Le sexy time..

Tere! Kolmapäev jh.. tegu on kolmapäevaga.. parem kui teisipäev? Peaks olema? Seepärast, et ta on kalendris taga pool? Kas pole mitte reegel tavaliselt, et kes ees see mees.. kuigi seks positsioonidele mõeldes on see täiesti.. ebaõige. Igatahes ei usu ma, et kolmapäev on parem kui teisipäev.. aga kolmapäev on lähedamal reedele kui teisipäev, seega on ta parem.. kui just pole tegu olukorraga, kus sul on jäänud elada nädala lõpuni.. siis oleks kolmapäev kõvasti halvem, kui teisipäev. Asi tundub omandavat liiga keerulist suurust.

Anyways, nüüd on jõulud möödas ja elu hakkab minema tagasi tavalise raja peale. Kolm päeva enda nuumamist on läbi, polegi enam nii sinasõber peldikuga. Sesmõttes, et tülis me pole.. hoiame ikka kontakti paar korda päevas, aga nõnde kirgliku leeki nagu meil eelnenud päevad olid.. meile jäävad alati jõulud.. aga muidu pole enam miski endine.

Jõulukingiks sain ma.. kellarihma ning sokid. Anyways, liikudes edasi minu tuhkatriinu kingitustest, jõulud olid mingismõttes väga toredad, mõnes mõttes kurvad. Mul oli hea meel, et pere oli koos ning kuusk oli ja värki.. süüa, saun, jõuluvana lastele ja muud. See oli kõik väga hea, ning ka see, et inimestel tundus päev aega kõigil hea tuju olevat. Kehv pool oli, et mul tulid jälle mingi ebakindluse lained peale, kui mõtlesin P peale. Need on pahad, võtavad üle terve mõtlemise ja näeb maailma nii kehva valguse alt, võimalusteta ja ängis. Nüüd on parem õnneks.

Eile käisin väljas paari sõbraga, võtsime pirol viina. Oh, mul endal ka piinlik kirjutada seda.. aga ilm tegelikult oli suht soe ning õhtul ei sadanud ka enam. Ainuke asi, mis halb oli, oli tugev tuul aga peale natukest joomist oli sees soe olla ning närvid väljaspoolt surnud. Ma tegin katse, et kui ma joon ära kiirest pool pudelit, kas mul hommikul on pohmell ning kuidas see üldse mu süsteemile mõjub. Tulemus oli isegi vägagi mõistlik ning hea. Ma arvan, et lähen selle režiimiga vana aastat tähistama. Ma jõin suhteliselt lühikese ajaga ära pool pudelit, nii 30 minda jooksul, kõht oli keskmiselt täis, mitte tühi aga vastupidist ka polnud. Terve õhtu jooksul ei võtnud ma lonksugi rohkem midagi muud, sest ma teadsin, et kui miksida millegagi siis on pohmell hommikul. Seega.. mõjus täiesti normaalselt, vaatasin vahepeal kella ka ning hindasin enda täisoleku astet. Mingi.. 2-3 tundi peale seda joomist olin ikkagi täis.. mitte maani, mitte väga vähe.. selline keskmine.. 10p skaalalt kuskil 4 vb. Kõige erksamal hetkel oli vb 6/10. Olime püssis nata, mul sõbral oli hispaanlasest tüüp kaasas ja tolle eesti tüdruk ka.. või no naine.. 24 on naine juba. Püss oli täis, mis on väga kummaline teisipäeva kohta, aga no.. pm kõik olid seal 30+ vanad inimesed. Ok, vb isegi 35 ja enam. Istusime, rääkisime erinevatest mõtetest, arutasime selle üle, kas enesetapu soovijad on nõrgad, tugevad.. mis on sotisaalsuhete aluseks, natuke arutasime ka enda sõpru. Siis.. sai kõrini püssist ning läksime Zavoodi, seal istusime niisama ning arutasime selle üle, kuidas vastaslauas üks ilus tüdruk istub ning kuidas mu sõber peaks minema temaga rääkima ning miks ta seda ei tee :D I hear you screaming a word... what is it boy? Is it a fire? is it a disaster? NO, superman??? IT IS C H O D E! :D
Anyways, mu sõbrad tellisid hoopis kaks taldrikut friikaid ning olid õndsad selle üle. Seega, teoreem, the lack of balls can be compensated by french fries.Therefore, the man who has french fries does not need love. His sexual desire is destroeyed by the smell of food. Phd.
Naljaks oli vaadata, kuidas need chikid algul istusid kahekesi ning üks kutt oli nendega koos. Ning siis natukese aja pärast lisandus veel üks tüüp ja veel ja veel. Lõpuks oli neli tüüpi ning siis nad proovisid avaldada muljet sellele kenamale chikile ja siis tollel oli nagu selline nägu nagu.. I don't give a fuck, yeah.. really interesting shit ur talking about, as interesting and exciting as the blank wall over there. Ja poiss oli sellise näoga nagu ta roomaks enda nahast välja proovides tüdrukule midagi selgitada ning saada heakskiitu.

Hey, see, et ma ise pussy olen, ei keela veel mul kommenteerimast seda, mida näen :D Ma võiks olla tugitooli sotsiaalsuhtluste kommentaator :D Nagu alati on need spetsialistid, kes istuvad toolidel ja kritiseerivad kõiki, aga kui ise peavad tegema, siis on mök..möööö.

Ma olen pigem supermani tüüpi, varjan enda identiteeti ning üks päev võtan keebi välja ja siis suhtlen kõigiga.. probly sukkpükstes.. ma pole ikkagi suutnud ära otsustada, kas alukad on sukkpükste all või peal, sest enamus kangelastel on peal.

Peale seda roomasime kõik koju. Hommikul ärkasin mingi.. peale 8-9 tundi magamist ja pea nata oli paks aga otseselt ei valutanud ja pohmakat nagu pole. Seega.. katse võib olla õnnestunud.

Täna tahaks P'ga kokku saada, ei tea veel, mida aastavahetusel teen. Ühe trennika poole tahaks vist minna.. samas ta pole kutsunud veel.. kuigi mu üks teine sõber ütles, et ta olevat nagu kutsunud mind. Ei tea.. vb targem lihtsalt küsida talt, et mis ta aastavahetuselt teeb ning vaadata, kas ta kutsub mind. Huhaaaaaaa.. See aasta loodan, et ma ei lõpeta traumapunktis verise peaga.

Eelmine aasta ma andsin alla ja ütlesin, et ei tee mingeid uusaasta lubadusi, sest ma probly ei suuda neid täita ning siis tunnen end süüdlasena. See aasta ma TEEN uusaasta lubadused ning siis see süüdiolemise tunne motiveerib mind neid täitma.. sest ma tõesti vajan seda. Mis lubadused need on, seda veel mõtlen, ma teen mingi eriti tiheda sõelkava.. mul juba oli olemas tegelikult see, aga ma pole selle järgi käitunud. See on suhteliselt hea, ma isegi arvan, et parim mis endale olen suutnud kokku krabada.. naljakas, et see tuli täiesti suvalt tüübilt, kes luges mu posti ning siis pani mulle pm 80% probleemidest.. mis mul olid vastuse ette, mida pean tegema. Mõnikord juhtuvad ilusad asjad. Igatahes, plaan on pm olemas, aga siis pean selle naelutama tugevamalt kinni ning lisama paar muud eluvaldkonna lubadust veel juurde.

Teile kõigile, ilusat vana aasta lõppu.. juhuks kui ma enne uut aastat ei kirjuta siia. Elu on ilus, me peame lihtsalt lubama endale seda näha!

What it takes to be me?

me

Täna õppisin ma midagi väga olulist enda kohta. Ma rääkisin sellest pikalt ja laialt enda sõbrale.. ning vb nüüd pole need avastused enam esmavärsked.. vb siis kopeerin lausa neid lauseid siia. Ma rääkisin P'ga msn's.. ta on üks tüdruk, keda sebin.. ning siis ta naeris ühe minu nalja peale.. ning mulle kukkus äkki pähe mõte.. õigemini füüsiliselt tundsin kuidas pea käis nagu vaikselt ringi.. kui verd on vähem teate küll.. ning nagu oleks pähe kukkunud uus arusaam.. kas tõesti.. ma võin meeldida talle seepärast, et ma olen mina ise? Ma olen alati seda mõelnud.. ja teadnud, et ennast peab aktsepteerima ning rahul olema.. "ole sina ise" on esimene reegel ju.. aga see oli esimene kord, kui ma reaalselt TUNDSIN, et äkki ta tõesti.. äkki ma tõesti meeldin talle seepärast, et ma olen mina.. ja mina TÄIELIKULT.

Ma arvan, et see mõte sai alguse sellest, kui ma Agnesega rääkisin msn's laupäeval.. mul oli tõeliselt emo tuju ning ma kurtsin talle, et ma ei suuda mõista, miks ma P'le meeldin.. et ma pole ju midagi teinud, et teda saada endale. Mille peale Agnes küsis, et kas ma olen mõelnud, et ma võin talle meeldida lihtsalt seepärast, et ma lihtsalt olemas olen.. mina. Ma proovisin seda uskuda.. ning loogiliselt võttes ma mõistsin seda, et ok.. jah.. talle meeldib mu iseloom ja värki.. igati ok.. muidu, ma meeldin talle.. aga ma ei tundnud siiski midagi. Siis küsis ta vastu, et miks P mulle meeldib.. mida TEMA on teinud, et MIND väärida? See küsimus pani mind veel pikemalt mõtlema.. et MIND väärida.. samas.. ma mõistsin jälle loogiliselt.. ma olen sotsiaalne, teen nalja, hea välimusega, blablabla seepärast meeldin..aga oot.. see pole ju vastus. Küsimus oli, mida tema on teinud, et MIND väärida? Kas minu väärimiseks peab midagi tegema? Ainuke punkt, kus see natukenegi tundus loogiline mulle oli, et ok.. paljud tüdrukud on öelnud, et ma kena.. ju siis minu väärtus peitub mu välimuses ning siis ta on piisavalt kena tüdruk.. seega väärib ta mind.. sest ma olen teatud kenadusastmega kutt. Jeah..väga tugev põhjus.. *sisesta iroonia* Mida on teinud tema, et mind väärida..?

Agnes vastas lõpuks: ja sellesmõttes, et mul ükskõik, kui Sulle meeldib tunda ennast halvasti, siis lase käia..Aga Sa tead ise ka, et Sa ei taha seda tegelikult.. Sul lihtsalt on seal sees miski, mis Sul ei lase end hästi tunda...Sest Sa ise pole endaga rahul ja siis arvad, et keegi teine ei ole ka, sest arvad, et kõik Sind läbi näevad


Alguses ma natuke nõustusin sellega.. siis jällegi mitte: mismõttes, ma ei vihka ju end, ma armastan end.. ma olen ju tervelt kolm aastat kulutanud sellele, et õppida end armastama.. ma meeldin endale, ning ma tean, et mul on külgi, mida pean muutma lihtsalt endas.

Mul on kogu aeg olnud selline usk, et.. ma tean, milline ma olen, ma olen aktsepteerinud ennast ning ma pole küll hetkel rahul selle olukorraga, aga ma tean, et liigun õiges suunas ning suudan katsuda enda tulevikku.

Ma avastasin täna, et see on täielik vale.

Ma hakkasin enda sõbraga msn's enda avastust edasi lahkama.. et kas on võimalik, et ma meeldin tõesti P'le sest ma olen mina? Kui ma meeldin P'le .. kas ma siin võin ka iseendale meeldida.. aga ma ju olen aktsepteerinud ennast.. ooooota...KAS OLEN IKKA?

Mis oli nii eriline selle tunde juures.. et ma meeldin talle iseendana.. ma meeldin talle.. KÕIK minust.

Ning siis avastasin ma enda silme all lebanud..kogu aeg.. nii ilusasti selgelt, aga samas nähtamatult.. kui haigelt tegelikult ma ennast piinan. Ma ei ole ju endaga rahul.. kui ma lähen majast välja.. siis ma olen mina ise.. olen.. aga see on pigem mitte mina vaid vise enda poole.. kujutage ette, olete ujumislaua peal.. vee peal.. te tõusete püsti seal peal ning üks pool lauast hakkab vee alla vajuma, te kõigute edasi tagasi, et mitte ümber käia ning siis hüppate selle laua pealt vette.. selline on pooleldi minu tunne olnud, kui ma lähen välja..

Mul on kaks külge, üks mina on see, kes on kodus päevad läbi arvuti taga ja teeb enamus ajast mitte midagi kasulikku.. saage tuttavaks, see on külg, mille olemasolu pole ma aktsepteerinud. Siis on see tüüp, kes läheb õhtul välja või kooli või kuhu krt iganes ning käib ringi, see tüüp, kes tahab ennast lõbustada, tunneb end väärtuslikumana.. see on tüüp, keda aktsepteerin ning ütlen: "vot see olen tõeline mina". Mida ma pole märganud, et ma teesklen samamoodi nagu siis, kui ma käisin keskkoolis, põhikoolis.. terve elu. Ainult peenemalt ning pigem iseendale käib see teesklus. See mina kes istub kodus ja on arvutis.. seda poleks nagu olemaski.. see on minu jaoks nagu mingi must auk.. Tema asemele ei oska ma midagi kujutada..või mõtlen siis selle hetke asemele, milline mu elu tulevikus on.. ning aktsepteerin seda tuleviku ennast. Aga.. ma elan ju olevikus.. ma pole siiani veel aktsepteerinud enda seda külge, kes istub kodus ja ei tee midagi. Ma olen olnud poolik, sant, vigane. Käies väljas ning salaja alateadvuslikult kartnud, et äkki nad saavad teada selle teise tüübi kohta, kes istub kodus ja ei tee mitte midagi päevad läbi.. äkki nad näevad seda luuser külge minust.. ning naeravad mu üle.. Ei, seda ei tohi juhtuda.

