Congratz

Käisin selle chikiga jalutamas. Muidugi suutsin kõik teha teistmoodi, kui mõtlesin enne. Sitemini ofc. Mu elu on vist tõesti suhteliselt tühi. Kui ma mõtlen praegu, et kolmapäeval on sellel aastal viimast korda kool siis.. mis ma edasi teen? Ärkan hommikul üles, käin vetsus, söön ja.. mis siis? Vaatan päev läbi youtubest videosi? Suht.. empty nagu. Töö saamise jaoks olen ma liigselt alakvalifitseeritud ning laisk. Lisaks sellele ei saaks ma töötada kogu aeg, sest see paus on mul ainult aasta lõpuni ja siis jaanuaris on mingi periood eksamid..sess.. ja siis on jälle paar nädalat pausi.

Võiks suusatama minna, veebruaris pani isa mind maratonile kirja.. seekord proovin 63 km. Siiani olen mingi 4 korda vist sõitnud 31 km, aga viimane kord oli ikka ülimõttetu. Mingi 15 km oli lihtsalt kõndimist ja siis edasi sai nata sõita, aga väga vaevaliselt ja rada oli ka pea olematu.

Et siis.. suusatrenni võiks teha, peale selle muidugi õhtuti väljas käia. Kui ma mõtlen väljaminemise peale, siis tekib minus kohe masendustunne või vastikus. Jah, ma lähen täna ka veel kluppi. Ma peaks vaatama seda, kui JESS, ma lähen välja lõbutsema, I'm gonna meet some nice chicks and cool guys. Praegu on see aga: krt, jälle on see päev kätte jõudnud, mil ma lubasin end välja vedada, krt.. ma üldse ei taha minna, jälle ma istun kuskil nurgas ja tunnen end sitasti, et kellegagi rääkida ei julge. Jälle tuletab reaalsus mulle meelde, kui niru ma olen. Mind ootaks ees justkui lahinguväli, kus kaotusi tuleb kõvasti ette.

Natuke debiilne ju.. sesmõttes, et.. välja minnakse õhtuti ikka selleks, et lõbutseda ja hästi aega veeta. Kui keegi end sitalt tahaks tunda siis ta istuks kodus nurgas ja lõiguks veene. Ma vaatan asja väga vale nurga alt.

Ei, minu õhtu ei peaks koosnema lahinguväljale minekust, ei.. minu õhtu ei peaks koosnema kõikide hetkede üleanalüüsimisest, ei.. minu õhtu ei peaks koosnema hirmudest, et kui ma seda teen siis mis nüüd juhtub, ei.. ei.. EI!

Suurim viga, mis ma tegin selle chikiga jalutades.. ma ei kasutanud füüsilist kontakti peaaegu üldse. Ma ütlen, et ma ei tohi hoolida sellest, mida teised minust arvavad ja olema enda soovidega kooskõlas, autentne. Ma oleksin pidanud teda suudlema täna, ma tahtsin seda teha, ma ei oleks tahtnud terve õhtu möliseda ja olla vaimukas..piirini, mil ma ei suutnud enam möliseda, sest mul hakkas juba enda jamast igav. Progress.. suhtlus peab progresseeruma.. liikuma edasi.. algus olis hea.. aga kuskil peale poolteist - kahte tundi.. hakkas asi ära vajuma. Ta oli arvatavasti väsinud ka juba, aga.. see on mehe kohus asju edasi viia. Ta on häbelikumat tüüpi tüdruk, väga armas. Ma ei olnud enda soovidega autentne.. ma ei teinud seda, mida ma tegelikult soovisin.. kuhu tegelikult oleks pidanud see jalutuskäik edasi viima.

Jah, mul on suur mure.. ma kardan, et kui ma saangi endale tüdruku, siis pole mul midagi taga peale hakata, sest mul pole erilist elu. Seepärast ma rohkem soovingi saada ühe-kahe õhtu suhteid. Ma kardan, et kui rohkem saada kokku, siis laseb ta jalga.. sest ta näeb, et mul pole midagi tegelt. Samas.. see on kõik minu peas. Kõik see jama, see hirm ongi põhjuseks, mis takistab mind.

