Lõpetasin toa koristamise, kord poole aasta jooksul tuleb teha seda, eriti kui ema juba kolm nädalat mulle seda iga päev meelde tuletab. Väljas on lund nagu muda. Hmm.. kuigi, keegi pole kunagi täpselt kokku arvutanud, palju väljas muda on.. Eile käisin isaga metsas kuuski toomas. Vantsisime kaks tundi põlveni lumes ringi enne kui kuused leidsime. Kuuski oli palju, aga kõik hõredad või ebaühtlased.. Saime lõpuks mingid enamvähem puud.
Eile läksin linna jälle üksi. Seekord olin täiesti kaine ja jõin ainult vett. Illegardis on vesi 5 eeku.. CT's on vesi 20 eeku ja väike klaas. Hmm.. 20 eeku klaasi vee eest on tsips palju. Anyways, Illegardis vaatasin jalkat ja tundsin end suhteliselt ebamugavalt, kõik teised olid seltskondadega ja mina üksi.. Vetsu järjekorras tuli üks.. vb kuus aastat vanem chikk rääkima, ta tundus suht kuri :D Vb ta oli nagu mina, kes varjab end ülbuse taha.. või siis oligi ta selline :D Igatahes välja jõudes oli ilm kohutav, tuisk ja külm tuul..

Vantsisin edasi CT poole. Ukse juures hakkas mingi chikk minuga rääkima.. tahtis mu nime ära arvata :D Tal ei õnnestunud. Klubis tundsin energia tõusu suurt.. palju mugavam oli olla kui Illegardis. Sain suht palju silmsidet.. rääkima ei läinud kellegagi.

Käin järjest rohkem väljas ja sellega harjutan end inimeste seltsis olema.. See on mu uus-aasta lubadus :)
N (tüdruk netist) jõuab ka täna Eestisse, vaatab, mis temaga saab..

Üksi väljas

Käisin eile üksinda väljas. Keegi ei viitsinud või saanud tulla ja siis otsustasin üksi minna. Läksin kõigepealt Toomemäele ja jõin kaks Taurust ilus linnavaate taustal. Teine pudel läks väga raskesti, sest väljas oli -8 kraadi ning õlu oli jääkülm. Viimase tilga joomisega oli mul suured raskused, sest ma värisesin väga tugevalt külmast.
Seejärel läksin suhteliselt kiiresti mäest alla ja Püssirohukeldrisse, kust kohe peldikusse, mis oli kuse haisust ülini läbiimbunud. Püssis on neljapäeviti tasuta ja rodeo õhtu. Ostsin ühe püssi punase ja istusin näoga lavapoole olevasse ritta maha. Vedas, et sain selle koha, sest.. peale selle oli terve püssika peale veel kaks kohta vaba ainult.. minu kõrval kummalgi pool :D
Püssis olin mingi.. poolteist tundi. Istusin, jõin, vaatasin ratsutajaid ja kuulasin sülti. Vaatasin, kuidas inimesed tantsisid ja värki. Siis tuli mu kõrvale istuma mingi ülitäis tüdruk. Ta oli nagu tõsiselt täis :D Karjus ja röökis mulle kõrva (jh.. lihtsalt karjus.. mitte nagu ei proovinud rääkida midagi vaid röökis).. natu siblas mu ümber ringi.. ma olin nii enda peas, et ei suutnud mitte midagi öelda.. kuigi.. kui nüüd järele mõelda, siis oleks võinud "präänikud" öelda. Wii.. esimest korda elus tuli tüdruk minuga ise rääkima.. (kui seda nüüd saab lugeda rääkimiseks, välimuselt oli muidu päris kena 8/10).

Peale seda läksin poole üheks CT'sse (Club Tallinn). Mul on persetäis tasuta pääsmeid sinna nii, et proovin neid võimalikult palju jagada ning ise kasutada.. et enda sõbrannale sellega taskuraha tuua. Loomulikult käisin ma ukse ees kohe persili.. mitte sellest, et ma oleks nii täis olnud (kuigi ma olin) vaid seal oli lihtsalt nii fcking libe. Tore.. siis.. kargasin kluppi, enam alkot ei tahtnud osta, sest.. siis poleks ma arvatavasti koju elusana jõudnud. Võtsin vett ja kulistasin seda korralikult. CT's olin mingi poolteist tundi. Seal oli.. ei oskagi öelda, mitte palju rahvast aga samas mitte ka väga vähe.. oleks võinud rohkem olla.. tantsupõrandad olid normaalselt täis, aga mujal oli suht tühjus. Seal oli mingi pokkerilaud, lihtsalt seisin seal ja tegin nägu nagu huvituks sellest.. tegelt oli mul lihtsalt igav.. siis läksin ja seisin tantsupõranda ääres ja lihtsalt vaatasin tantsivaid inimesi.. päris kaua. Lõpuks tuli ma ei tea, kust kohast mingi chikk.. haaras mu käest ja vedas tantsima.. tegelt ta ei tahtnud, et ma temaga tantsiks, ta vedas mu enda sõbrannadele, sest ise tõmbas ta uttu ja läks mingi poisiga tantsima. Mul oli nagu.. "amm.. ok.. teen akward liigutusi.. ok.. 15 sekundit on möödunud, ma tõmban uttu" Ja läksingi. Mul pole isegi aimu, millised ta sõpsid välja nägid, sest nad olid mu kõrval, aga ma.. ma ei tea.. ma isegi ei vaadanud nende poole.. lihtsalt.. läksin. Loomulikult olin ma enda peas ja ei osanud midagi öelda ja.. seepärast ma minema läksingi, ei osanud midagi teha.
Peale seda läksin klubist ka ära, sest avastasin, et mul oli igav. Kodutee oli pikk ja vaevaline.

Hommikul ärkasin kell 12 ning peavalu oli vahva.. olek üldiselt ka shitt. Võtsin kohe tableti sisse ja sõin 3 lihapalli.. mis on ka.. kogu minu toit täna olnud, ok.. kolm küpsist sõin ka nüüd just. See-eest maitseb mulle see Teekanne tee, mida joon "Hot love" on nimi. Väga mõnus.

Järgmine suur ülesanne on minna üksi välja ja mitte midagi alkohoolset juua. This is gonna be "fun"..
Mingis mõttes on üksi parem olla väljas, sest kui sa õhtu jooksul kellegagi suhtled, siis pole see kaasasolev sõber vaid mingi võõras inimene.

