I'm gonna go

.. to the school in .. 30 minutes. Tegelt on lihtsalt igav ning ei ole midagi teha ning mõtlesin blogi täita. Vaatasin eile kõik Californicationi osad ära. Viimased hooajad olid juba igavamad ning tõsised teemad/suhtejamad viskasid üle. Naljakas, et tegelt on peaosaline ka seksisõltlane ning oli isegi võõrutusravil? :D Kuidas on kedagi võimalik seksist võõrutada? :D Ma ei tea, kummaline, aga ok. Sünnipäev, minu õige, läks okeilt, magasin kella üheni päeval, kaks korda lauldi üles, pool 8 ema ning isa ja kell 1 õde ning ta mees. Tuli välja, et ma ei viitsinud kooli minna (oh no, the surprise). Ärkasin üles ning.. õde tegi putru, sõime ja siis vaatasin kella 7-ni californicationi. Siis.. oli õhtusöök, poolpidulik sünna tähistamine perega ning.. 10 vaatasin californicationi edasi. Faces vaatasin oli mingi 80-90 õnnesoovija vahel.. 270'st sõbrast nii, et mingi.. 1/3 mis on isegi vist päris hea protsent. Viis minti enne südaööd tõusin enda toolilt püsti, nuusutasin lilli, mis lauale oli pandud (nartsissid on mu lemmiku lõhnaga, need.. kollased lilled..) ja siis.. läksin õue, vaatasin ukse pealt välja, nuusutasin värsket õhku, vaatasin selget tähistaevast, kuulatasin pool-vaikust ning kujutasin ette, kuidas see on millegi ilusa algus. Kuidas paari kuu pärast on kõik see lumi olematu ning on soe suveõhtu, kus taevas on samasugune ning ma kuulen-olen ise mingi osake mingist seltskonnast, kes kõnnib pool-purjakilt ringi mööda Tartu aedlinna tänavaid, ühes käes õllepudel, teise käe all veinist lõbus tüdruk, meiega koos matkamas ka veel paar inimest ning kuidas me naudime seda väikelinna ilu, mida Tartul meile pakkuda on. See on see selguse ning värskuse kombinatsioon, mida saab sellest hetkest hingata endasse, pole olemas katkisi võimalusi, pole olemas teadmatust homse ees, hirmu vanuse või põhjuste üle. On lihtsalt see üks lõbus olek, see värskus, ilu, hämarus ning kaunid naeratused. Jap.. seda kõike nuusutasin ma enda ukse vahelt eile õhtul kell 12.

Peale seda panin ma ukse kinni, viskasin enda voodisse pikali, vaatasin lakke ning mõtlesin, et kõik see saab teoks, see on alles algus. Peale seda otsisin porri välja ning taltsutasin madu. Kidding.. or am I? :O

Ning juba täna on uus päev. Ei alustanud ma seda teisiti, kui eelmisi nimekaime. Ärgates oli kell jõudnud poole 12 peale ning tuba paksust päiksevalgusest umbe ning soe. Meelde tulid kaunid kooli kodutööd ning peale seda hingav kergendus, et olin endale lubanud ju ülelaskmist seekord. Lubadus on lubadus, seda tuleb täita. Seekord.. 0 punkti for me. Ma proovin mune paigutada kriitilistesse korvidesse ning seega saada oluliseimad asjad tehtud võimalikult väikse vaevaga. Täpselt, ma olen päevavaras, iga firmajuhi suurim õudusunenägu - töötaja kes teeb täpselt nii palju, et mitte kinga saada. Kui aus olla siis pole mul hiiglaslike unistusi töökohaga seoses. Piisavalt et ära elada ning edasine energia kulub juba muude asjade peale. Mis mind tõesti huvitavad.