Kui ma arvan, et mu elu on tegelt normaalne, käin ülikoolis, paar sõpra on, kellega väljas käia vahest pubides ja klubides, kui hakkaks sporti tegema, tegeleks põhjalikumalt mõne hobiga, siis olen ma ka tüdruku silmis igati .. fulfilled. Tähtis pole see, mis TEGELIKULT on olemas, vaid see.. kuidas ma TUNNEN ennast enda elu suhtes. Kuidas MINA rahul sellega olen. Maailm peegeldab lihtsalt minu enda arvamust endast ja enda elust.

Siirust, siirust, siirust, autentsust, julgust, mittehoolimist asjadest, mida ma ei saa kontrollida. Viimane vabastab mind pingest ja pakub vabadust, esimene annab verbaalse oskuse, teine enda tegude õigsuse ja kolmas.. kolmas muudab mu fcking rockstaariks :D

Jah, praegu on prioriteet number üks realiseerida viimane punkt: mittehoolimine asjadest, mida ma ei saa kontrollida.. Teiste arvamus minust ja mineviku ümberpööramine.
Samal ajal segada sinna tilgake julgust.. kõlab kaunilt.

Ma üks kord vist juba sõnastasin lahti siin selle.. aga ma teen seda uuesti.. minu blogi, kirjutan kasvõi iga päev täpselt samad postid siia. Polegi tähtis, mis siia alles jääb, tähtis on kirjutamise protsess.

Nii.. mittehoolimine teiste arvamusest, millest see koosneb. Enda ego ja reputatsiooni nö tapmisest. Inimesele on ülioluline tema reputatsioon.. hinnang teiste inimeste silmis. Paradoksaalne on aga see, et kui ma huvitun enda reputatsioonist, siis ei julge ma teha midagi, mis seda kahjustada võiks.. ebaõnnestumine kahjustab reputatsiooni. Samas.. kui ma midagi ei tee, siis ei saa ka reputatsioon kunagi tõusta.. seega ma ei saa kunagi paraneda.. ning kui ühe inimese silmis võib minu rep langeda ebaõnnestumise tõttu siis teise inimese silmis võib see tõusta, sest inimesed armastavad neid, kes ebaõnnestuvad palju ning siis üks hetk õnnestuvad. See näitab visadust. Jah, mul on raske tunnistada fakti, et ükstapuha, mida ma ei teeks, siin maailmas jääb ikka alles mingi ports inimesi, kellele ma ei meeldi.

Selle vastu ei saa võidelda, sellega peab leppima, ütlema: jh, pole midagi teha, mingi ports inimesi vihkab mind. Selline on elu. Ok, saame sellega ühelepoole, tunnistame tõde, järgmine samm.. suva mida teised minust arvavad. Suva sest reputatsioonist.. ego mul enam viimasel ajal polegi nii palju vist.. ego tekib siis, kui midagi on hästi läinud aga viimasel ajal pole ma mingeid saavutusi enda mõttes teinud.. Unustada kõik.. unustada enda ümbrus.. unustada mõtted.. unustada arvamused.. olla siin ja praegu. Just nüüd. teha seda, mis esimese mõttena pähe tuleb.. sest see mõte on õige minu jaoks, see mõte olen mina. See mõte on siiras ja autentne.

Ma oleks võinud öelda sellele tüdrule: mulle meeldivad su suured silmad, sa oled armas ja kena. Optimistlik ning energiline, I like it. Ma tahaks lihtsalt diivanile pikali visata ja sind enda kaissu võtta. Ja.. siis palju muid asju teha.. mis trükimusta ei kannata :D Seksuaalsus on nii suur tabu, sellest rääkimine teeb mehe perverdiks ja kiimakotiks. Tänan ühiskond tekitamast minus kahetsustunnet selle üle, mis on tegelt täiesti normaalne inimeste jaoks.

Ok.. uus mõte.. ma olen liblikas.. kerge.. hõljun.. ma olen justkui liikuv soov.. mitte miski ei saa mind takistada, ma läbin kõik asjad, peatamatu. Ma poleks justkui sellest dimensioonistki, sest mulle ei mõju maailm, ma sulan läbi asjade.. hoogu mitte kaotamata.

Üks asi on vingumine, teine asi on siiralt rääkimine, millesse pole segatud mingeid emotsioone, eelarvamusi, tagamõtteid või trikke. Kui tugev peab tegelikult olema inimene, kes suudab rääkida enda nõrkustest..