Ja hei, kaks tüdrukut sama õhtu jooksul tulid ja.. lõid kontakti? Mitte midagi autentset.. aga siiski.. Krt, ilma alkota hakkab mul ikka ülimegaigav.. jap, aga pean ennast kiusama :)

Lähen täna ka välja.. kahe-kolme sõbraga vist. Eile rääkisin msn's ka peale klubiskäiku öösel ühe vana tuttavaga. Rääkisin enda probleemi.. ja ta ütles, et tüdrukud ei saada mind nii kergelt perse, et ma ei põeks seda. Ning ütles julgustavalt: muidugi katseta, raske uskuda, et sa pole veel siiamaani. Tol hetkel käis mingi pisike klõps peas, aga nüüd on see kadunud.

Sotsiaalse retardi teekond järkub.. (peaks seda sõnade oksendamist tegema)

Blogipost number xxx

Tekst tekst tekst. Sisu sisu sisu.. selline on minu post. Nüüd on kool selleks aastaks läbi, üks rühmatöö vaja veel teha aga selleks ei lähe kooli enam. Ühesõnaga, avan ametlikult kotisügamispühad.

Ma ei viitsi minna linna, eelmine kord jälle istusin niisama klubis.. aga ma kiusan ennast edasi.. ma peaaegu ei viitsinud täna minna, aga siis sõber helistas tagasi, kes enne oli kõllanud ja siis ma ütlesin, et lähme kluppi. Jap.. ma jätkan enda suurepärast piinamisplaani.. wiii.. ma ei ole erutunud :D

Ma nägin pilte, mis olid psühhode jõulupeol.. muutusin jälle enda välimuse suhtes ebakindlaks.. ma ei tohi vist kunagi endast tehtud pilte vaadata.. siis ei ole seda välimuse jama vähemalt. Ma ei saa midagi teha enda välimuse suhtes, see on nagu on.. seega sellepärast muretsemine on ka debiilne.. Ma kõndisin koolis mööda koridori.. olin välimuse suhtes enesekindel.. ilusasti, rahulikult, siis peale piltide nägemist.. selline tunne, et keha tuigub ja kukun ümber jne jne. Mõttetu mure, mida muuta ei saa, selle üle pole vaja ka muretseda.

See siiruse mõte mulle meeldib.. käituda enda mõtete ja soovide järgi. Nii rahustav oli vaadata täna klassis ringi inimesi.. Muidu on suhteliselt tavaline minu jaoks, et mu pilk on kivistunud ja ma ei julge kedagi vaadata, sest sinna taha kogunevad miljonid mõtted: mida ta minust arvab??? FUCK THAT!

Senimaani olen ma suutnud kaks korda mõtetes teha, mida tahan.. nüüd võiks proovida, kas saan ka tegudes. See peaks käima sama kergusega.. lihtsalt see approach anxiety tuleb mõelda ümber apporach energy'ks.
Ok, mingeid eesmärke pole, lihtsalt.. lähen välja, see on eesmärk..  Yeah, latid on kõrged..

Täna tahtis .. kutsume teda.. N'ks.. N tahtis minu blogi saada. Ma ütlesin: no way girl. Ta meeldib mulle.. kena välimusega, ma olin temaga nata siisras, tema minuga.. vaatab, mis saab sellest.

Jalutuskäigu chikil sai vist minust kõrini.. igatahes ta eriti ei taha kontakti. Ma ei tea, miks aga.. kui nii siis nii. Vb olen ma valesti aru saanud, vb ta ongi sedatüüpi lihtsalt.. ma ei tea.. Ma olen tähele pannud, et ma ei anna tüdrukule peaaegu kunagi kiiresti teada otseslt, et ta meeldib mulle. Ainult kaudselt (ala.. räägin tihedamini ja otsin kontakti.. ) Ma pean muutuma siiramaks selles osas.

Bughunt

Lõpetasin vist koolitöö tegemise.. vist.. tänaseks. Nüüd.. käisin eile klubis, kellegi võõraga inimesega ei rääkinud, aga ma ei tundunud ennast maailma kõige sitema inimesena. Esimene tund aega oli mul isegi väga optimistlik ja hea tuju. Julgesin kõigile otsa vaadata, tundsin ennast ülimalt rahulikult ja lihtsalt.. räägikisin aeglaselt ning mõnusa tempoga.. Täitsa hea oli.

CT oli TOTAALNE ossiurgas, lihtsalt.. ainult ossid olidki, suitsuruum oli vaikselt levinud poole klubi peale, chikid olid kutseka ja õhtukooli materjal. Istusin sõbraga maha ja rääksime end riistadest. No homo, just bromance. Siis läksime edasi Atlantisesse. Seal on uus kujundus, aga igavam, kui elmine oli. Istekohad on vaiksemas kohas, see on hea, aga ruumi on maru vähe ja nüüd on üks tantsuruum ainult. Seal oli osse vähem. Mis oli hea nähtus. Mingi mõõk situs mu kõrvale, oli maani täis ja suht ülbe tundus. Miks need mõõgad alati nii tigedad peavad olema? :S

Klubis suurt midagi ei juhtunud, kui aus olla siis ma ei viitsi kirjutada sellest nii detailselt, sest ma olen juba rääkinud sõpradele osasi asju ja siis siia kirjutamine tundub nagu topelt töö ja igav :D

See on nagu väga mõttetu ja laisk post, ma ei viitsi seda kirjutada, sorry.

Congratz

Käisin selle chikiga jalutamas. Muidugi suutsin kõik teha teistmoodi, kui mõtlesin enne. Sitemini ofc. Mu elu on vist tõesti suhteliselt tühi. Kui ma mõtlen praegu, et kolmapäeval on sellel aastal viimast korda kool siis.. mis ma edasi teen? Ärkan hommikul üles, käin vetsus, söön ja.. mis siis? Vaatan päev läbi youtubest videosi? Suht.. empty nagu. Töö saamise jaoks olen ma liigselt alakvalifitseeritud ning laisk. Lisaks sellele ei saaks ma töötada kogu aeg, sest see paus on mul ainult aasta lõpuni ja siis jaanuaris on mingi periood eksamid..sess.. ja siis on jälle paar nädalat pausi.

Võiks suusatama minna, veebruaris pani isa mind maratonile kirja.. seekord proovin 63 km. Siiani olen mingi 4 korda vist sõitnud 31 km, aga viimane kord oli ikka ülimõttetu. Mingi 15 km oli lihtsalt kõndimist ja siis edasi sai nata sõita, aga väga vaevaliselt ja rada oli ka pea olematu.