Kõige tähtsam küsimus: kuidas ma saan uskuda, et keegi teine mind aktsepteerib, kui ma ISE ei aktsepteeri ennast TÄIELIKULT? 


Kui aus olla.. siis ma mõistsin, ma pean andestama endale.. ma pean.. mõistma, et see olen mina.. mul pole vaja enam peita.. selline ma olen.. alles siis kui ma olen aktsepteerinud enda mõlemaid pooli.. seda, kes väljas käib ja seda, kes kodus istub.. kui ma olen leppinud sellega, et jah.. ma olengi nohik.. jah ma olengi osati luuser.. alles siis on mul ehitatud kindel pinnas, mille peale ehitada enda loss. Peale seda on mul võimalik tulla õhtul koju tagasi ning öelda.. jah.. ma vb sakkisin täna väljas.. aga see olin MINA, kes sakkis.. ning ma saan ainult paremaks minna.. sest ma tean, kes ma olen hetkel.. ning ma olen sellega rahul. See ei tähenda, et ma jään luuseriks, vastupidi.. see tähendab, et ma olen endaga rahu sõlminud.. ning nüüd saan edasi liikuda enda arendamise poole, sest ma tean, kes ma olen lõpuks.. ma ei uju teadmatuses õhus.. minnes välja olles üks, õnnestudes teine, ebaõnnestudes kolmas ja siis koju minnes neljas.. ning kõikidest nendest eri külgedest suudan ma aktsepteerida vaid ühte.. ja kõik teised olekud on teadmatuses.. see on hirmus.

Ma olen tervik.. ning selle mõistmine, enda omaks võtmine.. täielikult.. see on nii kergendav tunne.. kui ma esmalt täna tundsin seda, siis mul olid pisarad silma tulemas. Nagu oleks suur koorem seljalt tõstetud ja öeldud: "Sa ei pea enam teesklema, kõik on korras, sa oled nüüd vaba"

Ma armastan end!

Maailm detsembris

Pealkirju on raske mõelda, ma parema meelega ei kirjutakski neid, sest mul pole alati mingit pointi, mida soovin edastada ning mida annab võtta ühe lausega kokku.. pigem on rohkem üldist tunnet, mida tahan edasi anda, välja öelda..tundele ei saa aga tihti panna täpset nimetust, eriti kui see on mix mitmest erinevast asjast.

Jõulukuuuuuu.. on juba käes ning mul oli alles tunne, et suvi oli lõppemas ning ma mõtlesin veel, et millal vananaiste suvi algab. Ei alanud, talv tuli hoopis..või siis hilissügis, mis iga hetk võib talveks muutuda. Tegelt on nalajaks vaatada ning mõelda, et alles oli see hetk, kui võtsin suusad jalast Tähtvere spordipargis, suudlesin lund ja ütlesin head aega talle selleks hooajaks. Nüüd on tunne, et võtan varsti jällekeldrist suusad kätte ja välja..mis polegi tegelikult halb. Ma olen mõelnud kogu aeg talvest kui sitast aastaajast, vähemalt terve see aasta. Talonikka sitaks palju miinuseid, samas on teatud asjad, mis on ka head, nt on väljas ülivärske õhk talvel ning kui nüüd mõelda, siis.. saab ka suusatada ning kui mul oleks raha siis ma ostaksin endale lumelaua ning käiks kuskil sõitmas sellega. Ma olen mingi 2-3 korda elus sõitnud, esimene kord kulus mingi 2 tundi sellele, et laual olles KOHAPEL püsti püsima jääda :D Siis viimasel korral oskasin juba mäest alla tulla ja mõlema kandi peal sõita ning ka ringe teha. Kui aga nata kipud end unustama siis võid rämedalt lennata selja peale ning hinge kinni lüüa :D Anyways, lumelauaga sõitmist teeks ma kui mul raha oleks, läheksin kohe kuhugi Rootsi või Norrasse või kuhugi Kesk-Lääne Euroopasse kus käiakse, Šveitsis vist.. ja oleks mingi nädal aega seal puhkusel sõpradega, nagu mu sõber Martin alati räägib endal lugusi. Vanasti ma sisemas tahtsin alati teda perse saata, et ta räägib kogu aeg neid lugusi, kus ta sõitmas käis jne. Samas arvatavasti olin seesmiselt lihtsalt kade, et endal pole sellist võimalust.

Ning ma avastasin selle aasta alguses, et mulle ikkagi meeldib suusatamine ka. Murdmaa.. Käisin trennis mingi 7 aastat ja lõpetasin ära.. 7 a tagasi. Siis kui vahest käisin talvelsõitmas tundus see kohustusena, nüüd mõtlen aga et päris lahe on tegelikult sõita.. rahulikult.. nautida seda.. Kui inimene on terve elu teinud sporti võistlemise eesmärgil siis võib kaduda sealt tagant ala nautimine. Muidugi on trennis hea käia, sõidad sõpradega võidu, siis on võistlused, saad end panna proovile, saad tagasisidet, õigeid treeningkoormusi jne.. aga kui pulss on kogu aeg laes siis on raske nautida ala ennast, loodust ümber jne. Üks asi, mis mulle ei meeldi isaga koos sõitmas käies on see, et ta ei oska nautida sõitu kui.. puhkust. Ma tean, et ta naudib suusatamist ennast, sest ta on terve elu seda teinud ja ma tean, et ta naudib seda. Aga kui sõit ära lõppeb siis on kohe autosse ja minema ning kodus duši alla i vsjo. Samas ma olen selline inimene, kes tahaks täielikult nautida seda puhkusena. Nagu teised, kes käivad mägedes puhkamas. Sa sõidad natuke ja siis lähed veedad mõnusat sotsiaalset aega sõpradega, sööd präänikut, jood kuuma kakaod, lähed sauna. Ma ei tea, vb olen liiga karm hetkel, asi võib olla ka selles, et ma ei püsi end isa tempos ning ma ei oska midagi rääkida temaga. Ma tahaksin osata, aga ei oska.. mul on kahju sellest. See on umbes sama, et ma ei suuda öelda enda vendadele kui palju nad mulle tähendavad. Ameerika filmides inimesed alati räägivad "I love you" igale poole. Eestis.. tundub see olevat üliraske, öelda sellist lauset.

Ma tegin koolis kunagi rühmatööd ning üks tüüp sealt rääkis mobiilis enda tüdrukuga ja kõne lõpus ütles: "ma armastan sind kallis" vms. See tundus nii võõras kuidagi, hetkel oli see naljakas ja tahtsin natuke selle lause üle teda narrida. Siis jäin ma aga mõtesse, et mida tähendab öelda lause: "ma armastan sind".. See nõuab palju julgust, kindlust, palju lihtsam oleks öelda isegi enda kallimale, et sa meeldid mulle või lihtsalt kallistada ja naeratada talle. Ma pole kuulnud kunagi enda elus, va telekas, kedagi ütlemas seda lauset. Mu õde pole öelnud seda enda mehele, mu vanemad pole seda öelnud üksteisele.. ma ei tea, vb nad omavahel olles on öelnud seda. See on nii kummaline. Kas me siis ei usu armastusse? Või on see puhtalt meie kultuuri osa mitte seda öelda? Armastus.. see tundub nii suure ja tugeva sõnana..

Mulle ütles, et tüdruk paar päeva tagasi lause, mida pole ma kunagi varem kuulnud mulle öelduna: "sa meeldid mulle liiga palju." Ma ei saanud sellest aru, siis küsisin enda sõbrannalt, et mida see tähendab ja ta seletas selle ilusasti ära mis tundus isegi mulle loogilisena. Lisaks ütles ta ka, et see on tüdrukute puhul nii tavaline asi. Tavaline.. see paneb uuesti mõtlema.. kui see on nii tavaline inimeste puhul siis.. mul on kahju, et ma pole elanud kunagi tavalist elu. Tavaline.. tavaline on keskmine, see tundub justkui absoluutse miinimumina, mille peab saavutama. Tavaline pole keskmine, tavaline on kõige madalam aste, millest allpool olevad inimesed peaks end kas üles pooma või kiiremas korras radikaalselt arendama hakkama paremuse poole. Ma ei suudaks olla kunagi tavaline.. aga kuna ma olen olnud nii kaua allapoole tavalist siis hetkel tundub tavaline päris hea paik, kus olla. Tunda ja maitsta, mis on tavaline elu.. mulle tundub tavaline nagu eriline. Vb see jääbki nii, iga inimene elab arvatavasti enda normide järgi. Ühiskonna mõttes oleks minu eriline aga siiski tavaline. Minu suureks eeliseks on aga see, et ma võin kogematta ühiskonna tavalise vahele jätta ning hüpata allpool tavalist kohe erilise peale. Ning ma arvan, et minu elu saabki selline olema. Mul on kas sitt või eriline elu :D Unistused, mis minu peas on.. need pole tavalised.

Ma olen mõelnud viimastel päevadel palju sellele, kuidas end teha emotsionaalselt haavamatuks. Ma olen leidnud kaks vaatenurka, kuidas on võimalik elada. Üks võimalus on elada ning tegutseda nii, et julgus saadakse enda mineviku kogemustest. See on kõige tavalisem meetod, kuidas inimaju töötab. Meil on minevikus mingi sarnane kogemus olnud ning me oleme selle edukalt suutnud läbida, seega on meil olemas kogemus ning meil on teatud ootused, kui me läheme vastu sarnasele olukorrale. Vb polegi "ootused" õige sõna, pigem teatud usk, et seekord läheb samamoodi, kuna eelnevad korrad on läinud nii. Iseenesest tundub see ju hea süsteemina. Kahjuks on siin üks suur pragu, mis võib purustada täielikult eelnevad head kogemused ning panna inimese emotsionaalselt hävinenud olukorda. Ütleme, et ma lähen võõra inimesega rääkima ning mul on eelnevad kogemused sellised, et kõik 4 korda läksid superhästi. Seega, kui ma lähen rääkima siis ma eeldan, et ka seekord läheb kõik hästi, minu reaalsus on, et ma olen hea suhtleja. Kui ma nüüd astun selle inimese juurde ning ta käitub negatiivselt minu suhtes, siis terve mu reaalsus saab löögi. Olukord, et ma ei ole hea suhtleja ei sobi enam minu arusaamaga endast. Mida teeb inimene siis kui miski ei sobi tema reaalsusesse? Ta hakkab seda asja sobitama enda reaalsusesse, proovima olukorda muuta nii, et tema reaalsus jääks samaks, et see ei muutuks. Seega.. ma hakkan meeleheitlikult tegutsema selle nimel, et antud inimene suhtuks minusse positiivselt.. seega olen ma reageerija ning ma olen surve all. Surve all olles aga tegutsevad inimesed läbi emotsioonide, mis moonutavad veel rohkem kainet mõtlemist ja adekvaatset käitumist. Kokkuvõttes.. ma käituksin veel kehvemini ning teine inimene näeb läbi seda.. ta näeb, kuidas ta suutis ühe lihtsa teoga minu enesekindluse maha tõmmata ning panna tema pillijärgi tantsima. Ma vajan selle inimese heakskiitu.. et minu reaalsus jääks püsima.. The hungry don't get fed.

Teine variant oleks elada iga sekund korraga ning mitte võtta arvesse eelmisi kogemusi. Muidugi oleks see absurdne lähenemine kui ma võtaks seda raudreegline. Ala kui ma sain väiksena lõvilt hammustada siis jooksen nüüd uuesti lõvipuuri ning proovin talle hi5 teha oleks lollakas. Pigem, et ma astun suhtlusesse ilma ootuste ja eelarvamusteta. Mis iganes tuleb see tuleb, ainuke asi millele saan kindel olla on see, et ma jään iseendale truuks. See on umbes sama küsimus, et kui päike kustuks taevast, siis kust ma saaks enda soojuse? Enda seest. Las päikeseks olla kõik teised inimesed minu ümber. Oi kui lihtne oleks saada ning võtta energiat päikeselt, mis on ilmatuma suur ning nähtav kõigile. Aga päike pole kahjuks minu kontrolli all. Ta võib teha seda, mis ise tahab..tundub kuidagi riskantne usaldada enda õnn mingisuguse välise faktori kätte, mille üle pole mul mingit kontrooli. Seega pean ma pöörduma iseenda poole, nähtamatu päikese poole, mida mitte keegi teine ei näe ning mille olemasolust isegi keegi tedlik pole..peale minu. See päike pole nii suur, seda päikest ei näe ma ka iga päev.. ma tean vaid selle olemasolust siis kui ma seda meelde tuletan.

Väga ilus lause, mida olen ka siia varem kirjutanud “There is no sun without shadow, and it is essential to know the night. In the depth of winter, I finally learned that within me there lay an invincible summer.”.

