Mis edasi?

ilus kõtu :D

Täna on.. mingi päev, kolmapäev vist juba. Eile oli mul suht horror öö magada. Mingi kell 3 tahtsin magama minna, proovisin kaks korda, kaks tundi olin voodis kuni kell sai 5 siis vaatasin, et ei saa asja ning tulin üles ning istusin arvutis kella üheni. Vahepeal youtube videosi vaadates ning foorumeid lugedes oli tunne, et kukun laua peale magama. Siis võpatasin üles kogu aeg. Ma ei tahtnud voodi minna, mõtlesin välja päevitama minna ning siis seal magama jääda. Kell üks tegingi seda, istusin seal väljas palju istusin, rämedalt higistasin ja magama ei jäänud, kogu aeg selline pool-unelemas olek, see kõige nõmedam, mis väsitab tegelt päris kõvasti. Mingi vaatan kella, wtf, ainult tund aega olen olnud, lõpuks seal metsikus unesegaduses väherdasin kaks pool tundi, kerisin tuppa ning siis magasin 2 tundi voodis. Polnud ka 100% korralik uni aga enamvähem.

Siis ärkasin kuus üles õhtul, ning kell kaheksa pidin kokku saama selle ühe chikiga, kes üle eelmine kord lasi. Mingi sättisin end pool tundi, sõin, vetsus jne jne. Siis kõndisin pool tundi linna ja sain taga kokku. Ma olen segaduses nüüd. Saime kaheksa kokku ning juba 37 minutit hiljem pidi ta ära minema, et mingi ülesmusega vms kokku saada. Selle tarbeks pidi ta kodust läbi käima.. ma ei tea miks. Nagu.. kaks päeva tagasi leppisime kokku ning ta ei sanud öelda, et tal ei sobi see kellaaeg või et saab aint pool tundi olla. Ning üldse oli ta nii, et kui kokku saime siis eriti otsa ei vaadanud, pilk kogu aeg lendas ringi tal. Hästi ilus tüdruk on muidu, miinus on see, et ta on 16 aastane, saab kohe 17 küll. Sesmõttes, et Eneli ja Agnes on ka 17 ja nad on jumala normaalsed, saan kõigest vabalt rääkida. Ja siis.. nüüd ongi see asi, miks ma segaduses olen: enda arust olin ma täiesti normaalne, ma ei olnud liiga pealetükkiv, ma ei olnud igav, ma ei olnud liialt pervert (sest kui me facebookis rääkisime, siis selle aja jooksul oleks ta pidanud juba minu naljadega ära harjuma), ma rääkisin kogu aeg, aga mitte närviliselt vaid vabalt ja sellest, mis meeldib, nata narrisin teda, aga see oli rohkem flirt mitte üldse halvustav või midagi, kehakeel oli ka täiesti rahulik.. Ainuke asi, mis ta ütles nagu üks hetk ma panin tähele, et ala ego oled vms, aga see tundus mulle rohkem, et ta ütles naljaga pooleks ning ma panin tähele, et ma ei egotseks eriti ja enda arust ei egotsenud ka. Siis ta naeris ikka päris paljud korrad, granted.. mitte kogu aeg aga siiski mõistlikul hulgal.. ainuke asi, mis oskan mõelda, miks ma ei meeldinud talle, et olin liiga tark, sest ta ütles mulle paar korda, et sa ajad mingit tarka juttu (mis polnud tegelt tark jutt vaid lihtsalt.. suht random asjad..) Ma saan aru, et ta on 16 ja võib siis äkki lollilt tunda end, aga samas tundus ta et pole selline loll 16 aastane pubekas vaid rääkis enda kooli asjadest faces vahepeal ja mulle jäi mulje, et ta on nagu ok tark. Ja Eneli/Agnesega rääkides pole kunagi probleemi, et nad millestki aru ei saaks. Ta oli mind ju varem näinud ka seega välimus ei oleks tohtinud olla eemaletõukav.. Ma ei tea, kui inimene ei pane 100% ja on mingi maski taga siis on hea vähemalt hijem öelda, et mind ei tõrjutud vaid minu maski. Mina olin seekord 100% mina ise.. ning tundus nagu sain tõrjutud.. ning ma ei oska midagi mõelda, mis ma valesti ka tegin, et järgmine kord mitte eksida. Nt kui ta tunneb end halvasti, et olen targem.. ma ei tea miks? Nt ma käisin jalutamas ühe tüdrukuga, kes on küll saamas 20 aga ta on ainult seitsme klassi haridusega. Ta ei teadnud ka paari asja ning siis küsis, et mis see tähendab jne. Ei olnud mingit probleemi. Lisaks ei tohiks sel chikil mingit häbenemisvärki ka olla, sest tal on faces miljon sõpra ja hästi aktiivne.