Et siis.. suusatrenni võiks teha, peale selle muidugi õhtuti väljas käia. Kui ma mõtlen väljaminemise peale, siis tekib minus kohe masendustunne või vastikus. Jah, ma lähen täna ka veel kluppi. Ma peaks vaatama seda, kui JESS, ma lähen välja lõbutsema, I'm gonna meet some nice chicks and cool guys. Praegu on see aga: krt, jälle on see päev kätte jõudnud, mil ma lubasin end välja vedada, krt.. ma üldse ei taha minna, jälle ma istun kuskil nurgas ja tunnen end sitasti, et kellegagi rääkida ei julge. Jälle tuletab reaalsus mulle meelde, kui niru ma olen. Mind ootaks ees justkui lahinguväli, kus kaotusi tuleb kõvasti ette.

Natuke debiilne ju.. sesmõttes, et.. välja minnakse õhtuti ikka selleks, et lõbutseda ja hästi aega veeta. Kui keegi end sitalt tahaks tunda siis ta istuks kodus nurgas ja lõiguks veene. Ma vaatan asja väga vale nurga alt.

Ei, minu õhtu ei peaks koosnema lahinguväljale minekust, ei.. minu õhtu ei peaks koosnema kõikide hetkede üleanalüüsimisest, ei.. minu õhtu ei peaks koosnema hirmudest, et kui ma seda teen siis mis nüüd juhtub, ei.. ei.. EI!

Suurim viga, mis ma tegin selle chikiga jalutades.. ma ei kasutanud füüsilist kontakti peaaegu üldse. Ma ütlen, et ma ei tohi hoolida sellest, mida teised minust arvavad ja olema enda soovidega kooskõlas, autentne. Ma oleksin pidanud teda suudlema täna, ma tahtsin seda teha, ma ei oleks tahtnud terve õhtu möliseda ja olla vaimukas..piirini, mil ma ei suutnud enam möliseda, sest mul hakkas juba enda jamast igav. Progress.. suhtlus peab progresseeruma.. liikuma edasi.. algus olis hea.. aga kuskil peale poolteist - kahte tundi.. hakkas asi ära vajuma. Ta oli arvatavasti väsinud ka juba, aga.. see on mehe kohus asju edasi viia. Ta on häbelikumat tüüpi tüdruk, väga armas. Ma ei olnud enda soovidega autentne.. ma ei teinud seda, mida ma tegelikult soovisin.. kuhu tegelikult oleks pidanud see jalutuskäik edasi viima.

Jah, mul on suur mure.. ma kardan, et kui ma saangi endale tüdruku, siis pole mul midagi taga peale hakata, sest mul pole erilist elu. Seepärast ma rohkem soovingi saada ühe-kahe õhtu suhteid. Ma kardan, et kui rohkem saada kokku, siis laseb ta jalga.. sest ta näeb, et mul pole midagi tegelt. Samas.. see on kõik minu peas. Kõik see jama, see hirm ongi põhjuseks, mis takistab mind.

Kui ma arvan, et mu elu on tegelt normaalne, käin ülikoolis, paar sõpra on, kellega väljas käia vahest pubides ja klubides, kui hakkaks sporti tegema, tegeleks põhjalikumalt mõne hobiga, siis olen ma ka tüdruku silmis igati .. fulfilled. Tähtis pole see, mis TEGELIKULT on olemas, vaid see.. kuidas ma TUNNEN ennast enda elu suhtes. Kuidas MINA rahul sellega olen. Maailm peegeldab lihtsalt minu enda arvamust endast ja enda elust.

Siirust, siirust, siirust, autentsust, julgust, mittehoolimist asjadest, mida ma ei saa kontrollida. Viimane vabastab mind pingest ja pakub vabadust, esimene annab verbaalse oskuse, teine enda tegude õigsuse ja kolmas.. kolmas muudab mu fcking rockstaariks :D

Jah, praegu on prioriteet number üks realiseerida viimane punkt: mittehoolimine asjadest, mida ma ei saa kontrollida.. Teiste arvamus minust ja mineviku ümberpööramine.
Samal ajal segada sinna tilgake julgust.. kõlab kaunilt.

Ma üks kord vist juba sõnastasin lahti siin selle.. aga ma teen seda uuesti.. minu blogi, kirjutan kasvõi iga päev täpselt samad postid siia. Polegi tähtis, mis siia alles jääb, tähtis on kirjutamise protsess.

Nii.. mittehoolimine teiste arvamusest, millest see koosneb. Enda ego ja reputatsiooni nö tapmisest. Inimesele on ülioluline tema reputatsioon.. hinnang teiste inimeste silmis. Paradoksaalne on aga see, et kui ma huvitun enda reputatsioonist, siis ei julge ma teha midagi, mis seda kahjustada võiks.. ebaõnnestumine kahjustab reputatsiooni. Samas.. kui ma midagi ei tee, siis ei saa ka reputatsioon kunagi tõusta.. seega ma ei saa kunagi paraneda.. ning kui ühe inimese silmis võib minu rep langeda ebaõnnestumise tõttu siis teise inimese silmis võib see tõusta, sest inimesed armastavad neid, kes ebaõnnestuvad palju ning siis üks hetk õnnestuvad. See näitab visadust. Jah, mul on raske tunnistada fakti, et ükstapuha, mida ma ei teeks, siin maailmas jääb ikka alles mingi ports inimesi, kellele ma ei meeldi.

Selle vastu ei saa võidelda, sellega peab leppima, ütlema: jh, pole midagi teha, mingi ports inimesi vihkab mind. Selline on elu. Ok, saame sellega ühelepoole, tunnistame tõde, järgmine samm.. suva mida teised minust arvavad. Suva sest reputatsioonist.. ego mul enam viimasel ajal polegi nii palju vist.. ego tekib siis, kui midagi on hästi läinud aga viimasel ajal pole ma mingeid saavutusi enda mõttes teinud.. Unustada kõik.. unustada enda ümbrus.. unustada mõtted.. unustada arvamused.. olla siin ja praegu. Just nüüd. teha seda, mis esimese mõttena pähe tuleb.. sest see mõte on õige minu jaoks, see mõte olen mina. See mõte on siiras ja autentne.

Ma oleks võinud öelda sellele tüdrule: mulle meeldivad su suured silmad, sa oled armas ja kena. Optimistlik ning energiline, I like it. Ma tahaks lihtsalt diivanile pikali visata ja sind enda kaissu võtta. Ja.. siis palju muid asju teha.. mis trükimusta ei kannata :D Seksuaalsus on nii suur tabu, sellest rääkimine teeb mehe perverdiks ja kiimakotiks. Tänan ühiskond tekitamast minus kahetsustunnet selle üle, mis on tegelt täiesti normaalne inimeste jaoks.