Sageli avastavad inimesed päikese enda seest alles siis kui päike taevas on kustunud.. Paljud ei avasta seda aga kunagi..

Minu ülesandeks on vaadata võimalikult palju enda sees oleva päikese poole ning kasvatada teda suuremaks.. panna ta rohkem särama, näha teda selgemalt ning sõltuda temast.. ning ühtlasi koos sellega võtta enda õnn enda kätesse.

Selle posti kirjutamine tegi mul tuju paremaks. Ma olin natuke segaduses ennem..
Head jõulukuud.. ning palju päikest!

I could watch you 4 ever

But then again.. it would be kinda weird and creepy..Mis tuletab meelde rongisõitu, mis toimus miljon ja kaks aastat tagasi ehk siis eile. Teekond oli Tartust Nõkku, toimus koorilaager. Rongis istudes pole vist keegi sellega arvestanud, et kui sa istud endale täiesti võõra inimese vastu siis on krdi imelik sõita terve tee. Nagu.. mis sa vahid talle otsa terve sõit või? Ei, siis pead vaatama kas vasakule või paremale. Vasakul olid jällegi teised inimesed nata eemal, kes vaatasid mu poole ning paremal oli akna taga mustus.. must..pimedus ühesõnaga. Siis ongi, et vahi lakke või pane silmad kinni ja mängi surnut.

Laagris oli lahe, jäin suht rahule. Palju seltskonnamänge oli, mis olid lahedad ning õlusi jõin kolm, seega ei läinud seal üle piiri, mis on samuti hea. Kuigi null õlut oleks olnud veel parem. Õhtul oli ristimine ja mängud ja laulmine oli alles täna 10'st 5ni siis. Suht vähe tegelt, oleks võinud rohkemgi olla. Palju sai naerda ja sain teada, et meil on väga palju andekaid inimesi kooris. Nt üks tenor on ka muuseas eesti meister tantsimises. IT mees..

See tüdruk, kes meeldib mulle, teda ei tulnudki sinna..:( Küsisin ta kahelt sõbrannalt, et miks ta ei tulnud ja siis nad vaatasid mu poole sellise pervari pilguga, et mul hakkas kõhe. Tuli välja, et nad on rämedad perverdid ja nad verbaalselt reipisid mu läbi. Väärilised vastased. Tuleb välja, et see chikk, kes meeldib, olevat ka räme pervert.. mis on mingis mõttes lahe ja mingis mõttes paha.. lahe see, et temaga oleks siis huvitav, paha seepärast, et sellised tüdrukud on väga hinnatud ja konkurss neile on päris kõva.. ning nad teavad ka enda väärtust..

Seal oli veel paar tüdrukut, kes jäid mulle rohkem silma. Üks oli selline, kes ise on mulle alati tsau öelnud ja sõbralik olnud, konkreetselt pikemalt varem aga ei ole me suhelnud. Ja siis suhtlesime ning näha oli, et ma talle vist väga meeldin vms, ma proovisin olla võimalikult sõbralik ja samas ka piisavalt neutraalne. Ta pole minu tüüp  kahjuks.. Siis üks teine tüdruk, kellest pole ma aru saanud, kas üks koori tüüp on ta poiss või ei ole. Nad on kogu aeg koos ja värki. Samas pole ma konkreetselt näinud kunagi, et nad kätt hoiaks või süles istuks või ala pea õlale paneks vms. Aga nad on muidu kogu aeg koos. Samas, kui rääkisin selle chikiga ja nata narrisin teda jne siis ta oli suht vastuvõtlik ja vaatas tagasi ka kui tema poole kaugemalt mõnikord pilgu loopisin. Too tüdruk mulle meeldib, tundub lahe. Siis on üks kolmas ka, kellele ma vist nata meeldin, anyways olen tähele pannud, et ta on anernud alati mu naljade üle ja mõnikord pöörab pilgu ära, kui tema poole vaatan ning ei suuda kaua silmsidet pidada. Vaatasin samas facest et tal tegelt kutt olemas. Igatahes, need oli seiklused tüdrukute maastikul sealt laagrist. Midagi ei toimunud selles suhtes ja see on nata kurb. Aa.. üks teine tüdruk oli ka veel, kes tundub täitsa ok, aga ma ei saa aru, kas ma meeldin talle või on ta niisama sõps minuga.. rääkisin temaga eraldi ning värki ja kui seltskonnas olime, siis ta vaatas minu poole küll, kui tema poole vaatasin jne. Aa.. btw, kõik kes arvavad, et see on sitt jutt, mida rääginpraegu ja et ilgelt gay ja värki ning blablabla.. SÖÖGE SITTA ja tõmmake minema :D Igaks juhuks ütlen välja ära :) Hugs and kisses.

Muidu aga oli lahe selles mõttes, et olin suht sotsiaalne ning rääkisin päris paljude inimestega. See on hea.Siiski, kui olin üksi siis tundsin natuke kohmetult end kui tahtsin minna rääkima nende samade tüdrukutega, kellega olen koos ühe teise koorikaaslasega päris palju rääkinud varem. Ma pean peas hoidma ideed, et ma usaldan ennast. Ükstapuha, mis tuleb, ma tean, et kõik on korras ja kõik on hästi. Ning nende tuttavate inimesega rääkimaminemine on täiesti aktsepteeritav tegevus.

Mida nüüd ootan? Fuck, pole otseseltmidagi oodata. Esmaspäeval proovin lõputöö juhendaja ning teema valimisega tõsisemalt tööle hakata ning homme proovin luua tegevusplaani, millest kinni haarata rohkem.

Sõbranna kutsus kluppi, teine sõbranna kutsus kluppi, sõber kutsus välja, teine sõber kutsus välja. Õhtud, mil ma ei kavatse midagi teha on just need, kui kõik teised otsustavad, et võtaks minuga ühendust ja teeks midagi. Ma tean samas, millega see õhtu täna lõppeks, kui ma läheks nendega välja. It's always the same road, it is never about them, it's always about me.

Loomad joovad

Dagö laulu pealkiri vms. Kirjutamine jääb väheks, et väljendada seda, mida soovin edastada. See on kõik koos: sõnad, häälitsus, silmside, kehakeel.. lihtsalt tahaks välja lasta selle kõige. Nagu mu suu oleks suur purskkaev, kust voolavad kõik asjad välja ning seda kutsutakse: enda väljendamine.

F YEAH!

Siiralt Teie,
XXX anonüümne XXX

Mis ma täna tegin

Mis koomiks see oleks, kui ma ei räägiks enda sisutute päevade sisust? Täna olin ma varajane poiss, purustasin mitmenädalase kui mitte kuise rekordi ning tõusin üles hämmastaval kellaajal numbriga 9.. hommikul. Täna pidin ma minema kooli üle kaua aja ning arvatavasti ootusärevuses ei saanud ma magada palju. Lähen magama ning tean, et pean 9 ärkama, panen isegi äratuskella selle aja peale karjuma. Siis magan ja magan, mõtlen, et kas kell on juba 9, ega ma üle pole maganud ning siis oli selline pooluni juba 7'st saati. Ofc ma ei saanud ilusasti magama jääda, sest öösel kell pool 2 umbes otsustas õe laps kõrvaltoas end täis teha ja siis nutma hakata, nutmisega ajas ta üles ka enda 5 kuuse venna ning mina sain mõnusalt kuulda tund-poolteist kahe lapse nutmist ja nende vanemate sõimlemist nendega. Kas ma unustasin mainida, et minu ja nende toa vahel pole mitte sein vaid õhukesed klaasiga uksed, kus helisummutus on pm olematu? Nice!

Hommikul ärgates tundsin ma ikka veel enda põlvevalu, mille olin taasomandanud eile jalkat mängides. Ma loodan, jh loodan.. et seal on mingi närv vahele jäänud vms, sest kui mul vesi peaks põlves olema siis on asi pehmelt öeldes sitalt. Alalt ütlev kääne. Hommikul üles tõustes oli jalg parem ning mõtlesin, et päris ok juba. Hommikusöögiks sõin võileivagrillis tehtud saiu, kuhu vahele oli pandud juustu ja sinki. Kõrvale jõin teed.. sama teed joon ka hetkel. Hea on.

Kooli minnes oli alguses nata külm, aga ilm oli ilus, ere päike paistis. Poole tee peal sai mulle selgeks, et mu jalg ikka ei ole ok ning pidin vahepeal täitsa peatuma, sest valu oli nii suur. Otsustasin longata sirge jalaga edasi ning tunda sellest rõõmu. Tee peal tuli üks chikk vastu, kes naeratas natuke ja ta pilk oli maas. Ma mõtlesin kaua, kas see oli üks mu eks.. kellega käisin 3 aastat tagasi. See naeratus oli nii sarnane, aga see tüdruk oli näost natuke laiem, kohe kindlasti oli ta väga ilus, aga lihtsalt natuke laiem.. kes teab, vb on ta muutunud 3 aastaga?

Jõudsin kooli, jipikajeeeeeee.. ukse peal küsis üks tuttav, et miks mul kunagi kooli minnes seljakotti pole. Aeg oli kiire, hea comeback pidi tulema siva. Nagu mõistus töötas tuli: "sest ma ei käi koolis, ma käin ülikoolis". Fakk, yeah, kus panin talle alles, ta oli juba 20 m kaugusel. Deem.. pole hullu, vigastelt ei saa loota normaalset funktsioneerimist. Astusin kooli sisse ning andsin enda riided riidehoidu. Riidehoius oli 2 kenamat tüdrukut, haha :D JEP, ma mainin kõik tüdrukud ära, keda näen tee peal, sest ma tahan lihtsalt!

Läksin puhkeruumi ning nägin enda rühmakaaslasi. Me peame esmaspäevaks rühmatöö valmis tegema ning meil on päris palju veel teha. Arustasime seal tund aega, alguses istusime kolmekesi ja ootasime neljandat tüüpi. Vaikus oli vinge ning akward. Samas oli mul suva, rääkisin nata enda jalast, et niisama juttu teha.. nad polnud eriti osavad juttu jätkama. Suva. Neljas rühmaliige jõudis kohale ja siis arutasime tund aega seda värki. Üks tüüp pole meil siiamaani mitte midagi teinud.. ja meil pm on esmaspäeval viimane tähtaeg ning antud seisuga ei saanud ta jällegi ühtegi ülesannet. Ta võiks pakkuda vähemalt välja, et teeb paberimajandustki vms.. ei.. täna lihtsalt terve koosoleku aja istus oma tooli peal ja ei teinud midagi. Super, whatever.

Käisin 11 ajal dekanaadis ja küsisin lõputöö kohta. Täpsemalt, et mis krt see üldse on, kust ma juhendajad saan jne. Siis sain kasuliku lingi ja loen sealt edasi. Peale seda läksin tagasi puhkeruumi grupitöö nõupidamisele, ahjaa.. dekanaati ruumi tuli ka üks ilus neiu sisse. Siis tuli puhkeruumi üks ilus tüdruk sisse.. ott.. jah.. ei me arutasime ikka grupitööd, ega ma ainult naisi vaadanud :D HEI, kui ilus siis peab vaatama ja nautima, patt oleks raisku lasta ilusaid hetki enda elus.

Peale koosolekut läksin trepist alla ja võtsin enda kasuka. Nägin enda vana klassiõde möödumas, aga ta ei vaadanud mu poole ja ma ka ei öelnud siis midagi. Trepil nägin veel vana trennikaaslast, kes küsis mis jalaga juhtus. Koduteel lonkisin ma jälle megaaeglaselt ja see vaikselt viskas juba üle, et ma niigi vihkan seda teed juba ja aeg tundub venivat alati, kui seda sammun.. siis nüüd tundus olevat rada võrdeline igaviku pikkusega. Tee peal tagasi.. ma ei mäleta, kas nägin mõnda kena naist. Nägin enda vanast koolist kunagist sõbrannat, kellega enam ei suhtle. Jäime seisma korraks ning vahetasime viisakust: mina: kas sa lähed kooli? Tema: mis su jalaga juhtus? Mõlemad vastasime, rääkisime ära kaks lauset, erilist piinlikust polnud, samas eriti ei huvitanud ka kumbagi. Aa.. tee peal nägin veel koorikaaslast, ta ütles mulle tere, ma ütlesin tsau. Miks ta mulle terve ütles? Sesmõttes, et me oleme probly samavanad, ma ütlen tere vanematele inimestele, tunduvalt vanematele. Suht kena tüdruk on, aga tal koorist kutt olemas vist. Ma ajan teda kogu aeg ühe teise tüdrukuga sassi, sest nad on välimuselt jumala sarnased, nüüd on aga ühel tume pea ja teisel hele.. vb muutub elu lihtsamaks?

Nüüd olen kodus. Tegin tassi teed, võtsin kilekotist paki komme ning kirjutan enda tugitoolis + voodi kombinatsioonist ehitatud lebatsil seda posti. Kell on 13.54 ning kella 16.15'ks lähen veel kooli peale mida on kohe ka koor. Kooris kavatsen minna selle tüdruku juurde, kes meeldib ja juttu teha jälle. FUCK ME! :D Loodan, et ei mängi enda pedekaarti seekord. Peale koori kavatsen saata sõnumi tüdrukule, kelle nr sain reedel ja küsida, mis ta õhtul teeb ning, et võiks kokku saada. Vaatab, mis vastus tuleb, vähemalt ma olen siis proovinud. Arvatavasti lähen õhtul ikka linna nagunii, kui just jalg nii põrguvalu ei tee, et isegi longates ei saa liikuda. Proovib minna atlantisesse või illusiooni. CT võib perse kerida.. täna. Tegelt ei tahaks seal üldse käia, aga mõnikord viskavad eelmised kaks asutust üle ning siis on vaheldust vaja.

