Vestlesin chiki (keda sebin ja kes on ülikobe ning kes on välismaal kelle pilti ma ei tohtinud msn's näha) sõpsiga ja küsisin, et kas ma meeldin tollele tüdrukule. Vastus oli hapu.. et ta suhtub minusse kui sõpra ja et ma vist pole suhtemees. Siis küsisin sellelt sõpsilt, et miks ta arvab minu kohta nii ja siis ta ütles, et ma paistan ebakindlana ja otsin tüdrukute heakskiitu. Deem.. kas ma olen nii läbinähtav? Siis tuli muidugi maailma "parim" nõuanne, et ole siiras ja räägi oma asjadest. Krt, keegi ei taha kuulata mingit fcking vingatsit. Miks peaks mingi superkena ja tark chikk olema huvitatud mingist tüübist, kellel on sitemad probleemid? Et hakkan probleemidest rääkima ja siis kohe armub ära jh. Pff.. nii ei toimi see. Alati on mu sõbrad need, eriti üks sõber M see, kelle kohta kõik ütlevad, et ta on tore ja blabla. Selline tunne, et mitte kellelegi ei meeldi minu iseloom, mulle öeldakse, et ei saada aru, mis ma olen ja ülbe olen ning ebakindel. Vii.. paistab, et olen saanud plaatinum paketi. Kuigi siit on kõrva taha panna asju.. ma pean olema inimestega siiram ning vähem hoolima teiste arvamusest. Ma ei vaja kellegi heakskiitu, sest.. ma ei vaja kellegi hinnangut. Ainuke inimene kellelel ma meeldima pean olen ma ise.
Leppisime selle eilse peo chikiga kokku, et lähme homme jalutama. Eks näeb, mis sellest välja tuleb.
No comments:
Post a Comment