Ok.. uus mõte.. ma olen liblikas.. kerge.. hõljun.. ma olen justkui liikuv soov.. mitte miski ei saa mind takistada, ma läbin kõik asjad, peatamatu. Ma poleks justkui sellest dimensioonistki, sest mulle ei mõju maailm, ma sulan läbi asjade.. hoogu mitte kaotamata.

Üks asi on vingumine, teine asi on siiralt rääkimine, millesse pole segatud mingeid emotsioone, eelarvamusi, tagamõtteid või trikke. Kui tugev peab tegelikult olema inimene, kes suudab rääkida enda nõrkustest..

Rääkida tõeliselt seda, mis on tema peas ja mõtteis. Sellest ongi see blogi, see ongi minu ülim siiruse allikas, kus ma räägin kõik ja kõigest.. see olengi mina, nii heas kui halvas.. aga mina. No bullshit.
Me ei ole peaaegu kunagi siirad üksteisega suheldes. Alati on sõnu, mis jääb ütlemata, alati on sõnad, mida lihtsalt.. enda suurimast soovist hoolimata.. ei suuda enda seest välja öelda. Mäletan, kui mu tüdruk jättis mu maha, see kuu aja pikkune.. ma tundsin, et mul on füüsiliselt raske avada suud ja öelda välja lauset: sa ei taha uuesti proovida? Ma pole kunagi tundnud sellist raskust öelda ühte lauset.. Ning ometigi on see asi, mida pm kõik tüdrukud mult ootavad, et ma oleksin nendega siiras. Minu kõige kõige esimene tüdruk, kes mulle ei meeldinud, aga kellega ma olin rekordiline nädal aega koos. Ma tutvusin taga delfi noortekas (delfi debiilikas) ja hakkasin rääkima. Mul oli nii utterly suva, kas ma meeldin talle või ei, ma olin surmani väsinud enda peitmisest ja mind ei huvitanud, milline ta välja nägi.. lihtsalt rääkisin ja rääkisin, nii siiralt kui siia seda blogi täidan.. ja ta oli vaimustuses. Ma olin ülimalt emo tollel hetkel ja tema oli samuti ülimalt emo. Ma olin palju igavam tol ajal.. aga ta tundis tohutu sidet meie vahel.. mida mina ei tundunud kahjuks. Ma rääkisin talle enda hirmudest, sellest, mida ma kardan temaga olles jne jne. Ta ütles, et ta on naerust suremas. Siiirus.. ja hirmud.. on väga lollakad asjad, kui need lahti seletada. Elu on tegelikult väga naljakas ja lollakas nähtus, kui seda lahti seletada ja tõesti mõelda, mis see ikkagi on.

Kuhuni ma jõuan selle jutuga? Mitte kuhugi, selles võite kindlad olla. Sokid haisevad.. hmm.. sellega tuleb meelde kord, kui peale rebasteretsi läksin ühe chiki poole ning.. ma ei julgenud teda 3-4 tundi suudelda ja lihtsalt istusin seal toas.. lõpuks pidin lahkuma. Aga.. tuba oli RÄMEDAT soki haisu täis, ta ei öelnud midagi kordagi, ma ei julgenud midagi öelda, sest piinlik oli rämedalt. Asi selles, et rebasterets oli olnud ülimärja ilmaga ning sokid olid läbimärjaks saanud ja muidugi märjad sokid saabaste sees.. tulemus on teada. Kui ma lhkuma hakkasin tema juures, siis ma katsin ühe käega silmad tal kinni ja suudlesin teda.. ning ukse juures thatsin teda taha kallutada (nagu tantsijad teevad) ja suudeleda, kuna ma olin aga täis, siis kadus tasakaal ja ta kukkus seina nurga vastu. Algul ütles, et kõik on korras ja ma lahkusin. Järgmine päev sain teada, et tal oli kiirabi käinud ning peast tuli kõvasti verd, õmmeldi kinni.. Jh.. tol ajal leidsime mõlemad selle ülimalt naljaka olevat. Ja mida mina tegin? Ma ei oskanud teda kuhugi välja kutsuda, ma ei osanud midagi teha.. ja siis.. sealt vajus see asi ära kuni lõpuks mul see ülbe periood hakkas võimust võtma ja ma solvasin teda ja olin ilge tropp jne.. asi oli kole.. Nii palju asju ja rumalusi on tehtud teadmatusest ja kogenematusest. Ma pole MITTE KUNAGI tahtnud olla ülbe.

Ok.. mis ma lõpetuseks ütlen.. prooviks olla siiras.. mitte inimestele haigettegevana aga siiras asjus, mida ma arvan on vajalikud ja nendes, mis ei oma suurt väärtust kellegi heaolule. Et siis.. kui tüdruk on paks ja nutab ning küsib kas ta on paks: ei ütle, et oled jh. Vaid lohutad. Kui aga tüdruk meeldib, siis ütled. Enda kohta olen siiras.. see on oluline. Ning.. perse mu reputatsioon, las mu reputatsioon olla madalam kui muru, mina olen enda kuningas ikkagi ja otsustan enda üle.

Kui ma ütleks: "präänikud"

The monkey

Vestlesin chiki (keda sebin ja kes on ülikobe ning kes on välismaal kelle pilti ma ei tohtinud msn's näha) sõpsiga ja küsisin, et kas ma meeldin tollele tüdrukule. Vastus oli hapu.. et ta suhtub minusse kui sõpra ja et ma vist pole suhtemees. Siis küsisin sellelt sõpsilt, et miks ta arvab minu kohta nii ja siis ta ütles, et ma paistan ebakindlana ja otsin tüdrukute heakskiitu. Deem.. kas ma olen nii läbinähtav? Siis tuli muidugi maailma "parim" nõuanne, et ole siiras ja räägi oma asjadest. Krt, keegi ei taha kuulata mingit fcking vingatsit. Miks peaks mingi superkena ja tark chikk olema huvitatud mingist tüübist, kellel on sitemad probleemid? Et hakkan probleemidest rääkima ja siis kohe armub ära jh. Pff.. nii ei toimi see. Alati on mu sõbrad need, eriti üks sõber M see, kelle kohta kõik ütlevad, et ta on tore ja blabla. Selline tunne, et mitte kellelegi ei meeldi minu iseloom, mulle öeldakse, et ei saada aru, mis ma olen ja ülbe olen ning ebakindel. Vii.. paistab, et olen saanud plaatinum paketi. Kuigi siit on kõrva taha panna asju.. ma pean olema inimestega siiram ning vähem hoolima teiste arvamusest. Ma ei vaja kellegi heakskiitu, sest.. ma ei vaja kellegi hinnangut. Ainuke inimene kellelel ma meeldima pean olen ma ise.