Nii, post oli seekord mitte nii emo, faktipõhine väga, hinge oli vähem sees.. niu niu. Peaks proovima kirjutada siia siis kui mul on ka hea tuju. Tsau? Tsau!

Käes on november, no shit captain obvious

Kirjutan siia üle milli aasta. Mis mul elus toimub? Ma käin koolis kolmes aines, kaks neist on vabaained. Kandideerisin rahvaloendajaks, tagasi pole veel helistatud. Mingi osa minust tahab seda tööd, teine osa mitte. Üks osa tahab raha ja ennast proovile panna, suhelda nende võõraste inimestega. Teine osa ütleb, et ei viitsi ja kardab inimesi. Üldiselt käin linnas nüüd vähem, keskmiselt 2 korda nädalas, mida on tõeliselt vähe. Ma ei tea, mis toimub. Ilm on kehva ja arvatavasti on see peamisi põhjuseid, miks käin linnas vähem. Mulle meeldib väljas olla, aga sellise ilmaga peab kuhugi sisse ronima ning seda ma ei taha eriti teha. Siis jääb kuidagi kõik seisma ning seesolemise kohti on ka ainult ühe käe näppudel üles lugeda sest mingitesse peenetesse restodesse ei lähe ju kus 25+ aastased käivad. Ikka jääb valikuks mingi Möku, Zavood, Illegard ja basically that's it. Nüüd avati uus koht, Nälg. Erilise üllatusena ei kõlanud see, et õhtul 12 ajal sinna minnes ütlesid nad, et toitu nad enam ei paku.. See-eest saab seal 5 tollise ekraani peal tetrist sõbraga mängida. Ok, nii hull pole :D

I guess olen liiga tume enda kirjutamisstiiliga. Ma olen irooniline sageli. Kui aus olla siis on elu paremaks muutunud. Käin ikka veel edasi kooris, vahest mängin jalkat, olen leidnud uued teepostid mida mööda edasi liikuda ning isegi väikest edu on läbi nende toodetud. Eelmine nädal suudlesin ühe chikiga klubis ja kaks päeva hiljem sain ühe tüdruku numbri, kes tundus suht huvitatud olevat minust. Mõlemad olid küll kahjuks sotsiaalringkonna kaudu. Esimene andis juba nata korvi kui kohtusin taga uuesti. Irrelevant.

Kooris meeldib üks tüdruk, aga pole olnud mune veel teda välja kutsuda. Logistika on ka sitt. Pole viga, saab üle sellest, peab saama, sest ma tahan :D

Okei, võin siia tegelt enda uue suhtumise towards girls ka kirjutada ja enda mõtted. Selleks see kräpinurk ongi, et saan peast välja kirjutada asjad, kuigi imelikul kombel viimasel ajal seda pole vaja olnud.

• Assume attraction, she already likes me.
• Don't think what others think of you, no pinging back only looking out of my eyes,look at the world and kill every thought about "what does x think of me?".
• Self amuse: why am I talking to her, for a boring conversation? To try to make her like me? Or just bc I want to enjoy my time by interacting with random girls, doing it for me, for my amusement.
• Expression not impression: not trying to impress, self amusing, expressing. Self amusing can lead to outcome dependency but I can't demand fun. Just focus on expressing myself and let the fun come itself, let the fun present itself.
• Man to woman communication: I watch her bc I want HER, not any girl, random girl but at that time, in that place I want her. I show it with my eyes, the way I look at her, no apologies, I want her, and her only.
• Intent + freedom of outcome: moving the interaction in the direction of hooking up. Freedom of outcome is that if she doesn't want it, I will find a new girl. No reason to be offended. 
• Being not doing: what I am saying and doing comes from ME. It's always improvising and being sincere and authentic.
• If I feel boring then accept the mood and be congruent with it. Low energy? Ok, be sincere and congruent about it and at the same time take action. 
• It's not about getting the girl, it's about my own enjoyment and fun. It's fun talking to people I don't know before, it's fun to mess with girls, it's more fun trying to hookup than not even attempting.

Need on peamised punktid, mille järgi käituda. Miks inglise keeles? Sest see on minu jaoks loogilisem millegipärast. Eesti keeles mõeldes.. labastaksin ma selle puhta mõtte seal taga ära ning tunneksin end nagu mingi räpane litsmees, kes mõtleb "moosimisest" naiste "panemisest" ja lihtsalt kõva mees olemisest. Ma ei taha olla kõva mees, ma tahan leida rahu enda seest, ma tahan olla siiras, aus, ma vihkan kõike seda valetamist ümberringi, kõige seda segadust, hirme, kahtlusi, teadmatust. 

Ma tahan, et see oleks puhas. Kasvõi natuke toores, see toorus toobki selle lihtsuse ning puhtuse välja, see on toores tasemel, mis on hea. Ausus on toores.. valed on selleks, et siluda ausust ning panna ta nägema ülesriietatud kalevipojana. Kuid liiga palju valesi pannakse toore aususe ümber, nii palju, et lõpuks pole enam seda tuuma alles. Kõik on muutunud, tekib segadus, valesti mõistmised, kannatused, hirmud, jubedus. Kõik mattub selle paksu ja musta katte alla ning me ei taha üks hetk enam ärgatagi, sest me ei tea, mis meist on saanud. Kuhu kadus see inimene, kes tahtis asju teha, sest ta tahtis lihtsalt? Miks teen ma nüüd asju, millest ma ise arugi ei saa? Fuck that!

Kuidagi vähe on viimasel ajal mul öelda asju. Kui pole uusi asju öelda siis tähendab see, et on toimunud stagnatsioon. Paigalseis, seisvad asjad lähevad käärima ning lõpuks tuleb nad ära visata. Deem.. ma ei taha end ära visata. Mul peaks kapoti all ikka paarkümmend head aastat veel varus olema. 

Lõputööd pean hakkama ka valima. Detsembri alguseks tuleb ära valida teema ning juhendaja. Mul pole kumbagi. Jepp..

Pesumasin undab. Ma tahan minna maailma reisima, käia erinevates riikides pidudel, näha lahedaid ehitisi, ilusat loodust, nautida puhkamise mõnusi, tunda elu ennast. Elada maailmas, mitte ainult Tartus. 

Blaaaaaah

midagi sellist üritan soengut saada

Pole kirjutanud kaua, kirjutaks nüüd. Tra mul on pohmell. Eile olin moeetendusel vms asjal ja siis anti tasuta alkoholi seal. Pole just hea idee. Nii mõttetu on olla nüüd, väsitav, pointless, kõik kohad valutavad, hea, et ma õppisin keskkoolis kirjutama. Tegelt vist isegi varem õppisin. Krt mul on põlved katki ja käed ka, lisaks veel ka vaaganluu pealne. Miks..

Tahan lihtsalt vinguda aga siis ajan endal südame pahaks, sest ma jälestan vingumist. lalallalalalalalalalallalala
Haigutus, blahhhhhhhhhhhhhh rohkem "a" sid on vaja.. blaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaahhhhhh

Warvastel on külm.. laika.. on kolme silmne koer...kelle peale on prinditud maailmakaart koos Euroopa suurimate linnadega. biga buuum boom

pfffffffffff nii mõttetu on olla. Loll joomine, puhtalt loll. Kas kass lendas üle käopeas või oli tegu vaid moodsa kunstiga, mis linnulennult võttis uue kursi vahvuse riiki, mida juhib elvis john.

Kaotasin kindad ka ära veel eile. maaaaaa tahan olla öö su jalgevahel, ma tahan olla oks puu otsas, ma tahan olla muru millel lased liugu, ma tahan olla kaelastsaati murus.

Kakariduu. Anyways, nagu.. igav oli ja siis käisin üleval, sain aru, et hoopis kõht on tühi. Samas ma ei sööndu ikka veel midagi, sest varsti hakkame sööma, mingi tunni jooksul. Pole täna midagi söönud.

Täpselt nii, take that.. bändi nimi.

Järgmine nädal tuleb vinksim.

Laulan kooris Ave Maria't. Aveeeeeeeeeeeee Mariaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa.

Ebaoriginaalselt originaalne pealkiri

Google crazy mofo

Käisin üleeile rebaste ristimispeol ja eile ka. Kaks päeva järjest, suht lahe oli. Mõlemal peol rääkisin ka inimestega. See oli kah hea. Pm rääkisin ühe tüdrukuga 2 tundi.. omg mis asjadest.. lihtsalt.. sõnad tulid pähe, mina ütlesin.. need polnud sageli isegi naljakad vaid lihtsalt ajukad. Ma arvan, et väga hull ei saanud olla, sest ta oli ikkagi minu juures ja minema ei jooksnud. Seega.. good job. Pean harjuma sellega rohkem, et ma ajan lolli juttu. Ausalt, isegi minu standartite kohta on see üliloll jutt.. ning inimesed, kes teavad mind, teavad, et ajan suht lolli juttu vahest. Pean enda lati madalamale tõmbama selle suhtes, mida loodan enda jutuga. Oluline on meeles pidada, et jutt on ainult vaakumi täitmiseks, tähtsad asjad on muud tegevused selle ajal. Pm.. unusta sõnad, ära isegi muretse kui lollid nad on või mitte.. savi totaalselt, aga kehakeel ning tonaalsus jep.. see on asi, mida peab tõsiselt parandama. Ma arvan, et olen õigel teel. Algul tundub natuke šhokina ajada sellist jama suust nagu ajan aga järjestrohkem harjun sellega. See on hea, laseb keskenduda olulistele asjadele.

Ma suutsin eile kuidagi selgeks teha tüdrukule, et kui nad kõik kannaks pükste või pikkade seelikute/kleitida asemel miniseelikuid siis aitaks see säästa planeeti reostumisest ning annaks seega Maale vb isegi paar tuhat eluaastat juurde.. tänu millele on kõik miniseelikute kandjad otseselt vastutavad miljonite sündimata laste ilmaletuleku võimalikkuses ning seega ülimad pühakud.

Lisaks sellele on parim eluasend lootepoos, sest sel juhul toimuks maailmas vähem energiakulutamist.. ning õhk oleks puhtam. Samuti pole uni ebareaalne vaid täiesti tavaline osa meie maailmast, mis on sama reaalne kui õlevalolek. Inimese aju läheb teisele režiimile, kutsuda kuidas tahad, vb isegi teise paralleeluniversumi ning seal kehtivad lihtsalt teised füüsikaseadused ning reeglid. Seetõttu ongi uned nii kaootilised ning ebaselged, tegelikult unes olles tundub kõik väga loogiline ning keegi eikahtle kunagi unes olles antud maailma tõesuse üle, seega.. ehk on meie unemaailm lihtsalt teine paralleelsus. Me elamegi tegelikult mitmes erinevas maailmas, päeval ühes, öösel teises. Mõlemad on sama reaalsed. Nt ma nägin täna öösel, et olin folgil ikka veel ning samas olin ka rebaste peol.. ning need kaks eri asja ei olnud omavahel konfliktis, unes oli see võimalik ning samas olin ka kuskil Iirimaa baaris vist. Nägin unes, et kõndisin Riia mäest alla ning olin viimased 3-4 päeva vist mäluaugus olnud. Me olime sõprade autoga kuskil parklas kuid samas ei reisinud ma autoga vist vaid suure reisibussiga.. kuskilt välismaalt.. aka folgilt.. Iirimaalt? Anyways, ning reis oli lõppemas ning siis ma vajusin autost välja, sest olin nii täis.. oli kõik segane, siis ärkasin üles ja me magasime mingi reisipeatuskohas, kus sõbrad ütlesid, et ma olen käkki keeranud ja mingikuri tädi oli ka seal. Rääkis, et ma olin räme kastis olnud ning mendis käinud jne.. siis ma mõtlesin, et püha perse, pole olemas võimalust, et mu vanemad sellest teada ei saa ning kui nad saavad siis on see väga paha, sest tekitan petumust neis ning ma vihkan seda väga.

Siis otsustasin linna peale minna kõndima, ma ei uskunud, et ma olin kastis olnud ja proovisin kaine olla, teised ütlesid, et see on võimatu. Kõndisin äkki riiamäest alla linna poole, siis kuskil baaris (Iirimaal?) rääkisin mingi tüdrukuga ning läks hästi, oli paremaks minemas ja üks hetk lõi mulle numbrid ette.. ning siis taustal oli selgitav tekst, et antud koodiga tmebeldatud persoon on mäluaugus nüüd. Umbes nagu ma oleks vaadanud telekat läbi enda silmade ning siis üks hetk visati ekraanile ette, et teie tasuta vaatamise aeg on läbi,  antud lainepikkus on nüüd mäluaugus. Kuigi selle chikiga rääkides ei olnud ma üldse täis vms. Siis vaatasin seda numbrit enda ees nagu paratamatust ning mõtlesin, et nojh.. mis ikka siis.. aga mu vanemad on ikkagi pissed off.. Siis ärkasin üles ning mõtlesin, et ok.. nüüd on päev, kuida TRA ma enda vanematele seletan, et ma olin kastis ja mendis ning mäluaugus.. siis vahtisin voodis ala alla 10 seki kui mõistsin, et ooot.. ma eile olin ju rebaste peol.. oot.. kuule, okei ju.. ma ei joonud end kasti, kõik on ok :D

Vb see uni tuli, sest olen nüüd pea üle 6 nädala kaine olemist joonud kaks õhtut järjest. Siiski mõlemal korral  pole alko nagu suurt midagi teinudki. Eile küll ei märganud mingit effekti. Sesmõttes, et sain aru, et olin joonud, aga see piirdus natuke udusema silmavaatega aga muidu mitte midagi. Minu rääkisimisoskus oli täpselt sama kui kainepeaga ning muud peri-para-mõõdumeetrid ka.