Kui ma võtan enda juttu veel neutraalsemaks ja toon väga lollile tasemel alla siis on see sitaks tavaline, igav ja.. ma ei oskagi rääkida mingit ossijuttu.. Ainuke asi, mis ma oskan öelda et jh.. vb minu naljad olid ikkagi harjumatud (kuigi see peaks suht võimatu olema, sest faces rääkisin ju kogu aeg) ning jutt liiga tark.. mis tegelt minuarust polnd üldse midagi tarka vaid täiesti tavaline. Jh, kõndisin siis peale temaga kohtumist pirole ja istusin seal mingi 10 minti.. ma ei tea.. linnas ringi kõndides nagu osad chikid ikka vaatavad.. samas on selline tunne, et kui suu lahti teen siis ei taha keegi enam tegemist teha.. mis on suht valus.. sest enda iseloom on just see, mille kallal ma nii palju olen vaeva näinud..

Ma ei teagi, mida nüüd teha. See chikk lendas ka vastu taevast, see teine chikk, kellega msn's suhtlen.. ta ei taha vist enam kokku saada, ei võta ta kunagi msn's ise ühendust ning ei ütle isegi tsau, kui välja logib vestluse ajal.. Ma ei saa sellest ka aru, miks see nii on.. Ma olen kindlasti pannud tähele, et ma ei oleks liiga needy nende kahe puhul olnud. Kui ma veel vähem needy oleks siis kirjutaks ma neile kord kuu jooksul vms.. või üldse enam mitte.

Selline tunne nagu ma oleks naiste koha pealt lihtsalt.. doomed.. No ja siis proovi hoida mingit hullu eneseusku ja hinnangut kõige selle järel, üks persekeeramine teise järel.. Vahepeal on selline tunne, et väike lipakas minu sees tahaks karjuda: miks ma fcking ei meeldi teile?? Miks? Mis mul nii krdi palju viga on, et te ei taha enam minuga suhelda ka? Kas ma olen tüesti nii väärtusetu inimene teile, et te ei saa isegi tsau öelda msn's kui lahkute? Ja siis näed kõrvalt, kuidas mingi ilus sõbranna käib kutiga, kes on temast lühem (ää ää, kõik chikid ütlevad, et tahavad pikemat kutti, lühemaga ei suudaks käia.. ning siis klubis näen ka kuidas ilusd pihvid on lühemate ossidega), mingit stiili pole ollagi, NEEEEEEEEEEEEEEEEEDY AS FCK, nagu tõeliselt fcking armukade, vinguv, halav, clinger.. ja siis selle tüübiga on pool aastat koos.. Siis ma lihtsalt raputan pead ja mõtlen, wtf is wrong with the world.. Tõesti tahaks karjuda ja saata kõik persse. Aga ei.. ma ei tee seda, proovin magada täna, kui õnnestub, siis homme õhtul joon end kasti pirol.. vaatan, kuidas sääsed mind söövad, kuidas ilusad chikid mööduvad ja ma nendega rääkida ei julge.. krt, elu on räme võitlustandermaa. Ei midagi, reset nuppu ja uuesti pihta. Päev päeva haaval. Homme võiks TÕESTI vaadata seminare jälle, iga päev tahan, aga ei viitsi.

Tegelt ma pole praegu nii negatiivses tujus, ma tean, et tegin kõik õigesti selle chikiga jalutades olles.. kahju on, et ma ikkagi ei meeldinud. Minu leivaks jääks praegu vist üheöösuhted.

Kõik on võimalik, tuleb eemaldada mõtlemine ning kõik mis tundus võimatu tundub naturaalselt olemasolev ning saavutatav.