Huvitav mõte, mis kõlgub peas on, et selle suure kevad-suviöise vabaduse annab mulle pigem teadmine, et minu maailm koosneb minust. Kui saada aga meeleseisund, kus kaotada hirmud, siis minu maailm muutub iga inimese maailma arvelt toplet suuremaks. Seega.. Kui elada kolkalinnas Tartu ning koos selle  80 tuhandelise elanikkonnaga siis on reaalne võimalus, et minu maailma muutub hirmude kadudes mitukümmend tuhat korda suuremaks. Seda on päris palju arvestades fakti, et ma olen siiani harjunud vaid enda ühe ning väikse suletud ilmaga ning enam-vähem ellu jäänud selles. Kujutage ette vaid, kui mind lasta lahti New-Yorkis, ma võiks õnnest ning lõpututest võimalustest arvatavasti iga 4 sekundi tagant püksi teha.

Nii, et mida ma teen, kui lahkun 10 minuti tagant siit arvutist ning asun palverännakule kooli? Lukustades ust ning sulgedes väravat näen ma enda armast miljon ning 72 korda käidud kooliteed. Romantiliselt öökimaajav vaatepilt. Samas on mul võimalus teha endas väikene muudatus ning näha seda kõike uuesti, miljon ning 73-korda, uuesti ning uue nurga alt. Tekib küsimus, mitu miljonit võimalust on näha ühte ning sama asja erinevana? Nii palju kui mul energiat jagub ning soovi ja tahtmist. Täna on mu ülesanne kergem. Täna on väljas päike ning võimalus näha kõike kaunimana ning lootustandvamana on 81% suurem kui tavalisel hallil talvepäeval. Okei, liiga suur protsent.

Ning mida teen ma enda rännakul kooli, kas ma mõtlen enda peas imelikke mõtteid maailmast, mõtlen ma selle üle, kuidas ma enda keha hoin, mõtlen ma sellest, kas vaatada inimestele otsa või mitte, mõtlen ma enda ilusast suveööst, mõtlen ma kuidas vältida libisemist ning mahakukkumist, mõtlen ma mida ma teen kolmapäeval? Krt seda teab vastata või mõtlen ma kolmekümne neljandat asja.. ma ei tea. See ongi see ilu minu peakese puhul, ma mõtlen sageli kinnisideedest aga vahest kaldun ma enda teelt kõrvale. Sageli mõtlen ma lihtsalt totaalseid jaburusi ning lihtsalt natuke naeran enda sees idiootsuste üle, mida ma mõtlen antud hetkel. Jah, vahest pean täitsa teatrimängu enda peas ning proovin maailma näha lollakana, nagu ta tegelikult on, naerda rumaluse, endal lollide hirmude ning kõige selle absurdsuse üle. Ma ei ole hingelt kurb inimene, ma olen sageli lihtsalt kurvas tujus, kuna ei mõista enda väärtust ning võtan kõikide teiste hinnanguid otse südamesse ning lasen neil end närida. Selles ongi see traagika, ma võtan teiste arvamused tõespähe liiga sagelin ning samas aktiivselt ei muuda end vastavalt nende arvamusele. Ehk siis.. peas on mul kaks tõse korraga, üks on mu enda soov ning tahe, mida ma ei murra, samas on teiste soov ja tahe, mida ma korda ei saada, aga mida pean ekslikult õigeks. Ma olen pidevalt endaga konfliktis ning teadlikult korrutan, et teiste värgid pole õiged minu puhul. Ma olen unikaalne loom. Unikaalsel loomal unikaalsed teod. Ning ma ei tahagi olla nii nagu teised, ma tahangi olla teistmoodi. Seega.. oleks lollakas loota, et ma sobin teiste kriteeriumitesse, kui ma tahan olla neist aktiivselt erinev.

Oh neid rumalaid ning naiivseid mõtteid 22 aastat vana mees-poisi peas.
Kui see ei aja naerma siis mis veel? :D Jah, ma tean, mida ma teen enda kooliteel täna, ma naeran enda ning maailma üle. Hea valik.

Üks asi veel, tuletan endale meelde: väärtusta end rohkem ning näe, kes sa tegelikult oled.. mitte mis sa arvad teiste meelest enda peas olevat.