Kui aus olla siis ei meeldi mulle nii väga rääkida enda tegudest kui mõtetest. Võõraste inimestega ka, kuigi mul on mulje jäänud, et teised räägivad alati rohkem tegudest..nagu nende teod defineeriksid, kes nad ise on. Minu arust on see sama külm, kui lugeda inimese kohta fakte ning siis otsustada, kes ta on. Teod küll määravad, kes sa oled füüsiliselt, aga mõtted määravad selle, kes sa tegelikult oled.

Loll võrdlus nt siia kõrvale. Inimene, kes proovib palju asju teha ning ebaõnnestub neis tihti, kuid ei anna alla ning proovib edasi. Tegude järgi oleks pidanud olema ju Edison olema luuser.. ta proovis asju, ta ebaõnnestus, PIDEVALT. Samas tema mõtete järgi oli ta võitja, ta uskus kogu aeg, et see mida ta teeb viib sihile ning on kasulik edukas tegevus. Seega.. ta oli füüsiliselt kaotaja, kes mõtteviisilt oli täielik võitja.. ning lõpuks oli ta ka füüsiliselt võitja. Kuid kui võtta ning lugeda ratsionaalselt ning külmalt kokku tema füüsilised teod siis võib ju võtta, et ebaõnnestumisi oli 1000, õnnestumisi 1. Seega.. suht tugevalt näitavad ta tegude arv seda, et ta oli hiiglaslik luuser.. Ma ei usu, et ma saan hinnata inimest, ennast, kõiki teisi tema tegude järgi. Muidugi on siin palju tahke, mis muudavad seda väidet, aga mina mõtlen just selle.. unistuste täitmise ning soovide nurga alt.

Olgu, täna õhtul ei teagi, mida teha. Mitmed inimesed lähevad vist Illusiooni halvale moosile (hu haahaaaa.. kus oli nali nüüd, ui oi.. ). Peaks ka minema, Karmenit pole mõtet sebida vist, ta pole eriti huvitatud. Imelik, ise nagu viimasel ajal võttis rohkem ühendust ning tegi tavatust kõvasti rohkem nagu komplimente mulle jne.. samas, kui väljas olime, siis ei näidanud ta suurt midagi välja. Suva, ma võin ju seda õrritamismängu teha, aga  pean samas teadma, et see ongi see ainult.. mäng. Pidin talle eile veel helistama ka kui rebaste peolt lahkun ning linna lähen, aga mul oli seal lõbus ning ta oli helistanud 2 korda hiljem nägin, aga mul polnud seal peol levi ning ma ei teadnud seda. Linnas oleks probly mul sitt olnud, sest üks koss ju läbimärg. Koduteel ikka hõõrus mõnusalt katki mul varvast ning üldse väga peppur olukord.

Kokkuvõte. Mis ma õppisin sellest peost ning üldse viimasel ajal, et füüsiline kontakt.. superülioluline. Pean tegema hakkama, alguses on probly ebamugav aga olles ebamugavates olukordades me ainult arenemegi. Risk it all or lose it all stiilis I guess.

Kõva teie hoidke!

Keset septembrit

Tundub, et ma olen mingi ki.. jah.. :D

Fuck no on see igav pealkiri. Mõtlesin, et kirjutan nüüd midagi sisukat pealkirjaks.. aaaa..eeee.. ok, ei tule midagi, teeme siis nii, et kirjutame "keset septembrit" sest.. praegu on ju keskpaik sel mune jäätaval kuul. Olgem ausad, pealkiri on oluline.. kui ma kirjutaks posti, mida soovin, et kõik vaataks. Samas, kuna mul on suva sellest, siis pealkirjal pole mingit tähtsust. Hi5, juba 4 rida kirjutatud pealkirja kohta ning sisukat pole midagi öeldud :D Anyways, pole ammu kirjutanud ning mõtlen, et pean kirjutama siia asju.

Ma käin nüüd Tartu Noortekooris. Wii.. parem, kui Halebopp, sest siin on rohkem minuvanuseid ning.. tüdrukuid on ka ilusaid :D Olen käinud juba 5 proovi kohal ning.. siiani olen suhelnud 2 poisiga, kahe tüdrukuga, kes mind ja teisi uusi vastu võtsid ning täna võtsin julguse kokku ning läksin rääkisin ühe tüdrukutegrupiga. Amm.. sellest me ei räägi, kuidas ma ei suutnud 100% iseendaks jääda, aga algus on tehtud. Tegelt teel koju olen tähele pannud käivad ka kaks tüdrukut koorist, aga siiani pole veel julgend nendega juttu teha..mis on tegelt absurdne, sest meil on nagu sama fcking kodutee ja ma ei viitsi seda teed üksi kõndida :S Ala nagu ülikoolist käies käin seda rada, nüüd koorist ka, ma lähen igavusest hulluks. Homme kutsus mind üks tüüp koorist jalkat ka mängima, nii et suht normulllllllll, vesimullll.. seep.. kükitamine.. ass rape.. hohoo.. pervy old me.

Anul läks posiga sitalt, kutt jättis ta maha ning laupäeval ma siis lohutasin teda. Kaine olen ka juba olnud üle 5 nädala. Laupäeval sai mul tõsiselt kõrini. Ma istusin baaris ning nägin kõiki neid ilusaid tüdrukuid möödumas, osad tegid ka silmsidet ning siis ma nägin ühte hullult ilusat tüdrukut mingit kutti suudlemas ning siis mõtlesin, et krt.. see võiks ju mina olla. Isegi kui ma oleksin ülisitt tüdrukutega, siis maanduks ma mõnele, sest lihtsalt tõenäosusteooria kiidab juba seda heaks. See on nagu anekdoot: mees tahab rikkaks saada ning kohtab jumalat. Jumal ütleb mehele, et ta võib soovida ühe soovi. Mees ütleb, et tahab lotos võita miljard eurot. Läheb aega mööda, mees ei võida, läheb veel aega mööda, ikka midagi. 5 aasta pärast kohtab mees uuesti jumalat ning kurdab, et pole ikka veel võitnud. Selle peale vastab jumal: "mees, anna mulle ometi võimalus, OSTA PILET."
Jah, seega.. ma pean endale andma ometigi võimaluse, lihtsalt minema rääkima. Ilma selleta ei juhtu midagi. Mulle torkas pähe, et see mitte rääkimaminemise asi ei jäämitte niivõrd ärevuse taha kinni vaid minu üldise elumentaliteedi: ma lihtsalt pole enam harjunud reaalselt midagi tegema. Ning ma olen kaotanud ka usu, et mingi asi võiks minu puhul mõjuda, muutuda. Ala, ma pole trenni teinud, sest ma ei usu, et ma tõesti võiksin tugevaks saada. Mapole tööd otsinud, sest ma ei usu, et ma reaalselt suudaks sinna töötama jääda. Ma ei oska enam õppidagi kooli jaoks, sest ma lihtsalt pole harjunud midagi reaalselt tegema.
Nõnda edasi jätkates olen ma 27 aastaselt samas punktis ning siis lubasin end oksa tõmmata, kui olen samasugune. Ma pean reaalselt tegema asju, et midagi muutuks.

Üks suur küssa on: kas juua või mitte? Ma olen nüüd 5 nädalat kuival olnud ning käinud väljas mingi 3 korda nädalas keskmiselt. Ma vihkan seda alkoga olevat uimast tunnet ning seda kui alko mõju hakkab kaduma ja siis oled lihtsalt nagu apaatne vihmauss. Ning alkot võttes tunnen ma veel suuremaid süümekaid, kui ma ei lähe rääkima. Hea on see, et ma reaalselt tunnen ennast lõbusamana ja suudan rohkem end nautida, kui olen nata võtnud. Mediteerimisest pole sittagi kasu olnud. Ma olen teinud seda väga halvasti ka, aga jh.. pole mind toonud rohkem hetke elama.

Minu verbaalsed skillid on sama head, kui minu mittekottimise faktor. Kui see on kõrgel, siis head, kui mitte, siis sitemad. Tähtis on, et ma ei mängiks rolli vaid jään alati iseendaks.

Kui ma tahaks siis oleks mul paljustki muust kirjutada, aga ma lihtsalt ei taha. Kirjutan impulsi ajel, kui see kaob siis ei vinna rohkem.

Tahaks alligaatoreid k*ppida

It would be nice.. vähemalt on midagi vastata seejärel küssale: millal ning milline oli su kõige metsikum seks? Eile, mina, väljas, teine maailm, mina, madal energia, teised, kõrge energia, koma, koma, koma. Nüüd käib Sarah Brightman, that chick is a good singer.End!

Keskendumisraskused

Märksõnaks täna. I know I have to do something but what.. endale vaatama sügiseks ained ülikoolis, kuigi juba esimene nädal on poolepeal ning otsima üles hea mediteerimisjuhise, ning siis mediteerima. Jep, hakkan sellega tegelema. See pidavat aitama tulla inimesel enda peast välja ning olla hetkes. My kind of a deal. Mul on peas liigselt palju kasutuid mõtteid, mis lihtsalt töllavad seal päevad läbi ilma reaalse kasumi toomisega. "Persse" oli sõna, mis tuli kõrvaltoast. Kuuldavasti läks kõik maha.. mis see müstiline "kõik" on ma ei tea. Kas mind huvitab? Natukene, aga mitte piisavalt, et tõusta enda voodist üles ja minna chekkima. Seekord polnudki õepoeg süüdi vaid õde vist ise.. millele järgnes "krdikrt".. mille peale hakkas õepoeg seda sõna rõõmsalt kordama.. jh.. siis ütles õde, et ära kuula.. :D Nüüd kiusab õepoeg õe väikest titat.. palju kisamist ning pahandust.. nuttu ka ofc.. kõikide osapoolte poolt.

Aa.. üks asi tuli veel meelde, mida harjutada. Kümme minutit seinaga rääkimist :D Yes, seda tahan ma proovida :D It is beneficial in so may ways..Sel juhul tekib küssa, mis on seinaga rääkimine? Sein on midagi, mis ei ütle sittagi vastu.. seega oleks see justkui monoloogi pidamine, samas see pole ka, sest kuigi ma räägin üksinda siis räägin nii, et teine osapool, ehk sein, saaks suvalises kohas vestlusega ühineda :D Loomulikult räägin ma praegu metafooriliselt, kuigi.. kui mingit savu tõmmata ja rääkida seinaga 10 minta siis olen suht kindel, et üks hetk hakkab sein vastu rääkima.. :D 17 korda olen see kuu väljas käinud, täiesti korralik number.

Kas pole mitte blogi kirjutamine sama, mis seinaga rääkimine.. Sesmõttes, et.. ma lihtsalt räägin üksi.. ja räägin ning räägin ja räägin.. ilma, et keegi midagi vastu ütleks. Seega ei tohiks ju olla väga raske seinaga rääkida. Mängu tuleb suur määrav faktor: kas ma tahan, et seinale ka meeldiks minu jutt.. See on punkt, mis eraldab oravad lendoravatest. Lõppude lõpuks on oluline, et minule sobib jutt, mida räägin. Sest.. kuigi on tore soovida, et ka seinale see meeldiks.. siiski.. sein on sein onju.. muutumatu faktor, ta lihtsalt on. Tal on oma struktuur ning ülesehitus.. Samas tuleb olla soe seina suhtes.. ma ei räägi seina pihta vaid seinaGA.. see "ga" seal lõpus tähendab seina kaasatavust vestluses. Kõik tundub väga keeruline, tegelikult see pole.

Siiski, pean nüüd otsima mingi hea mediteerimisõpetuse. Kell 7 mõtlesin jalkat minna mängima jälle. Loodan, et seekord ei peksa end poolvigaseks.. või et vihma ei saja :S Siis on plaan õhtul linna minna.. ps.. kui soovisite teada esmaspäeva kohta, siis läks nii nagu alati.. Yes, I'm a Pussy with capital "P"

Have a GREAT one today!

