 |
| It's just funny.. and retarded |
Mis tegelikult toimub? Ma ise tekitan selle olukorra. Kui ma ei suunaks nii palju tähelepanu on busting her balls siis oleks ka vestlus võrdsem. Mida on võimalik siis teha. Rääkida niisama asjadest, mis mind huvitavad. Siis tema vastuseid bustida, samas.. mitte jääda sinna vaid leida uus asi, mida nautida, millest rääkida. Don't make it about her. Ofc, kui ma bustin teda kogu aeg, siis ta saab aru, et ma olen huvitatud tast ning tal pole midagi vaja teha. Loogiline tegelt.
Sisemas tahan ma saada tema validatsiooni. Jap, ma olen päris kaua/palju enda lapsepõlvest üksikuna tundnud (polnud endavanuseid lapsi, kellega mängida linnas), kooli jõudes hakati narrima suht kiirelt ja siis sealt läks down the road edasi. Seega.. igatsen ma palju ikkagi teiste tunnustust ja armastust taga. Tahan, et ma meeldiks teistele. See on see faktor, mis tekitab seda effekti "ta on igav ja ma ei viitsi taga enam rääkida". Selle validatsiooni mittesaamisel tekib tusk ja siis muidugi valan ma selle vestluskaaslase peal (chiki, kes mulle tegelt meeldib) välja. Absurdne, alustan ise vestluse hävitamist ja lõpetan vee peale tõmbamisega endale. Täielikult my created vestlus :D I should be proud, not really..
Busting on balls on keeruline, seda tohib teha järjest siis kui vastaspool on sama palju huvitatud, kui ta aga pole siis muutub see kiiresti läbinähtavaks minu poolse suure huvi väljanäitamiseks.
Et siis rääkida ise mingist nähtusest, bust her answers, seejärel uuesti rääkida. Vahest võib ka küsimusi küsida, aga mitte palju. Need on tavaliselt igavad. Ja lõppudelõpuks.. ma ei vaja teisi, et tunda end hästi. Kui ma ei suuda end üksi tunda hästi, siis pole loota ka, et teised end minuga väga hästi tunnevad.
Eile keegi ei tahtnud klubisse minna. Deem, täna tahan küll minna. Isegi kui ma ei räägi kellegagi terve õhtu, vähemalt lähen ma välja ja see on ka väike samm edasi.
Tegelikult peaks koolitöid vaatama. Ei ole erilist tahtmist. Mänge pole mänginud juba.. kaks nädalat täpselt. Magamisrütm on sama shitt, mängimise olen asendanud peamiselt foorumite ja videoseminaride vaatamisega. Nüüd said seminarid ka läbi, tegelikult.. üks seeria on veel vaadata, aga ma tõsiselt arvan, et mul pole sealt enam midagi õppida, mida ma juba ei teaks, vähemalt.. midagi suurt.
Mis edasi? Tahan väljas käia ikka võimalusel õhtuti, arvatavasti loen palju foorumeid. Magama olen läinud keskmiselt kolme ja nelja vahel ning üles tõusnud kella ühe paiku päeval. See on väga fcked up. Tõusma peaks mini üheksa ajal, oleks normaalne.
Aa, üks idee, mille järgi kavatsen elada.
Enesehinnang, enesekindlus, ego ja nendevahelised seosed ja erinevused.
Mis on ego? Ego on enda mõeldud loogiliste põhjuste kogum selle kohta, miks me peaks end tundma hästi. Ala: mul on auto, mul on raha, mul on ilus chikk = ma olen edukas. Kõik tüdrukud vaatavad mind = ma olen kena. Ego viga on see, et need määrajad, mis ütlevad, kas ma olen edukas või mitte, on välised. Ego on väga õrn ja habras konstruktsioon. Ütleme, et inimesel on mingi pilt endast, et ta on ilge pimp naistega. Nüüd, kui ta läheb rääkima mingi tüdrukuga ja see ta prse saadab, siis terve selle inimese REAALSUS saab löögi, tema identiteet saab löögi, sest tüdrukutelt korvi saamine ei ole kooskõlas tema egoga, tema minapildiga. Peale ühte korvisaamist on tüübi arvamuse endast väga segane, madal ning haavatud. Nii, ego teab, et nii võib juhtuda, ego tahab end kaitsta, seega leiutab ta miljoneid vabandusi, miks inimene ei peaks tegema tegevusi, kus ta ego võib riivata saada. Ala.. ma ei lähe selle chikiga rääkima, sest ma olen nagunii parem kui tema või ta ei vääri mind jne jne. Ego teab, et kui inimene läheks ja saaks korvi, siis terve selle inimese identiteet saaks raputava löögi.