Leppisime selle eilse peo chikiga kokku, et lähme homme jalutama. Eks näeb, mis sellest välja tuleb.

Is this the real life..is this just fantasy..

Like that song.. parim, mis tehtud vist meie maailmas. Pro tip teile: kui väljas on kõva lumetorm siis ärge käige palja peaga, muidu homikul on nohu ja kurgunibu kaks korda suurem. See kaks korda suurenemine võiks ühe teise kehaosa puhul töötada.. mitte, et ta poleks piisavalt suur juba.. asi on hiiglaslik, elajas.. koletislik..

Eilne õhtu oli.. hea. Läksin kohale, minu müts sakkis rämedalt ja peale paarikümment minutit ei suutnud ma seda enam kanda ja võtsin ära (kõik pidid mütse kandma, tüdrukud kandsid muidugi kroone ja kassikõrvu jne, poisid kaabusi). Ma ajasin ilget pska enda mütsi päritolu kohta :D Algus oli väga närviline peol. Ma teadsin kahte inimest hästi sealt ja siis paari hästi väheke. Ma ei osanud ei istuda ega astuda, no.. istuda peamiselt seetõttu, et toolid olid kinni. Paaniline oli minu õlu joomise kiirus. Ma istusin lõpuks ühte lauda maha 10 minuti pärast ja olin akward. Siis tutvustasin end ühele tüdrukule. Siis oli kaua aega piinliku vaikust. Õnneks polnud mina selle põhjuseks, lauasistujad ise ka ei osanud midagi rääkida omavahel. Siis.. ma mõtlesin.. ok.. fck it.. hakkan selle self-amusement'iga tegelema. Hakkasin suvaliselt küsima asjade kohta, mis mind tegelt absull ei kottinud ja rääkima asjadest, mis olid täiesti tühised. Siis ma sain jutule natuke rohkem juba seal lauas oleva poisi ja tüdrukuga. Siis.. sain juba paremini jutule selle tüdrukuga.

Nata rääkisime, siis läksime tantsusaali ning seal toimus mingi.. bändi esinemine, päris lahe oli (jõululaulud, kus olid sõnad ära vahetatud). Seal rääkisin ka selle chikiga veel, ning.. mingi hetk läksin istusin toolile kus hakkasin rääkima kõrval oleva chikiga, vestlus läks päris hästi. Palju oli pause ja värke, mille sain maskeerida selleks, et vaatan bändi see hetk. Keha kontakti muidugi kahjuks polnud.. ei oska veel.. siis.. istusin mingi hetk teisele poole ruumi, kus oli üks kena armas tüdruk, kellega rääkima hakkasin. I liked her the most.. mulle tundus, et ma meeldisin ka talle. Jällegi.. ei osanud suhtlust kuhugi viia, ala.. füüsilise kontakti ja seksuaalse suhtluse peale. Ning.. siis.. chillisin niisama inimeste juures (sest ma olin nokis vist nata). Lahe oli see, et kõik inimesed olid vastuvõtlikud, kui ma nendega suhtlema hakkasin. Kui tekkis vaikus või.. ühes suhtlusringis läksin ja seisin juures.. hoidsin silmsidet ühe tüdrukuga kuni ta lõpuks hakkas ise minuga rääkima.

See on selline.. kinnine ring ja mul on eelised, mida täiesti võhivõõrastega pole. Ma olen nendega samal peol, ma võtan nendega samu aineid, nad on näinud mind korduvalt, aga ei tea midagi mu kohta, tekitan salapära. Kui ma lähen kuskil mujal ala baaris või klubis rääkima võõra chikiga, siis pole mul kooliteemat, millest rääkida (siiani on kõik vestlused sellest alanud) ning nad ei tea, kas ma olen psühhopaat või ok inimene. See teeb võõraste inimestega rääkimise keerulisemaks kui nendega, kes õpivad samas koolis.

Nüüd pean kolm päeva ropult koolitööd tegema, ühes ja samas aines. Not fun.
Õhtu oli hea, ma olen enda vigadest teadlik aga meelde tasub jätta ainult üks: ma rääkisin kenade chikkidega ja nad olid sõbralikud mu vastu.

Suht fag post tuli, poh.. peab neid ka olema :D

Still here

Paistab, et mu postid on natuke liiga dramaatilised.. Ei, ärge muretsege, ma ei taha endale kätt külge panna, see oleks mõttetu :D Mu tujud ujuvad ühest kanalist teise, suhteliselt impulssiivne inimene olen. Hetkel on stabiilne, tulevad vahest hood, kus elu tundub nata pähh ja värki kuid alati on võimalus endale kinnitada, et vb läheb paremaks tulevikus ;) Motivatsioonipuudus on ka üks jama, ma nagu tahaksin asju, aga mitte sada protsenti. See on nagu RSD seminaril, et uute asjade õppimine nõuab energiat palju ja me oleme loodud elama võimalikult energiat säästes. Kuna antud elustiil tagab ellujäämise ja seega ka võimaluse.. paljuneda.. (elu jooksul kobatab ikka paar tükki) siis tekitab keha vastumeelse reaktsiooni uute asjade õppimiseks. 

See on enamvähem üks põhjus, mille ma olen leidnud, mis minu motivatsiooni vähendab. Samas.. sisemas ma tean, mida tahan. 

Täna on etoloogias eksam, just lõpetasin kordamise, 10 mindi pärast lähengi. Õhtul on psühhode jõulupidu, sinna lähen ka, eks näis mis saab. Kas jään enda kesta ja näitemängu ohvriks: käin uhke ja ülbe näoga ringi ja mängin bad-assi, samas ei räägi mitte kellegi võõra inimesega ja pingin infot, mida teised minust arvavad terve õhtu jooksul VÕI saadan kõik selle prse ning tutvustan endale taaskord reeglit number üks: do not give a fck what anybody thinks of me JA reeglit nr kaks: self-amusement. Teine oleks nii palju nauditavam.. Ja.. nüüd tuli pähe Enrico Iglesiase laul: I can be your hero baby.. NO idea, miks :D 

Ok, viis minti kooli minemiseni. Hakkasin rääkima netis mingi sõbra sõpsiga, kes praegu välismaal. Sõber ütles, et ma ta pilti ei näeks, muiud keeran prse jälle. Algus läks hästi, ta ei näidanud pilti ja mul oli suva, siis ta täispeaga pani enda pildi dp'ks msn's. Deem.. ta on nagu fcking ülikobe, tundsin kohe enda sees, kuidas see "needyness" kerkis mäekõrguseks. Eks näis, mis saab temaga. Mu sõbral läheb aga hästi enda pifiga, mingi.. chikile meeldib ta ja.. tüdruk ise on ka väga kena. Good for him, nata kade olen, aga.. mis teha. Tuleb panna enda iseloom mängima, näidata ennast maailmale, mitte seda kesta, olla julge, mitte muretseda pointless asjade pärast ning uskuda endasse. Kui teha kõik see ära, siis peaks päris hästi toime tulema :)

Ok, ma kooli nüüd. Tsau paka!