Uus aasta koolis

Käisin täna, ülikooli esimesel aktusepäeval dekanaadis küsimas inffi magistriainete võtmsie kohta ja edasiõppimise kohta. Saab baka ajal võtta magistri aineid, aga kas minu keskmisega järgmine aasta sisse saab.. sellest polnud aimugi neil. Anyways, teel sinna jäin totaalse vihmasaju alla ning tilkusin veest, seega mõtlesin, et kuivan nata. Vaatasin, et ohoo.. just on rebastel infotund, lähen istun seal siis, näen uusi õpilasi ka. Kui istusin maha, siis tuli meelde kohe enda infotund, mis oli 3a tagasi. Mõtlesin.. et krdi kahju ikka, et mul polnud õiget ühtekuulumistunnet enda kursusega või gruppi. Ma jäin ikka väga paljust ilma. Siis vaatasin, et tuutoritunnid algasid ning ma ei tea miks, läksin sellesse tundi :D Siis tuli veel suurem igatsus selle kursusevärgi järgi. Selline tunne, et astuks kasvõi uuesti ülikooli sisse puhtalt, et saada endale kursusekaaslased ja uued inimesed, kellega seda ülikooliaega jagada. Krdi üksik hunt olen olnud kogu see aeg, ühest loengust teise, vahest on mõni tuttavam nägu, siis ei tea jälle kedagi.. õpin ühes majas, siis teises, mingeid täiesti x aineid vahepeal. Jah..

Täna õhtul on püssis karaoke jälle, seekord on aga sissepääs kaks eurot.. mis sakib nats. Naljakas, rodeo õhtud on tasuta ju.. ning mingi majabändiga õhtud ka.. aga kui inimesed sitalt laulavad ning majast välja enda häälega ajavad, siis küsitakse raha :D:D Anyways, kell 20.00 on ka terve teaduskonna ma ei tea mis asi.. pidu, tutvumisõhtu, tutvumisistumine? seal. Mõtlesin, et no.. kui ma tahan võõraste inimestega rääkida, siis mis parem võimalus oleks selleks, kui esmakursuslased. Nad on kõigiga sõbralikud, sest see on sotsiaalselt aktsepteeritav, et sellel ajal tullakse rääkima ning suheldakse palju. Samas, mina pole ju esmakursuslane, mis tekitab minus nata ebakõlasid.. see-eest, see pole ju mingi ametlik üritus ja püssis võivad ju kõik käia.. seega.. nagu suht savi peaks olema. Peamiselt on see kõik.. dilemmad minu enda peas.

Fakk..ainuke tüüp, kellega suhtlen enda teaduskonnast.. ta ei saa minna, mingi kossu mängib kümneni. Jep, I know.. awesome, ma ei suhtle enam mitte kellegagi. Krt, üksi on hirmus minna :D Ok, proovin mõnele teisele sõbrale helistada siis, kes ei õpi minu majas :D

Faak.. kinda scary feeling inside, samas.. nagu ma ütlesin, see on suht hea koht, kus tutvuda inimestega.
Nüüd on mul sellised tunded sees, et ma olen rämeda surve all, kui ma lähen.. samas kui ma EI lähe, siis ma tunnen, et.. I missed out on something good. Eelmine aasta ma chillasin või üleeelmine, ei tea, majanduse rebastega.. samas siis olin ma über kastis ning mul oli pohhu :D

Krt, see jama on kõik minu peas.. ma kardan, et ok.. oleks ma mingi suvakas jorss siis oleks poh, keegi ei pane tähele, aga kui ma olen nagu mina, aka paistan silma teiste jorsside seast, siis on palju kergem teistel aru saada, et olen üksi seal ning luuserdan vms. Yes, kui ma kirjutan seda siia siis ma saan aru küll, et räme emo trip jutt ja kõik, kes loevad on: "ha haaaaaa haaaaaaaaaa, hea pussssssssyyy, I hope u suck, you gay fucker :D" Selle eest tänan südamest ning laulan Üllar Jörbergi laule suure südamega. Küsisin foorumist ka, et kuidas teised tulevad toime, kui neid perse saadetakse ning enamus vastas, et nad isegi ei mäleta neid inimesi, kes neid pikalt saatsid. Et see on täiesti savi ning lihtsalt lähevad järgmise juurde. Fuck, ma tahaks mõne sellise vandiga koos väljas käia.

Anyways, eks järgmine post saate teada, kas käisin seal täna või ei, kas ma olen ikka pussy suure "p"'ga või.. ma ei tea, mis see teine variant oleks :D Anyways, have fun!

Na kafe late

You kärbsed. Suvi saab otsa, nii väidab elukalender. Siiski.. see aasta on erinev eelmistest. Kooliga on kummalised lood.. ma ei tea, kas magistrit võtta edasi või siis ainult baka ning minna tööle. Nagu kõik teavad.. ok.. keegi ei tea.. ei kepi.. ma olen it mees.. ning ebatraditsiooniliselt tavalistest it meestest.. mind ei huvita progemine, sest see on raske. Üldiselt ei meeldi mulleüldse asjad, kus minu tegevusest sõltub teiste heaolu. Mulle sobib töö, kus ma ise teen nii palju kui tahan ning keegi ei oota mult midagi. Seega peaks olema mingi vabakutseline.. mingi jah.. Või siis mingi töö, mis ei nõua erilist ajutegevust nagu nt müüja kuskil tehnikapoes.. või  sukkpükste müüja kaubamajas, naismodellide pesudisainer.. midagi lihtsat ning tagasihoidliku. Kui aus olla siis karjääri alal pole ma hetkel väga ambitsioonikas.

Eile käisin linnas jälle, sain trennikatega kokku, chillisime maailma ning möku ees. Rudolf tõmbas end väga täis ning naerda sai palju :D Ta rääkis kõigega ning kõigiga, samas kommenteeris tüdrukuid.. KES SEISID TA KÕRVAL.. very obvious.. aga lahe :D Tahtsime atlantisesse minna, aga liin oli ülimalt pikk ning siis ei saanud tasuta sisse.. seejärel otsustasid nad lihtsalt kansat teha ning siis olime toomel nata. Rudolf läks kaduma mingi hetk, probly kobis koju ära. I know the feeling. Ma olen lubanud, et ei tee kunagi kansat, aga samas.. nad rääkisid, et see on ohutu ningigast lahedaid asju tunneb.. ei tea.. vb tulevikus teeb.. eks näis, mis elu toob. Ps, ma olen juba 2 nädalat ja 2 päeva täiesti kaine olnud. Selle aja sees käinud 6 korda klubis ja üldse mingi 8 korda väljas vms õhtul. Eile ei olnud väga edukas.. samas.. ma lubasin, et ma tõmban kasvõi enda persest hea tuju välja aga alkot ei võta selle tarbeks. Seega.. hakana ma sagedaselt enda sügavamaid urkaid põhjalikult käsitlema.. või nagu Rudolf eile ütles, et ta topib enda käe õlani välja mu perse, kui ma vait ei jää :D Ma vaidlesin vastu, et mul pole nii suur see värk seal, mille peale ta julgelt väitis, et küll teeb nii suureks. Bold man I must say.

Mingi hetk helistati Ristole ning chikid, kellega laupäevalklubsi tuttavaks saime kutsusid meid Veinibaari. Nad olid seal mingite välismaalastega, üllaülla. Ma ei tea, mis diil on. Pm, see üks chikk oli terve ühtu Risto kaelas, kui nad klubis olid. Ta oli kõige ilusam, siis tal on mingi 4 sõpsi, kes polnud koledad, aga mitte minu maitse. Siis eile olime veinibaaris, ning ma rääkisin suht palju ka selle Risto chikiga, ning mulle tundus, et ma nagu meeldiks talle.. sest kui me nt istusime ringis ning siis teine chikk rääkis, kes minu kõrval oli, siis too chikk vaatas mulle otsa.. ei tea, samas ta nagu sebib Ristot otseselt ka.. keeruline värk. Anyways, ta sõbranna... suht otse ütles välja, et ta tahab minuga kindlasti veel kokku saada.. tahtis juba laupäeval.. ning, et ta on räme kiimas.. yep..ta ütles seda. Samas nad ei olnud mingi lollid ossipifid, lihtsalt täis ning 23 aastased, seega seksuaalselt avatumad.. No, ma olen aasta noorem neist.. ning Risto valetas end 3 a vanemaks.. ta tegelt 18.

Anyways, nagu.. siis hakkas see piff rääkima double datest ning sellest, kuidas täna me peaks nende poole minema, sest neil saunapidu. Lisaks sellele ei jõudnud ma kokku lugeda, mitu korda nad ütlesid, et me oleme vahvad jne. Tore egotrip onju..samas ma ei teinud endaarust midagi, et seda teenida + mulle ei meeldi see chikk.. seega.. okei.. vaata.. stop.. jah, mis ma teen.. otsin NEGATIIVSET.. no, fuck that.. Mul pole mingeid kohustusi tema ees.. mõtlen parem: lahe, mingi chikk oli minust huvitatud. Nice work, mr. Kondoomiventiil.

Vahepeal on selline tunne, et krt.. kui sõpradega ei oska-viitsi midagi rääkida, siis mida ma veel võõraste chikkidega räägin.. arr.. algus on alati fcking akward.. no..it's not Hollywood, et mees kohtab naist tänaval, natural convo takes place, he is she is witty.. he is charming.. it just clicks. Päris elu pole selline.. päris elu on fcking trial and error, akward, kaootiline.. kõiksus. See on huvitav sõna.. kõiksus.. ehk KÕIK juhtub.. ning juhtub mingis mõttes korraga.. mingis mõttes mitte.. ei ole head, halba, õiget, vale.. KÕIKSUS.. kõik korraga.. random.. tähendusetu random.

Mis eile kinnistus mulle: self-ammusement ei pruugi lõbustada teisi, see peab lõbustama ainult mind ennast.. sest teised vaatavad kõrval, et who the FUCK is this weirdo. Kusjuures.. tasub seda proovida, et kaine peaga käituda nagu oleksin täis. Inimesel on teatud rollid kus ta lubab endale teatud käitumismustreid. Kui ma olen täis siis on mul alateadvuslikult lubatud teatud tegevused.. kui ma mõtlen, et olen täis.. olleks kaine.. siis käitun ma vastavalt täis olnud inimese moodi. See on minu nö "vabandus" lollile käitumisele, inimesed arvavad, aha.. ta on täis.. ok, hah ha, lubatud. Vastuseks.. kui oleks ta on kaine ja käitub nii??? WTF? WEIRDO :D

Mis edasi? Vaimne masturbatsioon.. teeks paar korda selle anxiety video läbi uuesti, ning käituda nagu täis inimene, omastada üks roll teise rolli peale ning kustudada võrrandist alkohol. Et siis.. have fun, fun, fun.. just do my shit, forgetting others, offer value, trust in myself, mitte karta akward alguseid.

Love ya all!

Hello

Pole postitanud siia päris kaua juba. Et mis minu elus toimub? No, esiteks on tartuff läbitud. Vaatasin nata filme, 10 minti keskmiselt õhtu kohta ning ülejäänud aja kolasin linnas koos Ristoga ringi. Ning siis .. iga õhtu sai klubis ka käidud. Esmaspäeval ei olnud lahti, siis tutvusin ühe Risto sõpsiga, väga kena oli. Siis teisipäev läksin kluppi koos teiste tuttavatega veel. Kolmap olin kastis ning visati klubist välja, peale mida läksin Notti pelleri järjekorda ning rääkisin kõigega, mis liikus seal ees. Iseenesest tore, aga ma olin nii täis, et lõpuks ma lihtsalt tuikusin, polnud suurem asi sõnasepp sel hetkel. Neljapäev otsustasin, et joomine ei vii mind õnneni ning lõpetasin selle jama ära. Olin klubis samade inimestega ning suutsin suht lõbusana tunda end, kui nüüd aus olla. Reedel oli Veikol nata sitt tuju ning siis ta ei tahtnud kaua olla klubis ja läksime koju. Laupäeval oli.. normaalne, ei mäleta suurt sellest. Järgmine nädal oli ka suht ok. Pole nüüd juba poolteist nädalat joonud. Kuskil eelmisel nädalal otsustasin, et mu riided sakivad täiega. Tossud läksid katki ning teksad on üles tõmmatavad poole rinnani. Natuke liiga palju ebaseksikust oli selles kombinatsioonis. Seega.. nv käisin pealinnas venna korteri soolaleival ning ka vabaduse laulu kuulamas. Ma ei mõistnud vahepeal, mida ma kuulan või mida fakki ma seal regilaulus kaasa laulsin. Oli nagu oli, rahvast oli palju. Pühapäeval käisin vennaga teksaseid otsimas ning lõpuks Kristiinest sain ka ühed. Täna otsisin Agensega linnast tosse ning sain ka need. Seega.. sünnipäevarahade eest on lõpuks kink ostetud endale :D Viis kuud hiljem, aga see selleks. Sain siis teksad ning ühe tossu.. teise tossu maksis ema kinni.

Kas ma mainisin fakti, et kui käisin see nädal aega klubis siis pooled tüübid seal kaasas olid geid? Jep.. nad tegid Ristole jooke välja ning mulle ka, aga ma ei tahtnud alkot :D Ning jep.. ma loodan, et neil mingeid lootusi üles ei ajanud vms. Risto käppis neid rohkem, vb nad siis võtavad tema ette.. Haha. Ei, mul suva. Kui nad ei käpi mind siis on suva.

Avastasin, et suvi lõppeb nädala pärast ning siis on jälle kool. Niivõrd kuivõrd. Pole aimugi, mis saama hakkab. Peab dekanaadis käima ning küsima magistri asja kohta. Tunne on, et muutused on tulemas. Ilm võiks muutuda soojemaks. Linnas täna ujutas nii hullult, et autod lõid pea kahe meetriseid laineid ning kanalisatsioon ajas üle. Suht jõgi oli kaupsi ees.

