Eile vaatasin jälle RSD'd, tegelt vaatasin üleeile ka terve päev kuni lõpuks öösel kell kolm jäin arvuti taha magama. Ning ma hakkasin mõtlema enda elu ning asjade üle. Ning ma leian, et ma olen õnnelik inimene. Ma olen õnnelik, et mulle on antud selline võimalus iseendale end tõestada. Kui võtta mõni rikkurpoiss, kes on sõndinud kuldlusikas perses, siis.. mida tal on võimalik saavutada, mida tal juba pole? Okei, teeb enda rikkast issist veel suurema firma, aga.. cmon, tal on juba kõik vajalikud kontaktid olemas, raha on seal, välimus on kaasasündinud, pole midagi, mida saavutada. Minul jällegi on antud võimalus teha endale suurim kingitus maailmas. Mulle on antud võimalus panna end proovile ning läbi miljoni raskuse tõusta üles täieliku võitjana. Mul pole raha, mul pole tutvusi, mul pole inimesi, kes kadestakas mind, mul pole sotsiaalselt suurt midagi. Ainuke asi, mis mul on, olen mina ise ning usk endasse. Loomulikult on olemas perekond ning sõbrad, aga see pole päris sama. Ega emme ei tule kluppi minuga ja tutvusta mind noortele preilidele seal :D Kusjuures, Portugalis käivad chikid enda emadega klubis.. väga weird..
Kui aus olla siis tunnen ma natuke põnevil olevat end. Mul on olemas hiiglaslik põld ees, kuhu ma võin külvata kõike ning harida nii nagu ise soovin. Mul on võimalus näidata endale, et fakk yeah, ma olen mees, ma suudan muuta ennast ning vormida enda elu. Ma ei ole mingi tüüp, kellele kukkus kõik sülle päeval, mil ma sündisin. Ma usun, et inimene, kes on elus kõik asjad ise enda jaoks saavutanud on miljoneid kordi rohkem rahuldatud kui tüüp, kes pole millegi nimel pidanud elus pingutama.
Ning ma olen tänulik selle eest, et ma suutsin avastada vastavad teadmised, vastavad inimesed, kes samuti soovivad end täiustada. Ma olen tänulik, et mulle on antud ülesanne ning mulle on antud kätte tööriistad. See annab mu elule mõtte, teekonna mida pidi liikuda, eesmärgi mida sihtida. Ning ma ütlen siin samas ära, minu eesmärgil pole lõpp-punkti. See on asja kõige ilusam nurk, ma saan alati paremaks saada. Mul on alati võimalus viia enda soovid järgmisele tasemele, mõelda asjadele ning unistada pilvedest kõrgemale. Ning kui ma vaatan sealt ülevalt alla, enda selja taha siis mõtlen ma: hahaha, ma oleks võinud mitte julgeda unistadagi.. aga ma unistasin, see on teine tase, see on uus maailm.
Ma leian, et on olemas mitu maailma. Mitte füüsiliselt ega ulmekirjanduse riiulite vahelt vaid puhtalt, siin samas, minu peas, sinu peas, kes seda loed. Me elame mitmes maailmas korraga, ei.. tegelt see on vale, me elame ühes maailmas korraga, mida me arvame olevat ainuke maailm meie jaoks, kuigi tegelikult on meie teadmata olemas miljoneid teisi maailmu meie ümber. Ainuke erinevus selles, kes elab millises maailmas, on see, mida me ise arvame.. mida me arvame, kus elame. Sest, teha pisike klõps enda peas, pisike vaatenurga muutmine, BOOM.. sa oled uues maailmas. Asjad ümber on samad, tõsi, aga tähendus.. teine. Igal maailmal on omad piirid, oma füüsikaseadused, omad reeglid, käsud, keelud, võimalused. Ma olen krd tänulik, et ma olen saanud teada erinevatest maailmatest. Ning mis on kõige naljakam, need maailmad asuvad minu enda sees, väliselt on olemas ainult objektid, tegevused, tagajärjed. Väliselt ei loe mitte miski siin maailmas, me lihtsalt oleme. Inimene iseenda sees loob esemetest maailma ning mõnikord teeb mind väga kurvaks kui ma näen, et inimene on otsustanud luua endale väga isoleeritud ning kurva maailma. Ning ma sügavalt austan kärssasid, kes käivad maailmas ringi näol naeratus, salajane rahu, mis ütleb: ma tean erinevatest maailmatest, ma tean, kuidas see pull tegelt töötab, ma tean.. ma valisin endale parima maailma.. ning mitte keegi ei saa seda mult ära võtta.
Mis vahe on inimesel, kes on kõik saanud sünnist saati ning inimesel, kes on avastanud enda jaoks erinevad maailmad endas? Lihtne, viska pisike kivi esimese reaalsuse hammasrataste vahele ning märka, kuidas ta maailm laguneb tükkideks. Viska kivi teisele ning see kivi purustub võimsate uskumuste rataste vahel. Need rattad on spetsiaalselt tehtud, iga üks neist. Spetsiaalselt õlitatud soovidest, valmistatud karastatud uskumustest ning kogemustest, moodustades koos hävitamatu mootori.