Now that the love is gone..

What are we supposed to do
After all that we've been through
When everything that felt so right is wrong
Now that the love is gone ?
love is gone

Ei oskagi rohkem midagi öelda. Mul on kõrini enda käitumisest. Hommik on peavalune, külm, elutu. Mul on tunne, et terve mu tuba on surnud, kuigi siin on üks lill. Eelmised surid välja. Siin pole elujõudu vaid närtsinud elutu keskkond, mina selle keskel. Kui ma oleks sündinud maailma välgumihklina.. kas mul oleks selliseid küsimusi? Eksistentsiaalseid. Kas välgumihkel kardab teisi tulemasinaid? Ma tahaksin eeskuju, rollimudelit, kelle järgi käituda. Väljas on külm, lumi.. loodus on surnud, kas ka minu ind hakkab surema? Ma tahan jätkata, aga ma ei leia enam põhjuseid, kui ma ei suuda täita enda eesmärki, liikuda sinna poolegi. Nagu mu sõber ütles pool pisarsilmi: ma ei taha minna veel magama, ma ei taha, ma ei taha hommikul ärgata, mul pole midagi oodata, see on nii hirmus.

Millal olen ma põhjas omadega? Kas see oli paar aastat tagasi, kui mul oli samasugune tunne järgmise päeva ees või on see hetk siin ja praegu, nüüd? Eelmine kord, mitte midagi oodates, seekord.. võimetuses muuta ennast. Kas evolutsioon tahtis, et ma sureks välja või on tõesti jumal olemas ning vastas mu palvetele nooruses. Kas on tegu sellega, et jumalat pole, aga ma kinnitasin endale nii tugevalt alateadvusesse selle lause, mida ma korrutasin tuhandeid kordi koolist koju jõudes ning laua all nuttes.

Mis inimene ma olen.. ma ei ole ju mingi tõsiselt vaimselt väärastunud, ma olen lihtsalt konstantne enese alt vedaja. Ma ei taha enda peale vihane olla, kui ma ei suuda ennast armastada, siis ei suuda seda teha ka teised. Pealegi pole enda sõimamisest ja vihkamisest kasu, I'm the only one I have to count on in my actions. Ma ei taha ennast vihata, ma tegelikult meeldin endale, mulle ei meeldi teod mida ma teen/jätan tegemata.

Mees, kes on kaotanud kõik, on võimeline tegema kõike.
Mis on kõige kaotamine? Kas materiaalne või iseendas? Kas on võimalik kaotada iseennast täielikult?

Ma olen piisavalt intelligentne, et mõelda asjade olemuse üle ja piisavalt loll, et sellest mitte reaalset kasu lõigata. Ma proovin järjest ja järjest mõelda välja mõttemustrit, kuidas päästa end sellest tsüklist. Kas see on võimalik?

Eile, mul sõber lihtsalt võttis mu kinni lükkas läbi tantsivate inimeste küll ühe küll teise chiki selga, ma ei tea, kas ta oli täis ja tahtis lihtsalt nalja teha või ta mõistis, et tunnen end sitalt ja ei julge minna rääkima kellegagi. Mina, kes ma olen õppinud teadlikult sotsiaaldünaamikat kaks ja pool aastat, ei öelnud sõnagi. Ma läksin automaatrežiimile, ei vaata otsa vaid kaugusesse ja koheselt ülbe inimese kehakeel ja olek. krd kaitsekilp, ma pole enam inimenegi, mulle tundub vahest. Miks ma kardan teisi inimesi? Kas tõesti sai mu koolipõlv mu mõistuse nii perse keerata. Ma ju tahan elada, ma ju tahan ennast aidata, ma tahan tutvuda uute ja lahedate inimestega ja ikkagi, kui mind visatakse inimesele otsa ja öeldakse: RÄÄGI palun.. ma lähen sleep mode'i.

Tasub mõelda, mida ma kaotan? Mis on kaotada veel mul? Ma olen sotsiaalselt juba nii pereses omadega, et mitte palju. Kui ma läheks juurde ja ütleks kasvõi "präänikud". Ma saaksin uue kogemuse, kui ma saan nuga või naeratuse selle peale.. ma olen teinud midagi. Päevast päeva kõndida maailmast läbi, mitte midagi teha, olla staatiline.. vananeda, surra üks päev ja mitte elu kogeda. Kas see on mõtekas? Mis on selle eesmärk? Pole ju.. Kui ma ütleks präänikud.. mul oleks võita maailm. Ma olen enamuse elust põgenenud valu eest. Suhtluses inimestega proovisin ma mitte fuck uppida midagi. Seltskonnas kuulata ja mitte saada narritud. Mul oli kõrini mõnitustest. Ma tahtsin, et inimesed mind rahule jätaks. Nüüd on nad jätnud.. keegi enam ei huvitu.
Ma tahaks öelda rohkem asju, aga ma olen tühi.

Ma ei taha vihata kedagi ega midagi. Ma ei tea mida tahta. Ma tahan öelda präänikud. Kas tähtkujud loevad? Kui, siis peaks ma olema võimeline murdma välja, ma olen jäär.. see pidavat ju oma jama ajama nii kaua kui saab mida soovib. Mul jalg valutab, kasvab võib-olla.

Ps. emochikid on kobedad, google tõestas.
Kui ma ütleks präänikud.. Ma ütlen präänikud. Kui ma ei suuda öelda präänikud, siis pole mul mõtet elada.

Am I too cruel?