Silmarõõmu silmapiiril pole, isegi ühtegi ohvrit mitte. Elu on kaootiline, kes teab, mis järgmine hetk juhtub. Merka, kes oli mu tüdruk neli kuud ja kellega sain ainult 7 korda kokku hakkas rääkima msn's üks päev. Mingi kolm aastat pm möödas sellest juba. Ütles, et minuga hea rääkida, hah. Tere onju. Siis rääkis veel, et ta armus mingi tüüpi ja sai haavata. Räägi jh mulle seda. Suva, las olla.

Ok, linna nüüd, have fun!

Folk ja muud loomad

Rrr... lubasin sõbrale, et lähen temaga panka ning küsin, kas saab tööd pensionisamba reklaamijana. Seda lubasin aga täis peaga klubis olles ning nüüd ta helistab mulle iga 5 mindi tagant. Tahan öelda, et ma tegelt ei viitsi seda tööd teha, sest ma täiega vihkan neid reklaamijaid, kes tulevad enda pensionipasaga mind tüütama. Kuidas teha seda nii, et oleks peen ning ei tunneks end halvasti, sest üks päev lubasin midagi ja teine päev teen vastupidist.. Pealegi ei tea ma mitte sittagi pensionist. Kõige parem oleks vist olla aus, sest olen suht kindel, et see tüüp ei jäta enne järgi, kui on mu ikkagi ära veennud. Mulle meeldiks inimestega suhtlemise töö, aga mitte pensioniasja müües, see pigem ärritab inimesi. Pensionimüüjad on nagu parasiidid, nad tahavad midagi saada sult.. nagu kaanid imevad verd. Ma tean: nad pakuvad suurepärast tulevikku mulle, see tulevik muutub aga pankadel iga aasta nii, et jhm..

Ok, hästi, sain helistatud ning ära öeldud. Tal oli suht suva ning ei põdend üldse. Rääkis tüdrukutest, kellega eile klubis oli ja et saab mingiga kokku täna ja tahtis, et ma Anuga saaks kokku, et muidu tal üksinda vb ei vea välja ja siis ma toetan. Kui aus olla, temaga (selle tüübiga, kutsume teda Pauluseks) on kahte moodi punkte, esiteks: ta on kartmatu, ta läheb nagu reaalselt rääkima kõigega, mis liigub, kui ta vähegi tahab. Tal on peaaegu olemate enesekriitika, modelli välimus, hea tuju ning krooniline mölapidamatus.. mis viib meid teise punktini: ta lihtsalt ei jää vait, räägib,räägib ja veel rohkem.. mida? RÄÄÄGIB. See on hea asi, väga hea ma olen kade aga krt.. ma lihtsalt ei jõua kuulata, see väsitab, see on raske ning see, mida ta räägib.. pole kõige intelligentsem. Käisime sõpradega klubis eile koos ning siis lasin Anul teda hinnata. Ta ütles, et ta on kena, aga räägib imalat ning lolli juttu. Ala ütleb tüdrukutele klubis, et otsib uusi tutvusi ning ta on püsisuhte mees. Ütles, et ükski tüdruk ei jää seda uskuma, eriti kui ta samal ajal paneb neile kogu aeg käed seljale ning proovib grindida. Ning.. ta on rsk approaching machine, ta lendas chiki juurest chiki juurde, ning tegi sama värki uuesti ning uuesti. Üks chikk oli suht kena.. no.. klubikena, ala väljaspool klubi on suht.. mitte loomulikult ilus vaid selline.. krohv ja värki ning see chikk täiega käppis teda kui tantsisid. Ta aga tahtis tantsuplatsil rääkida selle tüdrukuga ning magas enda aja maha. See oli tüdrukute grupp ning varsti tuli nende kaitsev poiss juurde ja tõmbas ta minema ning nii kaks korda. Ta oleks pidanud sõbrustama poisiga, ma arvan, et ta ei teinud seda. Peale seda oleks pidanud ta proovima türukut istuma saada kuhugi VÕI oleks juba tantsimise ajal, kui nad käppisid üksteist suudlema pidanud. Need on minu arvamused, mida olen kolme aasta jooksul õppinud, aga mitte kunagi loomulikult kasutanud :) fag me. Ma ütlesin seda talle ning siis ta võttis õppust isegi, vähemalt tundus selle moodi, sest järgmised chikid vedas ta minema tantsuplatsilt, samas oli ta kohe tagasi ja ütles, et chikid tahtsid vetsu minna aka nad põgenesid. See paneb mind kahtlema, kui selline julge poiss ja hea välimusega... ning tal tõmbavad ka chikid minema, siis mis minust veel :S

Samas, vb on natuke lootust, et räägin paremat juttu kui tema.. Kui ma saan aga korvi, siis peksab see mu mojo alla täiega, Paulusel oli aga täiega poh ja ütles lihtsalt, need on mingid imelikud chikid ja otsis uued. Aka, see on täpselt see suhtumine, mille ma pean omastama. Samas, miks Paulus ei läinud rääkima chikkidag, kes seisid niisama ja ei olnud tantsimas. Arvan, et nendega oleks tal olnud hulga kergem. Anyways, ta tantsis mingi 12+ tüdrukuga õhtu jooksul, mis vb pole keskmise eesti mehe jaoks palju, mulle aga tundub väga palju.

Anyways, Paulus on sitaks julge, enesekriitikata, enesekindel. Kahjuks on ta mölapidamatusega ning mitte kõige targem poiss. Tema uskumine, et kõik on ok veel chikiga, kuigi asi on ammu lõppenud on lihtsalt oskarit väärt. Mul on palju talt õppida. Kas ma mainisin veel, et ta on milf hunter ka? :D

Nüüd folgist. Oijah.. nii palju rääkida, nii palju toimus, ma ei suuda kirjutada seda siia üles. Umbes nagu oleks selle 4-5 päevaga teinud sama, mida terve aastaga. Chillisin enda trennikate ning Paulusega ringi ning Paulusega koos chillides sai rääkida mitmete naistega. Ma olin kõik need päevad kogu aeg täis. Seega ei saanud ma enamus vestlustest aru, aga ma olin seallihtsalt.. vahepeal rääkisin midagi, kui suutsin, sest Paulus rääkis kogu aeg. Esimene päev olid kaks tüdrukut, kellega rääkisime, ma olin täis ja ei saanud aru, kas ma meeldisin neile või ei.. teine päev olid ka kaks tüdrukut, sama lugu nagu enne, kolmas ka.. iga päev oli kaks tüdrukut umbes ja mina ei saanud muffigi, Paulus sai suudluse. Vähemalt tean, et ühele chikile ma meeldisin, aga jh.. see oli peale Laupäeva, kus ma olin ülikastis, et ma ise midagi ei mäletagi peaaegu, teiste reaktsioonidest ja pärastjuttudest kuuldes oleks ma nagu sünnitanud messiase ning ema Teresa korraga ning toonud utoopia maa peale. Ok, vb mitte nii hea, aga jh.. põhjustasin tormiliselt palju naeru inimestes.. samas ma olin ka väga lolle asju teinud nagu nt maganud iga nurga peal, keset teed, täiesti poh kohtades, siis taksosid taga ajanud ja karjunud nende peale jne.. Folk oli tore, pealefolki jäi liigsest joomisest mul maks vist valusaks sest rinnus oli valu mitu päeva.

Ma tahan olla lõbus ja hea teistele, aga krt.. ma ei saa ju end kasti juua, ma võin nii surma saada ja cmon, see poleks mingi vastus millelegi. Ma olen viimane nädal pm iga päev välja käinud, see nädal ka juba kaks korda, mul hakkab nagu süsteem täiega streikima, karjuma, et ma ei jõua.. see pole minu maailma, mul pole energiat. See on muundumise faas.

Mõtlesin, et hakkaks raamatut kirjutama. Proovida kasvõi, lihtsalt mingi pisikese jutu, ükstapuha millest.

Täna JÄLLE välja, ma niivöga ei taha minna, aga lubasin Palusele ning krt.. ta on tüüp, kes julgeb rääkima minna. Mul on vaja suhtlemiskogemust. Ma tahan temalt õppida ning mina võin Paulusele anda teoreetilisi näpunäiteid. See oligi kõik praeguseks.
Bye, bye lucky number Slevin.

Okei.. like.. yeah?

Pole päris kaua kirjutanud, kirjutan nüüd siis. Esimene asi, mis mind häirib: mu läpaka tühik ei tööta korralikult ning siis vahest avastan, et mul on kolm sõna kõik kokku kirjutatud. Siis.. viimane nädal olen suht iga päev joonud. Meil oli Tartus Europeade ning Hansapäevade mix ning päeval sai linnas näha ultra palju keskealisi ning lastega emasi. Neil lohisesid kaasas ka abikaasad või siis laste bioloogilised-mittebioloogilised isad. Rattaga liikuda mööda küüni-rüütli tänavat oli ikka päris keeruline. Käisin püssis, laulsin jälle, seekord sain lausa kaks laulu tehtud. Tegelt oleks ilgelt kaval mõte järgmine kord kainena laulda, mul on tunne, et see parandaks inimeste muusikaelamust tunduvalt :D Avastasin ka, et ei oska lava peal mingied trikke teha, hmm.. kodus peegli ees oskan tõmmelda küll, ju sis pean ka seal kujutama ette, et olen peegli ees. Haha, see oleks ilgelt imelik, ma olengi natuke imelik.. kahtlase jutuga nagu Agnese poisi õde ütles. Mul sai diip olemisest kõrini. Ei viitsi halada asjade üle, liiga palju olen elus halanud. Ma tahaks aidata inimesi,kel on samuti madal enesehinnang ning värki, aga see on peaaegu võimatu, kui nad ei taha ise end aidata. See on kummaline nähtus, aga nagu Anhony Robbins seletas seda siis igal halval harjumusel, tegevusel on enda hüved. Ja halamine ning emotsemine on lihtsalt ühe mõttemustri käitamine, sama tegevuse konstantne tegemine, mis esiteks tugevdab neid ideid, mida see mõttemuster ketrab (ma ei oska suhelda, ma ei oska midagi rääkida, ma ei oska seda toda kolmandat) ning teised annab ta selle tegevuse lõppedes mõnusa tunde. Jep, enesehaletsus annab hüvenda sellise kibeda tunde enda sisse, mis on pooleldi magus lausa. Kui aus olla siis on see natuke narkotsi moodigi, mitte, et ma kunagi narkot teinud oleks, aga sesmõttes, et see tunne on sõltuvusttekitav. Kujutada ette nüüd inimest, kes käib läbi maailma iga päev ning ta ei koge eriti palju mõnusaid tundeid, sest ta ei pane ennast mitte kuskil joonele. Asi, mida ta saab teha on hakata end haletsema, et siis selle käigus saada seda mõnusat kibedat tunnet enda seest kätte. Newsflash: see tunne võib olla hea, aga peale tunde kadumist.. jääb inimene seest täiesti tühjaks, justkui see tunne oleks täitnud midagi, mis vajas hädasti täitmist, aga selle kadudes on inimeses ikka see tühjus..

See teeb mind kurvaks.. see, et inimene ei suuda sellest tundest lahti öelda. Kui mulle öelda, et lähme võõraste inimestega rääkima, siis paar nädalat-nädal tagasi oleks mu sees löönud lõkkele tohutu ärevuse torm ning ma oleks vastanud paaniliselt: ma ei saa, ma ei oska. Paar päeva tagasi leidsin ma youtubest ning ühe foorumilingi kaudu video, mis räägib ärevuste vähendamisest enda kehas. Tegin päris palju kordi seda harjutust ning see tõesti aitas. Ma ei tea, kui pikaajaliselt ta aitab, aga ma kavatsen seda uuesti teha täna-homme.

Maailm on kummaline. Mitte keegi ei saa öelda vastupidist. Me oleme kõik ainuraksete lapsed..
Anyways, ma tahan folgile minna, ei kujuta ette, kuidas ma rahadega toime tulen samas tahaksin käia, igaks juhuks, seal on palju inimesi ning pole iialgikäinud varem, lisaks sellele loodan seal inimestega rääkimist proovida. Wau jah? :D Tõsine eksperimenteetrimine, krt.. see on keeruline sõna. Sarnane sõna sellele on eksplauteerima, eksamineerija, laveerija, tiiger, naine, kuss, puu, lauad, vinge.. oih.. ma hakkasin suvalisi sõnu lihtsalt rääkima, srry.. gotta keep my brain on the leash..

