Überseksikas esmaspäev

Järjekordselt on alanud uus nädal. Nüüd jääb kooli alguseni vaid.. 2 nädalat? Faak.. Anyways.. kui päris aus olla, ma ei usu ise ka et seda ütlen, siis ma ootan juba kooli algust. Suvi on olnud pikka ja ülimalt igav, kui eelmised aastad on suvi möödunud ehitades ja mänge nolifides siis see suvi.. no.. mänge olen ikka nolifenud, aga mitte nii palju. Enamus aeg on möödunud:
juunis - jalgpalli vaadates
juulis - verd köhides ja operatsioonist taastudes.. aka vegeteerimine ja msn'is rääkimine
august - hemorroide ravides ja.. totaalselt päevi maha magades.

Seega.. ootan juba natuke kooli. Kõige enam ootan muidugi seepärast, et minu hinges on mingi pisike lootusesärake, et võib-olla suudan ma see sügis enda inimskille arendada.. lootma peab :)
Ootan ka seepärast, et siis tuleb A Tartu õppima ja võib-olla läheb temaga hästi? Lootma peab..
Lisaks sellele.. on septembri alguses sõjaväe arstlik kontroll.. siis saan teada, mis minu elust saab aasta pärast, kas lähen sõjaväkke, mida ma olen vihanud siiamaani, kuid mida viimastel päevadel olen rohkem austama hakanud, sest võib-olla toob see minu elusse korda ja aitab mul enda elus muutus teha või.. ei lähe sõjaväkke :D

Eile õhtul enne magamaminekut.. või no.. uinumist.. mõtlesin, et teoreetiliselt peaks ma aasta pärast lõpetama, kuigi ma tahan seda natuke pikemaks aasta võrra venitada (õppimist).. et põhimõtteliselt peaksin ma aasta pärast ellu astuma, olema mees, leidma töökoha.. See on suht kohutav ja ma hakkasin paanitsema natukene :D Ma ei tunne, et ma oleks üldse selleks valmis, ma olen laisk, ambitsioonitu, töökogemusteta (isegi.. ma vihkan töötamist), ebakindel.. Hmm.. kui siia need nii üles kirjutada, siis tundub suht kehvake see minu elu.. pff.. unustame selle nimekirja ja.. happy thoughts, happy thoughts.. lallalallaa.. eirame tõde.. :D

Jah, ühiskonna silmis võin ma olla osati läbikukkunud.. osati, mitte täielikult, ma siiski olen lõpetanud keskkooli ja õpin ülikoolis.. seega.. kõike on võimalik veel ühiskonna silmis muuta..
Sotsiaalsete normide ja materiaalse maailma mõttes olen ma täielik läbikukkumine..minu sotsiaalringkond.. see on olemas.. mul on need sõbrad, kes olid mul algkoolist.. aga.. see pole eriti õitsev ringkond.. ka nemad pole sotsiaalsed diivad just.. samas.. "tore" on vaadata, et mida aeg edasi, seda rohkem ma nendega võrreldes stagnatiseerun.. (pole kindel, kas see on sõna üldse). Sõbrad on saanud autojuhiload, autod, osadel on tüdrukud.. ok, ühel on tüdruk :D.. on käinud osati tööl ja teevad asjalikke asju.. ainult mina olen see üksik "pilveballeriin", kes elab õhust ja.. mõtlemisest..

Ja oi kui palju ma olen mõelnud.. :D Ma arvan, et nad pole kõik kokku ka nii palju mõtlemist teinud, kui mina. Kahjuks selle eest medaleid ei anta.. isegi T särke mitte..

Hmm, et siis.. nagu ma mainisin, olen ma sotsiaalselt läbikukkunud eksemplar.. samas.. ma ei süüdista ainult ennast selles, ma mõistan, miks see nii juhtus ja, et seal taga olid lapsepõlve narrimised ja värgid. Ma oleks võib-olla suutnud võtta ka teise tee.. kui keegi oleks mind juhatanud sinna, et hakanud inimese kombel elama, ajanud taga ühiskonnas kiidetud/austatud materiaalseid väärtusi (auto, pangalaen, töökoht, iseseisev elamine).. kuid kas ma oleks siis elanud õnnelikumalt? Surnud vana mehena ja mõelnud, et tegelikult ma terve elu ei elanudki ega teinud seda, mida mina soovisin, sest ma ei võtanud kunagi aega mõtlemaks selle peale, mida mina soovin, vaid ajasin taga ühiskonnas austatud väärtusi.. mis mulle eriliselt ei anna õnne.. Ma mõistan, et auto ja elamine ning töö on elementaarsed väärtused.. kuid kas neid taga ajada.. pimesi.. on õige?

Võib-olla ma paari aasta pärast nean end maa põhja, et ma nii lollilt enda 20 ndate aastate alguses käitusin.. raiskasin enda elu.. kui aus olla, siis ma juba praegu olen kurb, et olen raisanud 6 aastat enda parimast eluetapist.. Kõik need saamatajäänud esimesed tiinekasuudlused, peod, kogemused, võimalused.. samas.. ma ei osanud paremini, mina tegin seda, mida siis oskasin.. kahjuks oli see kehva..

Samas ei saa ma öelda, et ma oleks täielik läbikukkumine. Kui mõelda, et ma hakkasin aktiivselt tegelema enda maailmavaate ning mina pildi parandamisega 2 aastat tagasi siis.. mingit paranemist on näha.. see on väike, aga kui ma alustasin.. siis kõikjal öeldi, et see teekond on pikk ja vaevaline..

Samas.. ma tunnen, kuidas mu mõistus mädaneb istudes päevast päeva toas ja tehes mitte midagi.. õpitu hakkab kaduma.. Seepärast ma loodangi, et see sügis suudan ma olla vapper hiir ja panna enda oskused proovile.. ma olen lootnud seda juba 2 aastat, arvatavasti olles sellega üks raskemaid juhtumeid pua ajaloos :D

Nagu näha ei rakenda ma enda kirjutatul erilisi kirjandi kirjutamise reegleid, ei ole mul arvamusi, mida tahan lahti seletada, ei ole mul üldist joont, mida üritan enda postiga öelda. Rohkem on see uitmõtete mahakirjutamine, enda peas toimuva mahalaadimine antud blogisse.. Justkui oleks tegu minu virtuaalse mõistusega. Kui kunagi oleks võimalik inimese mõistus arvutisse panna, siis arvatavasti selline näekski tulemus välja.. tükike mõtteid, mis jooksevad läbi mu pea.

Lisaks sellele pidin täna hakkama enda enesekindlust kasvatama, et oleksin võimeline sügisel vaatama inimestele silma.. Ma mõtlesin, kuidas enesekindlust kasvatada. Eks ma proovi sama ideed nagu alati, küsida küsimusi hirmu kohta kuni jõuan tulemuseni. Hmm.. olgu alustame.. tegelt.. ma teen selel jaoks uue posti :D