It's just funny.. and retarded

Räägin uute inimestega msn's ja mingi hetk huvitab, siis hakkan liiga šarkastiliseks minema. Ma olen ikka üks fcking needy bastard. Gota change that. Vestluses.. mina räägin, tüdruk räägib, I'm busting her balls.. ja teadmatult sellega juhin vestluse tema peale, et siis räägime 88% ajast temast. Loomulikult olen mina see, kes kõik laheda materjali lagedale toob ja tema on see, kes vastab humoorikamalt (heal juhul), igavalt (halval juhul) AGA tema minu vastu huvi ei tunne. Tänu sellele teadmisele muutun ma järjest šarkastilisemaks, sest peas olen ma juba selle tüdruku natuke pikalt saatnud, sest ta on igav.. ning ta ei huvitu minust.

Mis tegelikult toimub? Ma ise tekitan selle olukorra. Kui ma ei suunaks nii palju tähelepanu on busting her balls siis oleks ka vestlus võrdsem. Mida on võimalik siis teha. Rääkida niisama asjadest, mis mind huvitavad. Siis tema vastuseid bustida, samas.. mitte jääda sinna vaid leida uus asi, mida nautida, millest rääkida. Don't make it about her. Ofc, kui ma bustin teda kogu aeg, siis ta saab aru, et ma olen huvitatud tast ning tal pole midagi vaja teha. Loogiline tegelt.

Sisemas tahan ma saada tema validatsiooni. Jap, ma olen päris kaua/palju enda lapsepõlvest üksikuna tundnud (polnud endavanuseid lapsi, kellega mängida linnas), kooli jõudes hakati narrima suht kiirelt ja siis sealt läks down the road edasi. Seega.. igatsen ma palju ikkagi teiste tunnustust ja armastust taga. Tahan, et ma meeldiks teistele. See on see faktor, mis tekitab seda effekti "ta on igav ja ma ei viitsi taga enam rääkida". Selle validatsiooni mittesaamisel tekib tusk ja siis muidugi valan ma selle vestluskaaslase peal (chiki, kes mulle tegelt meeldib) välja. Absurdne, alustan ise vestluse hävitamist ja lõpetan vee peale tõmbamisega endale. Täielikult my created vestlus :D I should be proud, not really..

Busting on balls on keeruline, seda tohib teha järjest siis kui vastaspool on sama palju huvitatud, kui ta aga pole siis muutub see kiiresti läbinähtavaks minu poolse suure huvi väljanäitamiseks.

Et siis rääkida ise mingist nähtusest, bust her answers, seejärel uuesti rääkida. Vahest võib ka küsimusi küsida, aga mitte palju. Need on tavaliselt igavad. Ja lõppudelõpuks.. ma ei vaja teisi, et tunda end hästi. Kui ma ei suuda end üksi tunda hästi, siis pole loota ka, et teised end minuga väga hästi tunnevad.

Eile keegi ei tahtnud klubisse minna. Deem, täna tahan küll minna. Isegi kui ma ei räägi kellegagi terve õhtu, vähemalt lähen ma välja ja see on ka väike samm edasi.

Tegelikult peaks koolitöid vaatama. Ei ole erilist tahtmist. Mänge pole mänginud juba.. kaks nädalat täpselt. Magamisrütm on sama shitt, mängimise olen asendanud peamiselt foorumite ja videoseminaride vaatamisega. Nüüd said seminarid ka läbi, tegelikult.. üks seeria on veel vaadata, aga ma tõsiselt arvan, et mul pole sealt enam midagi õppida, mida ma juba ei teaks, vähemalt.. midagi suurt.

Mis edasi? Tahan väljas käia ikka võimalusel õhtuti, arvatavasti loen palju foorumeid. Magama olen läinud keskmiselt kolme ja nelja vahel ning üles tõusnud kella ühe paiku päeval. See on väga fcked up. Tõusma peaks mini üheksa ajal, oleks normaalne.

Aa, üks idee, mille järgi kavatsen elada.
Enesehinnang, enesekindlus, ego ja nendevahelised seosed ja erinevused.

Mis on ego? Ego on enda mõeldud loogiliste põhjuste kogum selle kohta, miks me peaks end tundma hästi. Ala: mul on auto, mul on raha, mul on ilus chikk = ma olen edukas. Kõik tüdrukud vaatavad mind = ma olen kena. Ego viga on see, et need määrajad, mis ütlevad, kas ma olen edukas või mitte, on välised. Ego on väga õrn ja habras konstruktsioon. Ütleme, et inimesel on mingi pilt endast, et ta on ilge pimp naistega. Nüüd, kui ta läheb rääkima mingi tüdrukuga ja see ta prse saadab, siis terve selle inimese REAALSUS saab löögi, tema identiteet saab löögi, sest tüdrukutelt korvi saamine ei ole kooskõlas tema egoga, tema minapildiga. Peale ühte korvisaamist on tüübi arvamuse endast väga segane, madal ning haavatud. Nii, ego teab, et nii võib juhtuda, ego tahab end kaitsta, seega leiutab ta miljoneid vabandusi, miks inimene ei peaks tegema tegevusi, kus ta ego võib riivata saada. Ala.. ma ei lähe selle chikiga rääkima, sest ma olen nagunii parem kui tema või ta ei vääri mind jne jne. Ego teab, et kui inimene läheks ja saaks korvi, siis terve selle inimese identiteet saaks raputava löögi.

Nagu näha, ego on väga ebastabiilne vorm ning kindlasti mitte tervislik, mingil alal enda edasiarendamise korral lausa võimatu vorm.

Mis on enesekindlus: enesekindlus on kogemus, mis tuleneb teadmisest, et antud tegevust on juba varem edukalt sooritatud. Inimene ei sa kunagi olla enesekindel asja suhtes, mida ta varem pole teinud. Kui ta on enesekindel uue asja puhul siis ego arvelt, mis me nagu eelnevalt mainisime.. pole eriti tervislik.

Enesehinnang: minu lemmik. Enesehinnangut saab vaadata mitmeti. Mis see on siis? Enesehinnang, hinnang enda kohta. Millest tuleb hinnang enda kohta? Üks asi, milles pean nüüd enda sõbraga nõustuma, kuigi enne vastu vaidlesin: üks osa enesehinnangust tuleb kogemusest mingi asja sooritamisel. Kuid siin tuleb uus küsimus: kui mingit asja edukalt sooritada, kas siis sellest tulenev arvamus enda kohta läheb enesehinnangusse või egosse? Mida veel on enesehinnang? Võrdlus teiste inimestega? Aga kust me teame, millised me oleme? Tagasiside põhjal. Saame tagasisidet enda kohta teistelt inimestelt ja siis ütleme: kui teised arvavad, et ma olen selline siis järelikult ma olengi. Võtame, aktsepteerime ennast sellisena, nagu teised näevad meid. Samas.. kuidas näevad teised meid? Teised hindavad tihti inimest selle põhjal, kuidas inimene ise endast arvab.

