Now that the love is gone..

What are we supposed to do
After all that we've been through
When everything that felt so right is wrong
Now that the love is gone ?
love is gone

Ei oskagi rohkem midagi öelda. Mul on kõrini enda käitumisest. Hommik on peavalune, külm, elutu. Mul on tunne, et terve mu tuba on surnud, kuigi siin on üks lill. Eelmised surid välja. Siin pole elujõudu vaid närtsinud elutu keskkond, mina selle keskel. Kui ma oleks sündinud maailma välgumihklina.. kas mul oleks selliseid küsimusi? Eksistentsiaalseid. Kas välgumihkel kardab teisi tulemasinaid? Ma tahaksin eeskuju, rollimudelit, kelle järgi käituda. Väljas on külm, lumi.. loodus on surnud, kas ka minu ind hakkab surema? Ma tahan jätkata, aga ma ei leia enam põhjuseid, kui ma ei suuda täita enda eesmärki, liikuda sinna poolegi. Nagu mu sõber ütles pool pisarsilmi: ma ei taha minna veel magama, ma ei taha, ma ei taha hommikul ärgata, mul pole midagi oodata, see on nii hirmus.

Millal olen ma põhjas omadega? Kas see oli paar aastat tagasi, kui mul oli samasugune tunne järgmise päeva ees või on see hetk siin ja praegu, nüüd? Eelmine kord, mitte midagi oodates, seekord.. võimetuses muuta ennast. Kas evolutsioon tahtis, et ma sureks välja või on tõesti jumal olemas ning vastas mu palvetele nooruses. Kas on tegu sellega, et jumalat pole, aga ma kinnitasin endale nii tugevalt alateadvusesse selle lause, mida ma korrutasin tuhandeid kordi koolist koju jõudes ning laua all nuttes.

Mis inimene ma olen.. ma ei ole ju mingi tõsiselt vaimselt väärastunud, ma olen lihtsalt konstantne enese alt vedaja. Ma ei taha enda peale vihane olla, kui ma ei suuda ennast armastada, siis ei suuda seda teha ka teised. Pealegi pole enda sõimamisest ja vihkamisest kasu, I'm the only one I have to count on in my actions. Ma ei taha ennast vihata, ma tegelikult meeldin endale, mulle ei meeldi teod mida ma teen/jätan tegemata.

Mees, kes on kaotanud kõik, on võimeline tegema kõike.
Mis on kõige kaotamine? Kas materiaalne või iseendas? Kas on võimalik kaotada iseennast täielikult?

Ma olen piisavalt intelligentne, et mõelda asjade olemuse üle ja piisavalt loll, et sellest mitte reaalset kasu lõigata. Ma proovin järjest ja järjest mõelda välja mõttemustrit, kuidas päästa end sellest tsüklist. Kas see on võimalik?

Eile, mul sõber lihtsalt võttis mu kinni lükkas läbi tantsivate inimeste küll ühe küll teise chiki selga, ma ei tea, kas ta oli täis ja tahtis lihtsalt nalja teha või ta mõistis, et tunnen end sitalt ja ei julge minna rääkima kellegagi. Mina, kes ma olen õppinud teadlikult sotsiaaldünaamikat kaks ja pool aastat, ei öelnud sõnagi. Ma läksin automaatrežiimile, ei vaata otsa vaid kaugusesse ja koheselt ülbe inimese kehakeel ja olek. krd kaitsekilp, ma pole enam inimenegi, mulle tundub vahest. Miks ma kardan teisi inimesi? Kas tõesti sai mu koolipõlv mu mõistuse nii perse keerata. Ma ju tahan elada, ma ju tahan ennast aidata, ma tahan tutvuda uute ja lahedate inimestega ja ikkagi, kui mind visatakse inimesele otsa ja öeldakse: RÄÄGI palun.. ma lähen sleep mode'i.

Tasub mõelda, mida ma kaotan? Mis on kaotada veel mul? Ma olen sotsiaalselt juba nii pereses omadega, et mitte palju. Kui ma läheks juurde ja ütleks kasvõi "präänikud". Ma saaksin uue kogemuse, kui ma saan nuga või naeratuse selle peale.. ma olen teinud midagi. Päevast päeva kõndida maailmast läbi, mitte midagi teha, olla staatiline.. vananeda, surra üks päev ja mitte elu kogeda. Kas see on mõtekas? Mis on selle eesmärk? Pole ju.. Kui ma ütleks präänikud.. mul oleks võita maailm. Ma olen enamuse elust põgenenud valu eest. Suhtluses inimestega proovisin ma mitte fuck uppida midagi. Seltskonnas kuulata ja mitte saada narritud. Mul oli kõrini mõnitustest. Ma tahtsin, et inimesed mind rahule jätaks. Nüüd on nad jätnud.. keegi enam ei huvitu.
Ma tahaks öelda rohkem asju, aga ma olen tühi.

Ma ei taha vihata kedagi ega midagi. Ma ei tea mida tahta. Ma tahan öelda präänikud. Kas tähtkujud loevad? Kui, siis peaks ma olema võimeline murdma välja, ma olen jäär.. see pidavat ju oma jama ajama nii kaua kui saab mida soovib. Mul jalg valutab, kasvab võib-olla.

Ps. emochikid on kobedad, google tõestas.
Kui ma ütleks präänikud.. Ma ütlen präänikud. Kui ma ei suuda öelda präänikud, siis pole mul mõtet elada.