Rääkida tõeliselt seda, mis on tema peas ja mõtteis. Sellest ongi see blogi, see ongi minu ülim siiruse allikas, kus ma räägin kõik ja kõigest.. see olengi mina, nii heas kui halvas.. aga mina. No bullshit.
Me ei ole peaaegu kunagi siirad üksteisega suheldes. Alati on sõnu, mis jääb ütlemata, alati on sõnad, mida lihtsalt.. enda suurimast soovist hoolimata.. ei suuda enda seest välja öelda. Mäletan, kui mu tüdruk jättis mu maha, see kuu aja pikkune.. ma tundsin, et mul on füüsiliselt raske avada suud ja öelda välja lauset: sa ei taha uuesti proovida? Ma pole kunagi tundnud sellist raskust öelda ühte lauset.. Ning ometigi on see asi, mida pm kõik tüdrukud mult ootavad, et ma oleksin nendega siiras. Minu kõige kõige esimene tüdruk, kes mulle ei meeldinud, aga kellega ma olin rekordiline nädal aega koos. Ma tutvusin taga delfi noortekas (delfi debiilikas) ja hakkasin rääkima. Mul oli nii utterly suva, kas ma meeldin talle või ei, ma olin surmani väsinud enda peitmisest ja mind ei huvitanud, milline ta välja nägi.. lihtsalt rääkisin ja rääkisin, nii siiralt kui siia seda blogi täidan.. ja ta oli vaimustuses. Ma olin ülimalt emo tollel hetkel ja tema oli samuti ülimalt emo. Ma olin palju igavam tol ajal.. aga ta tundis tohutu sidet meie vahel.. mida mina ei tundunud kahjuks. Ma rääkisin talle enda hirmudest, sellest, mida ma kardan temaga olles jne jne. Ta ütles, et ta on naerust suremas. Siiirus.. ja hirmud.. on väga lollakad asjad, kui need lahti seletada. Elu on tegelikult väga naljakas ja lollakas nähtus, kui seda lahti seletada ja tõesti mõelda, mis see ikkagi on.

Kuhuni ma jõuan selle jutuga? Mitte kuhugi, selles võite kindlad olla. Sokid haisevad.. hmm.. sellega tuleb meelde kord, kui peale rebasteretsi läksin ühe chiki poole ning.. ma ei julgenud teda 3-4 tundi suudelda ja lihtsalt istusin seal toas.. lõpuks pidin lahkuma. Aga.. tuba oli RÄMEDAT soki haisu täis, ta ei öelnud midagi kordagi, ma ei julgenud midagi öelda, sest piinlik oli rämedalt. Asi selles, et rebasterets oli olnud ülimärja ilmaga ning sokid olid läbimärjaks saanud ja muidugi märjad sokid saabaste sees.. tulemus on teada. Kui ma lhkuma hakkasin tema juures, siis ma katsin ühe käega silmad tal kinni ja suudlesin teda.. ning ukse juures thatsin teda taha kallutada (nagu tantsijad teevad) ja suudeleda, kuna ma olin aga täis, siis kadus tasakaal ja ta kukkus seina nurga vastu. Algul ütles, et kõik on korras ja ma lahkusin. Järgmine päev sain teada, et tal oli kiirabi käinud ning peast tuli kõvasti verd, õmmeldi kinni.. Jh.. tol ajal leidsime mõlemad selle ülimalt naljaka olevat. Ja mida mina tegin? Ma ei oskanud teda kuhugi välja kutsuda, ma ei osanud midagi teha.. ja siis.. sealt vajus see asi ära kuni lõpuks mul see ülbe periood hakkas võimust võtma ja ma solvasin teda ja olin ilge tropp jne.. asi oli kole.. Nii palju asju ja rumalusi on tehtud teadmatusest ja kogenematusest. Ma pole MITTE KUNAGI tahtnud olla ülbe.

Ok.. mis ma lõpetuseks ütlen.. prooviks olla siiras.. mitte inimestele haigettegevana aga siiras asjus, mida ma arvan on vajalikud ja nendes, mis ei oma suurt väärtust kellegi heaolule. Et siis.. kui tüdruk on paks ja nutab ning küsib kas ta on paks: ei ütle, et oled jh. Vaid lohutad. Kui aga tüdruk meeldib, siis ütled. Enda kohta olen siiras.. see on oluline. Ning.. perse mu reputatsioon, las mu reputatsioon olla madalam kui muru, mina olen enda kuningas ikkagi ja otsustan enda üle.

Kui ma ütleks: "präänikud"