Miäuuuuuuuuuu

Real men don't look at explosions

Minu postil ja sel pealkirjal pole mitte midagi ühist. Nii, hea et selle hinge pealt ära sain nüüd. Viimased nädalad olen ma proovinud näha või lihtsalt siis tunda saanud, et kui ma ebaõnnestun siis kedagi ei huvita see ning inimesed ei ole kurjad alati. Meeldiv on olnud näha, et viimane pool nädalat või nii on mu emal hea tuju olnud ning temaga on miljon korda parem suhelda nii. Loodan, et see hea tuju jääb veel kestma. Kaval mina, hüppasin kohe teemast kõrvale, kui hakkasin rääkima ebaõnnestumistest. Näiteks eilne oli väga hea näide ning ma peaks seda tulevikus veelgi tegema. Läksin karaoket laulma, ma olin ikka päris palju joonud ning valisin ühe laulu.. mis tuli välja oli hoopis vale laul :D Ma olin seda laulu mingi kuulnud varem, kes meist poleks kõike sülti varem kuulnud, aga ma kohe kindlasti ei suutnud laulda seda. Ma laulsin ikka rõvedalt mööda ja väga valesti :D Jube piinlik oli lava peal olla. Siiski, inimesed ei visanud mind kividega, kui lavalt lahkusin ja keegi ei hakanud karjuma, et ma sakin. Kõige naljakam isegi, ning asi mis jääb mulle kindlasti aastateks meelde, oli see, kui ma läksin baarileti juurde siis mingi tüüp tuli minu juurde ja ütles, et talle väga meeldis, kuidas ma eelmine kord laulsin ning siis andis mulle Hi 5. Wow.. mingile suvalisele inimesele jäi meelde (veel mehele), kuidas ma laulsin ning talle meeldis see. Ning ta tuli seda ütlema peale seda, kui ma olin selle rõveda junni lavalt lahkudes jätnud inimeste kõrvu.

Aa, eile tunti mind jälle ära venna kaudu. Mingi astun baari sisse ning siis mingi naine küsib mult, kas sa oled selle ja selle vend. Hmm.. vend sööb tikreid, mul läks meelest, et nad on valmis juba. Polegi söönud see aasta veel neid.

Lisaks veel.. tegelt mul polegi nii konkreetselt tuua näiteid, et läbikukkumine pole maailma lõpp. Selline tunne on aga sees nagu mul oleks juba mitu reference pointi. Vb klubis käies olen näinud, et on ok inimestega rääkida, teised inimesed teeved seda. Lisaks olen Anuga olles näinud, kuidas tüübid tulevad rääkima ning kuidas nad lõpuks korvi saavad. Samas, nad kõnnivad edasi ning ega keegi teine ei vaata nende poolegi. Kedagi ei huvitagi, et ta korvi sai või keegi ei kuulegi, mis juhtus jne. See kõik on väga hea. Kui ma saan endalt eemaldada need naeruväärselt kõrged nõuded, mida tunnen, et pean täitma, siis muutub kõik palju lihtsamaks ja paremaks. Näiteks eemaldada nõue, et ma ei tohi läbi kukkuda või et ma pean kõik tegema õigesti või et ma pean jääma väärikaks jne. Muidugi ma ei eelda, et ma alati ebaõnnestun aga kui ma arvan, et ma ei tohi kunagi ühtegi viga teha.. siis.. ma ei saagi midagi proovida. Ning olgem ausad, inimesed teevad ikka sitaks palju vigu, inimesed joovad end täis ja on täiesti lollakad õhtul, aga jägmine päev ei koti see tavaliselt kedagi. Kõik vaikides mõistavad tegelikult, et nad ise on sama teinud ja selline elu ongi. Muidugi vanemad inimesed mõtlevad kohe maad ja ilma kokku selle pealt, kui keegi end täis joob ja lollust teeb, aga see tuleneb ka pigem sellest, et nende ajal nii ei tehtud ning nad ise pole seda kogenud. Ma ei propageeri siin alko joomist, et lollusi teha iga õhtu, krt.. kuhu ma üldse enda tekstiga välja olen jõudnud. Ma tahan öelda seda, et enda lolliks tegemine pole nii hull tegelikult kui ma kardan ning inimesed ei mõista mind igaveseks hukka.

Mul on lubatud eksida, sest kõik inimesed eksivad iga päev ning selline ongi elu lihtsalt. Näiteks demonstreerin ma siin iga postiga, kui hullult sitt on mu lauseehitus ja sõnade järjekord. Ma tunnen seda ise, et see pole õige, et mingid vead on sees, samas ma ei hakka neid parandama, sest sel juhul oleks võimatu midagi kirja saada enne kui mõte ära kaob.

Mis on tekitanud minus veel head tunnet viimaste nädalate jooksul? Ma olen natuke enesekindlust juurde saanud. Anu on mind selles vallas päris palju aidanud. Ma eile ütlesin talle pargis midagi väga siirast, aga ma ei mäleta mis see oli. Ma lihtsalt teadsin too hetk, kui ma seda ütlesin, et see kõlas kuidagi väga õigesti.. väga haavatavalt, väga ilusalt, väga isiklikult, väga tänulikult. Ma ei teagi üldse, viimased korrad, kui ma olen täis olnud.. on tekkinud mul tahtmine teda suudelda. Varem seda pole olnud, eile oli see eriti tugev soov. Tal on mees olemas ning tegelikult ma ei taha teda.. või tahan? Ma ei tea, ma ei suuda öelda. Iga kord räägime koduteel enda elust ja sellest, mis meist on teinud sellised inimesed, nagu me oleme. Ma olen isekas, vahepeal on selline tunne nagu räägiksin monoloogi talle ainult iseendast.. ju mul on vajadus lihtsalt rääkida neid asju kellelegi. Ma olen siia blogisse palju kirjutanud, aga inimesele rääkimine on teine asi. Ma olen enamus sellest jutust rääkinud ka ju nt Agnesele võib-olla räägin ma neid asju Anule lihtsalt, sest ta on kõrval sel hetkel, vb seepärast et ta viitsib kuulata.. ma ei tea, vb seepärast, et ta on tüdruk.. vb seepärast, et meil on olnud sarnane maailmavaade.. vb seepärast et midagi muud pole rääkida. Ma ei tea.

Ma ei pruugi seda alati välja näidata, aga tegelikult olen ma väga tänulik kõigi inimeste eest, kes mu ümber on. Sõbrad on olulised. Mul pole neid vb palju aga nad on olemas. Mõnikord on mul järgmine päev piinlik, et rääkisin jälle endast nii palju isiklike asju.. seejärel mõtlen aga, et.. see ühendabki inimesi. Kui ma ei räägiks neid asju, siis oleks sõprade vahel ka barjäär ning mina arvan, et sõprus moodustatakse hetkel, mil inimene on kõige haavatavam, kõige nõrgem, kõige siiram, kõige avatum. See on hetk, kui sa räägid midagi ning siis on vaikus.. teine inimene ei räägi midagi.. see on ühendav vaikus.. vaikus, mis ütleb väga palju.. mis pitseerib selle vestluse ning ütleb: jah, ma mõistan sind, see on nii. See on kõige tipp, sel hetkel toimub parim sõprus, moodustatakse see liit.. ühendus.. sel hetkel, kui me oleme vait.

Mul on ikka veel meeles see hetk, kui umbes nädal tagasi vaatasin Fastersi ees ühele chikile silma. Tol hetkel ma mõistsin, kui võimas on silmside.. õigemini, ma sain seda uuesti tundma. Kui ma olen vaba enda nõuetest, standartitest, vab mõtetest.. siis ma ei vaata chikki, sest ta on ilus ja ma tahan vaadata.. see on midagi enamat, ma vaatan chikki sest.. ma NÄEN teda. Nägema on väga tühi sõna enda sisu poolest. Kui ma kirjutan, et ma näen teda, siis ma mõtlen selle all väga palju rohkemat, kui see sõna suudab definitsiooni poolt pakkuda.. justkui mul oleks midagi, mida tahan öelda, aga selle jaoks pole leiutatud veel sõnu.. See on soe.. see pilk.. see pilk jääb pidama tema peale.. ning see pilk võtab ta endasse.. avatud pilk, võtab inimest sellisena nagu ta on. Jätab kõrvale kõik stereotüübid, stiilid, eelarvamused, hinnangud ja lihtsalt austab inimest.

Millest krt ma räägin. No more milk and cookies for me in the time of.. 10 minutes.
Meile tulid mingid kauged sugulased külla. Ma pole neid elusees vist näinud, aga jh.. sõime üleval ning nüüd hiilisin alla vaikselt. Kõige täpsem sõna oleks.. akward.. kui ma olen seal üleval. Ma peaks teesklema huvitatust ning vestlust jätakama.. aga nad on minust nii palju vanemad või siis need lapsed on päris väikesed, et nendega ka ei oska rääkida.

Mul läks rütm sassi. Kirjutasin seda posti kindla hea rütmiga, aga vahepeal käisin söömas ja nüüd on kõik segamini. Mida ma kõike tahtsin öelda on see, et ma olen viimasel ajal hakaud järjest rohkem tundma, et eksimine ja läbikukkumine pole nii hull ning kõik inimesed ei mäleta sinu tehtud vigu või ei pane neid isegi tähele, sest guess what.. need samad inimesed teevad iga päev samamoodi vigu ning eksivad ja tunnevad piinlikust. Isegi ilusad chikid teevad arvatavasti vigu ning eksivad, tunnevad piinlikust. Ja kui mõni kurjem chikk ütlebki pahasti siis.. oli lihtsalt, ongi minu eksimus, vale on isegi öelda, et see on minu eksimus. Natuke akward on, aga keegi ei mäleta seda, kedagi isegi ei huvita see.. mitte kedagi peale minu. Kui teisi ei huvita, siis miks mind peaks.. Ja teine asi, mida tahtsin öelda on, et ma olen proovinud hoida kõrgel seda arvamust, et ma meeldin chikkidele. Anu on sellele kõvasti kaasa aidanud, teinud pep talki ja värki. Ning ta ütles, et ta usub minusse. Seega.. vähemalt keegi usub :D Ja teate mis.. ma arvan, et on aeg hakata endal ka uskuma endasse :D

See post tuli kuidagi teistsugune, ma ei oska öelda, kuidas aga teise stiiliga.. erinev kuidagi.
Maseltov!

Lemon lime

Nice guys finish last that's, why I treat you like trash, not what I really want to do.. but.. you only date bad guys so.. I give you my best chance to.. treat you the way you want me to.. laul, mis kumiseb peas. Õnneks pole viga, ma pole eriti nice guy, ma pole ka sitapea, aga midagi vahepealset. "Rally Estonia" ütleb käepael, mis mul randmel asetseb. Kas ma käisin seal? Jh. Kuidas ma sinna sain? See toob meid järgmise looni, lugu sellest, kuidas Saaremaa chikk mul külas käis. Ta tuli reede päeval ning lahkus täna hommikul. Esimesel päeval näitasin talle kõik Tartu vähegi vaatamist väärivad kohad ära. See oli päris pikk jalutuskäik, ning kui sa kallis lugeja oled pärist Karlovast või Annelinnast/Raadilt siis.. srry.. teil pole midagi erilist, mida näidata :D Üks külastamise põhjuseid oli see, et ta oli saanud Skyplus automängu finaali ning osalemiseks oli tarvis tal laupäeval loosimisel kohal olla. Igatahes töllasime reedel ringi ning siis õhtul läksime pirole, kus jõime natuke. Veiko ja üks tüdruk, keda ta sebib olid ka seal. Hiljem oli ka üks trennikaaslane oma sõbraga seal. Mingi parm tuli meiega rääkima, aga ta oli suht normaalne, ei haisenud väga hullult ja polnud täis ka eriti. Peale seda kõndisime rüütli tänaval, näitasin mis asi on Möku ning Zavood. Kõige selle vahel kiitsin ma ofc alati enda kodulinna ning siin olevaid puid. Atlantises oli välipidu, aga väljas oli külm, märg ning lõpus sadas lausa vihma. Nägin päris mitmeid vanu klassikaaslasi. Reet oli tore, tegi kalli kohe ja värki. Ta on kõvasti alla ka võtnud võrreldes viimase korraga, kui nägin teda. Hullult imelik on näha vanu klassikaaslasi ja siis lihtsalt mitte tsu öelda või teha nägu nagu ei tunneks. Nt Reedaga kaasas oli veel üks vana klassiõde, keda ma olen palju näinud ning pole varem öelnud tsau vms. Nüüd viimased kaks korda olen talle ka tsau öelnud ning palju parem tunne on, loomulikum. Igatahes laval oli mingi superstaari saatest ka chikk, ei tea kas helisüsteem oli kehv aga väga nõrgalt kõlas. Siis nägin veel Karinit seal, ta oli suht täis, aga naljakas oli vaadata :D Talle "väga" meeldis pidu :D Peol olles ma suudlesin Saaremaa chikki. Ma ei tea, kas see oli õige või vale.. Ma olin täis ning.. vb oli see tema nõrkushetke ära kasutamine, sest ta jättis enda kuti maha neljapäeval..Vb oli see hea, viis ta mõtted eemale. Vähemalt sai ta Tartus klubis käidud nagu soov oli :D

Laupäeval läksime Otepääle. Me olime vist maailma kõige sitemad rallifännid, sest me ei teadnud sellest võistlusest mitte midagi. Kohale jõudes hakati suht sel ajalautasustama lõpetajaid. Märtin jäi teiseks, ei kaotanud vähemalt lätlasele. Lisaks sai näha veel Andrus Veerpalu enda perega, kes istus meist paar pinki eespool. Laval käisid veel Violiinad vms ning Shanon. Saaremaa chikile meeldis Shanoni laulja väga seega oli asjaette see käik. Autot ta kahjuks ei võitnud :( Õhtul tuli Veiko meile järgi ning läksime tagasi Tartu. Kodus võtsime süüa ning proovisime filmi vaadata, mis aga jäi poolikuks kuna suht magama olime jäämas. Täna hommikul saatsin ta bussi peale ning Tallinna poole teele ta läks.

Need on faktid asjade kohta, mis toimusid.