Natuke paradoksaalne või mis? Inimene loob enda minapildi selle põhjal, mida teised temast arvavad, samas teised loovad enda arvamuse selle põhjal, mida inimene ise endast arvab. Kus on väljapääs?
Mis oleks, kui enesehinnang oleks konstantne suurus. Arvamus endast.. oleks kogu aeg hea? Miks see ei peaks olema? Mõelda nüüd, kui me olime lapsed. Meil polnud veel egosi ega minapilte välja kujunenud. Mis oli see jõud, mis sundis meid tegutsema, olema vastupandamatult julge ja tegema/ütlema kõike, mis pähe tuli? Võib-olla arvamus, et kõik on meile lubatud by default. Koos sündimisega saime me ka enesehinnangu, mis pole enesehinnang tavapärases mõistes vaid hinnang enda kohta, et me oleme samaväärsed teistega ja väärime kõike maailmas. Me kõik oleme inimesed, me oleme kõik sündides võrdsed, ka meie enesehinnangud on võrdsed, konstantsed väärtused.

Mis oleks kui me sulgeks selle pingimise ning teiste käest alateadlikult enda minapildi ja enesehinnangu kohta küsimise?  Mis oleks, kui me teataks endale, et "ma ei vaja teiste arvamust, mul on sünnipäraselt olemas enesehinnang, ma olen teistega võrdväärne ning väärin kõike siin maailmas sama palju kui teised inimesed" Miks on vaja meil silitada enda ülihabrast ego? Miks on vaja meil luua loogilisi põhjuseid selle kohta, et me väärime midagi, kuigi.. me tegelikult oleme neid asju kogu aeg väärinud, juba sünnist saati.

See lahendaks maailmas nii palju probleeme. Kas hirvede seas on üks hirv olulisem kui teine?
Oluline on liikuda enda teed, mitte pingida välismaailma, et saada teada, mida inimesed sinu kohta arvavad. Tuleb küsimus: kui pole ego, siis kuidas on inimestel mingi pilt endast üldse? Tänu kogemustele, kui inimene on teinud mingit asja mitu korda ja tal on palju õnnestunud tulemusi selle vallas või talle meeldib mingit sorti asja teha, isegi ilma heade tulemusteta, siis ta saab endale öelda: mulle meeldib see, ma olen see. Aga selleks ei pea olema sugugi EGO asjasse seotud. Selleks on olemas enesekindlus.

Mida ma tahan öelda endale ja kes iganes seda lugema peaks.. Ego on kahjulik konstruktsioon, see on täiesti ebavajalik ning saab asendada enda sünnipärase õiguse, enesehinnanguga. Ning minapildi loomisel on täiesti absurdne pingida teiste arvamust.


Don't worry about your reputation, that's just what people think about you. Worry about your
character, because that's who you really are. (natuke teemast mööda, aga siin on ka palju tarkust)


I BELIEVE IN MYSELF - Dima Bilan (kuulus imal vene laulja)

Ps. päeval, mil ma saan täielikult lahti vajadusest pingida teiste inimeste arvamust, panen ma siia pildi endast.

I was in theeeeeeeeeeeeeeeee CLUB

Rain nightclub in Las Vegas

Nagu fcking nii kaua, kuni see kinni pandi. Kahtlane, Illukas suletakse kell 3, miks nii vara.. Anyways, see oli üks lõbusamaid õhtuid ever tantsupõrandal olles SO FAR. Tantsupõrand, haha, kõlab kuidagi.. vanamoeliselt, ala nagu.. ema räägiks mingi enda ülikooliajast, kus Kaunases saadi ikka tantsupõrandale kutsutud teda ning poisid seisid ühes reas, tüdrukud teises ning keskel lasti klassikat või siis mingit ülipiinliku tolle aja noorte "tantse". Ok, nad olid tantsud tol ajal, nagu päris tantsud, still.. piinlikud.. :D

Alustasin õhtut kodust (no fcking surprise there) ja liikusin üksi linna. Siis sain sõpsiga kokku ZUM ZUM'is, kus oli vähe rahvast, meie seltskond oli aga suur ning muutus iga joodud viinapitsiga järjest lärmakamaks, seda just CHIKKIDE arvelt (mina käitusin nagu lapseootel ema Teresa, vaikselt ning märkamatult). Täitsa lõpp kui palju kenasid kursakaid mu sõpsil on. I like that. Algul olin ma suht vait ja ma ikkagi ei tundnud ennast vabalt.. demit, ma harjutan seda järjest rohkem, küll see tuleb välja. Siis kui mu sõpsi sõber saabus, siis läksin vabamaks, hakkasime kildu panema ning võtsin ka paar pitsi viina. Brr.. isegi selle sõna kirjutamine "viin" võtab seest külmaks, ning vastikustunnet tekitab. Ei ma ei joonud eile palju, täiesti selge oli iga hetk mõistus, aga lihtsalt.. tegelt ma ei armasta viina joomist, ei meeldi. Anyways, peale seda läksime Illukasse, kus.. pm TERVE õhtu olime aint tantsimas, pretty well got into state. Fck, seal oli üks chikk, kes meeldis mulle ja ma lihtsalt ei osanud midagi teha. Ma pole varem seksikalt tantsinud ja see oli asi, mida oleks pidanud tegema. Lihtsalt.. ma ei tea, kuidas seda õppidagi.. pean lihtsalt minema ja proovima ja siis get slapped or smth :D

Ei tea, igatahes proovin teda kuskilt facest üles otsida või midagi, praegu pole õnnestunud veel. Deem.. vb oleks pidanud küsima msn või numbri või veel midagi geid, mis kleebiks otsaette sildi: I'm a fcking chump, I'm like interested in you, plz add me and then you can ignore me and get all the power in the relationship. Naah, nii hull vast poleks, minu sõps on tema sõbra sõps, kes elab temaga samas toas. Shitaks loogiline seletus. Naah, mis teha, nimesi ma ei taha kasutada siin.

Siis.. täna on nagu loeng, ma karjusin täielikult hääle eile ära, oleks vist isegi õige öelda, et niimoodi kaasalaulmine võib olla ohtlik.. It's possible. Mm.. pluss, endine klassivend tuli minu juurde klubis ja ütles, et ma olen fcking seksikas, ma katsusin ta tissi ja ütlesin aitäh.