See on enamvähem üks põhjus, mille ma olen leidnud, mis minu motivatsiooni vähendab. Samas.. sisemas ma tean, mida tahan.
Täna on etoloogias eksam, just lõpetasin kordamise, 10 mindi pärast lähengi. Õhtul on psühhode jõulupidu, sinna lähen ka, eks näis mis saab. Kas jään enda kesta ja näitemängu ohvriks: käin uhke ja ülbe näoga ringi ja mängin bad-assi, samas ei räägi mitte kellegi võõra inimesega ja pingin infot, mida teised minust arvavad terve õhtu jooksul VÕI saadan kõik selle prse ning tutvustan endale taaskord reeglit number üks: do not give a fck what anybody thinks of me JA reeglit nr kaks: self-amusement. Teine oleks nii palju nauditavam.. Ja.. nüüd tuli pähe Enrico Iglesiase laul: I can be your hero baby.. NO idea, miks :D
Ok, viis minti kooli minemiseni. Hakkasin rääkima netis mingi sõbra sõpsiga, kes praegu välismaal. Sõber ütles, et ma ta pilti ei näeks, muiud keeran prse jälle. Algus läks hästi, ta ei näidanud pilti ja mul oli suva, siis ta täispeaga pani enda pildi dp'ks msn's. Deem.. ta on nagu fcking ülikobe, tundsin kohe enda sees, kuidas see "needyness" kerkis mäekõrguseks. Eks näis, mis saab temaga. Mu sõbral läheb aga hästi enda pifiga, mingi.. chikile meeldib ta ja.. tüdruk ise on ka väga kena. Good for him, nata kade olen, aga.. mis teha. Tuleb panna enda iseloom mängima, näidata ennast maailmale, mitte seda kesta, olla julge, mitte muretseda pointless asjade pärast ning uskuda endasse. Kui teha kõik see ära, siis peaks päris hästi toime tulema :)
Ok, ma kooli nüüd. Tsau paka!

:) Tubli!
ReplyDeleteKuidas siis jõulupeol läks? kas olid bad-ass kest või said ka veidi meelelahutust? :D