If God is a DJ..

Life is a dance floor, Love is the rhythm, You are the music.Yes..YOU! Feel important now? :D Nüüd on jäänd mul 1 eksam veel, muu jama on tehtud/peaks olema tehtud. Viimase eksamini on 2 nädalat aega. Käisin eile linnas, pirol oli palju inimesi, mujal mitte nii palju. Zavood suht tühi ning ka Möku esine. Ei tea, kas meil on kõik õpilased kodudesse läinud ning alles jäänud ainult kohalikud või siis õpivad kõik eksamiteks.. Ei tea. Deeeeeeem, mida ma olen teinud viimasel ajal. Nata eksamiteks õppinud, mitte liiga palju, siis vahtinud arvutis, suht tulutu. Kui inimesega kokku saada siis peab kindla aja ning koha leppima, muidu ei saa sest asja. Tahtsin täna saada ühe chikiga kokku sots ringkonnast, aga ei leppind kindlat aega kokku vaid ütlesin, et vaatame homme (täna) ning teda pole msn's ja pole ka minu mobiilis ta numbrit. Jah.. pole eriti edukas. Siis teise chikiga leppisin kokku, et täna õhtul kindlal kellaajal. Esimene mõte, mis tuleb pähe: I hope she doesn't flake. Mõtlesin eile üldse, mis on esimesed mõtted, mis pähe tulevad seoses tüdrukutega/inimestega üldse.
Need on:
Ma idealiseerin inimesi, mõtlen, et neil on elus rohkem asju, kui mul, sõpru, tegevusi..üldiselt et neil on üldse elu..
Kui suhtlus ei tööta, siis on see minu viga.. (kuigi tegelt võib teine olla imelik, ebakindel, sita tujuga, ülbe mida iganes)
Ma tahan validatsiooni saada tüdrukutelt, kui nad ei pane mind tähele siis pole mind olemas (miks ta ei tee minust välja, miks ma ei meeldi talle, miks, miks???) 


Arghhh.. need on niii fucked up mõttemustrid, et ma ei suuda ise ka uskuda, et elan nende peal ning loodan siis sotsiaalselt edukas olla. Lisaks unustan ma tihti kõige olulisema asja üldse: kõik see on selleks, et mul oleks lõbus.. it's to create good feelings, to have fun! Selle asemel käin ma ringi peas töötamas fašistlik arvutusaparaat, mõõtmaks välja kõiki numbried, mis vähegi võimalik ning liigun raskelt läbi lahingu. Ma ei mõista, miks ma teen enda jaoks maailma nõnda keeruliseks ja raskeks kohaks. See kõik eksisteerib minu peas.. maailm on sama raske ja kerge ühel hetkel.. Tra mis lause.. Kui Kalver ütles eile selle lause: lähme räägime suvakatega, siis tundsin kuidas läbi keha tungis selline paanika-hirmu-ärevuse-koorma-eemaletõukav tunne. I'm not having fun.. Nii palju valesi mõtteid minu väikeses peakeses.. Nii palju valesi nurki, mille tagant asju näen.. Minu iseloom peaks olema sotsiaalse kameeleoni oma, vähemalt kirjutatakse nii alati inimestest, kes on kõrge enesemonitooringuga ja self-conscious'iga. Nägin unes, et olin perega kuskil Soomes puhkusel ning kuidas üle suure kalju veeti autosi trossiga, ala nagu alpides need kuudikud sõidavad mööda neid liine üles mäkke. Siis olin kodus.. midagi polnud süüa, arvasin, et palju on süüa, samas polnud midagi. (see viimane osa on vist sellest, et eile öösel tulin koju, ning otsisin mida õhtuks söödi ning ei leidnud midagi..) Mäletan unes, et see puhkus sakkis.. samas oli huvitavam ikka, siis nägin, et sõitsin linnas bussiga ringi.. random asjad, mõtet polnud.. 


Aa.. nüüd siis.. miljard ja teist korda vaatan seda seminari jälle. Tavaliselt teeb see mu tuju paremaks ning paneb naerma, tuletades meelde mulle, et ma tean seda kõike, aitab kinnistada. Tekitab tunde, et see kõik on tegelt nii lihtne.. selle hetkeni, kui pean reaalselt tegema midagi.. Siis on jälle maailm suur ja raske koht, suletud minu enese toa aknaga, teades et väljaspool on ohtlik, raske, akward, kõik muud pahad sünad. I really don't like self-awareness and monitoring. Krt, suudaks ma lihtsalt unustada iseenda.


Olgu, plain Jane post, eile pirol võttis ment kinni joojaid, kes olid alakad või ma ei tea, keda.. igatahes ütles ühele tüübile mobla pleieri kohta, et pane enda lustisahtel kinni.. mille peale ütles tüüp talle, et osta elu :D Eks ta ole naljakas..


Hoidke kõik spirit üleval, it's gonna be better!