Nagu näha, ego on väga ebastabiilne vorm ning kindlasti mitte tervislik, mingil alal enda edasiarendamise korral lausa võimatu vorm.
Mis on enesekindlus: enesekindlus on kogemus, mis tuleneb teadmisest, et antud tegevust on juba varem edukalt sooritatud. Inimene ei sa kunagi olla enesekindel asja suhtes, mida ta varem pole teinud. Kui ta on enesekindel uue asja puhul siis ego arvelt, mis me nagu eelnevalt mainisime.. pole eriti tervislik.
Enesehinnang: minu lemmik. Enesehinnangut saab vaadata mitmeti. Mis see on siis? Enesehinnang, hinnang enda kohta. Millest tuleb hinnang enda kohta? Üks asi, milles pean nüüd enda sõbraga nõustuma, kuigi enne vastu vaidlesin: üks osa enesehinnangust tuleb kogemusest mingi asja sooritamisel. Kuid siin tuleb uus küsimus: kui mingit asja edukalt sooritada, kas siis sellest tulenev arvamus enda kohta läheb enesehinnangusse või egosse? Mida veel on enesehinnang? Võrdlus teiste inimestega? Aga kust me teame, millised me oleme? Tagasiside põhjal. Saame tagasisidet enda kohta teistelt inimestelt ja siis ütleme: kui teised arvavad, et ma olen selline siis järelikult ma olengi. Võtame, aktsepteerime ennast sellisena, nagu teised näevad meid. Samas.. kuidas näevad teised meid? Teised hindavad tihti inimest selle põhjal, kuidas inimene ise endast arvab.
Natuke paradoksaalne või mis? Inimene loob enda minapildi selle põhjal, mida teised temast arvavad, samas teised loovad enda arvamuse selle põhjal, mida inimene ise endast arvab. Kus on väljapääs?
Mis oleks, kui enesehinnang oleks konstantne suurus. Arvamus endast.. oleks kogu aeg hea? Miks see ei peaks olema? Mõelda nüüd, kui me olime lapsed. Meil polnud veel egosi ega minapilte välja kujunenud. Mis oli see jõud, mis sundis meid tegutsema, olema vastupandamatult julge ja tegema/ütlema kõike, mis pähe tuli? Võib-olla arvamus, et kõik on meile lubatud by default. Koos sündimisega saime me ka enesehinnangu, mis pole enesehinnang tavapärases mõistes vaid hinnang enda kohta, et me oleme samaväärsed teistega ja väärime kõike maailmas. Me kõik oleme inimesed, me oleme kõik sündides võrdsed, ka meie enesehinnangud on võrdsed, konstantsed väärtused.
Mis oleks kui me sulgeks selle pingimise ning teiste käest alateadlikult enda minapildi ja enesehinnangu kohta küsimise? Mis oleks, kui me teataks endale, et "ma ei vaja teiste arvamust, mul on sünnipäraselt olemas enesehinnang, ma olen teistega võrdväärne ning väärin kõike siin maailmas sama palju kui teised inimesed" Miks on vaja meil silitada enda ülihabrast ego? Miks on vaja meil luua loogilisi põhjuseid selle kohta, et me väärime midagi, kuigi.. me tegelikult oleme neid asju kogu aeg väärinud, juba sünnist saati.
See lahendaks maailmas nii palju probleeme. Kas hirvede seas on üks hirv olulisem kui teine?
Oluline on liikuda enda teed, mitte pingida välismaailma, et saada teada, mida inimesed sinu kohta arvavad. Tuleb küsimus: kui pole ego, siis kuidas on inimestel mingi pilt endast üldse? Tänu kogemustele, kui inimene on teinud mingit asja mitu korda ja tal on palju õnnestunud tulemusi selle vallas või talle meeldib mingit sorti asja teha, isegi ilma heade tulemusteta, siis ta saab endale öelda: mulle meeldib see, ma olen see. Aga selleks ei pea olema sugugi EGO asjasse seotud. Selleks on olemas enesekindlus.
Mida ma tahan öelda endale ja kes iganes seda lugema peaks.. Ego on kahjulik konstruktsioon, see on täiesti ebavajalik ning saab asendada enda sünnipärase õiguse, enesehinnanguga. Ning minapildi loomisel on täiesti absurdne pingida teiste arvamust.
Don't worry about your reputation, that's just what people think about you. Worry about your
character, because that's who you really are. (natuke teemast mööda, aga siin on ka palju tarkust)
I BELIEVE IN MYSELF - Dima Bilan (kuulus imal vene laulja)
Ps. päeval, mil ma saan täielikult lahti vajadusest pingida teiste inimeste arvamust, panen ma siia pildi endast.
No comments:
Post a Comment