Mina olen enda teel, valin oma rattaid, otsin vastavaid vajalikke õlisi ning karastades neid välise vihma, tormi ning päikese käes. Minu rattad ei tugevne päikese käes olles, nad tugevnevad olles tormis, paduvihmas ning jäises külmas. Ma tean, et kui mu ratas on paksu jääkihi all, siis üks hetk tuleb päike ning sulatab ta üles. Ning kui tuleb uus jääaeg, siis on minu ratas juba tugevam, kui eelmine kord.
On olemas väljakutsed, neist ei saa mööda vaadata. Me vaatame väga valesti väljakutsete peale, me arvame, et nad on midagi rasket, midagi negatiivset, midagi hingematvalt koledat :D Ei, nad ei ole raskused, nad on võimalused. Iga väljakutse elus on trepiaste. Peale väljakutse ületamist olen ma jõudnud sammuke kõrgemale. Sammuke kaugemale enda arengus. Ilma väljakutsete ning raskusteta pole võimalik trepist üles kõndida. See, kes väldib raskusi, seisab kohapeal.
Mida inimesed otsivad.. trepist tahetakse üles jõuda, raskusi ei taheta ületada, kas oleks võimalik saada eskalaatori peale? Jah, magic pill. Olla kaval ning vältida pingutusi, jõuda punktini, mida soovitakse, ise liigutamata. Eskalaatorid on haruldased. Neid ei ole palju, ning kui kaubamajas sõita sellega üles siis.. kuidagi igav hakkab.. Jõuab küll punkti, kuhu soovitakse, aga kuidagi imelik on seista trepi peal ning liikuda.. Kui elu lõpp on kätte jõudnud, siis.. ma ei taha surra teadmisega, et ma seisin terve elu, igav oleks. Ma soovin tunda rõõmu teekonnast, hinnata iga astutud trepiastet. Sest.. see trepp, meie elu ongi trepp. Millegipärast on meil soov läbida teekond võimalikult ruttu, et jõuda nautida lõppu. Aga see ju lõpp ongi.. lõpp. Ning mis tuleb peale lõppu? Mis siis kui lõpp polegi päris see, mida ootasime? Umbes nagu meie praegune ühiskond, mine põhikooli, lõpeta põhikool, et saaks minna keskkooli, mine keskkooli, et saaks minna ülikooli, mine ülikooli, et saaks hea töökoha, tööta hästi, et saaksid head pensioni. Valmistu, valmistu, valmistu.. valmistu milleks? Kui igale inimesele jagataks tema sünni puhul kaasa elu kasutusjuhend, siis ma tõesti tahaks teada, mis on ühiskonna arvates see hetk, mil valmistumine lõppeb ning elamine pihta hakkab? Me eivalmistu millekski, me elamegi siin ning praegu, ei ole olemas lõpp-punkti, kuhu kohale jõudes ongi kõik olemas. Nagu Michael Jackson: This is IT.
Ma ei taha kedagi õpetada, ma kirjutan seda enda jaoks. Kuid ma olen väga rõõmus, kui keegi saab sellest samuti indu juurde ning avastab enda jaoks uusi võimalusi.
Saan järgmine esmaspäev 22. Ning ma olen kogu aeg arvanud, et 22 on liiga vana. Õige, 22 ongi liiga vana, et olla laps. Ma olen arvanud kogu aeg, et mul on midagi puudu jäänud enda teismeliste aastatest ning mida rohkem aastaid ma turjale kogunud olen, seda rohkem olen tundnud meelehärmi. Tõesti, on väga hilja, et tunda end teismelisena. See oleks nagu kummipall, mis on piiritletud aastatega 15-18 ning mina üritan kõigest väest veel 21 aastasen selle palli sees olla, kuigi ma olen nii vastu seina surutud ning iga hetk on see pall purunemas. Ma võin nüüd sellest pallist väljuda, pole hullu. Nüüd pole mul teismelise iga, nüüd on mul terve elu, kuni saja aastaseni välja. Ning ma võin igast päevast tunda sama palju rõõmu kui eelmisest. Ma ei pea muretsema asjade üle, mis jäid teismelisena tegemata. Ma saan seda kõike teha iseseisvalt. Ma tahtsin tiineka aastaid tagasi seepärast, et siis polnud enda vastutust, asjad juhtusid kergemini. Nüüd pean ma iseseisev olema ning ise enda maailma looma. Ehitama ise üles peod, mida alati soovisin, ehitama ise üles sündmused, mida ihaldasin. Ei ole mina vs maailm. On mina ning maailm, mis on minu mänguplatsiks. Kui midagi tundub võimatuna, siis sulgeb silmad ning hüppab teise maailma. Muuta lähenemist ning kõik on saavutatav.
Tuleb meelde jätta ainult nr üks reegel: Purustamatu enesearmastus ning usk. Sest lõppude-lõpuks, maailma, kus elada soovin, valin ikkagi mina. Teised inimesed proovivad tõmmata mind enda maailma, öelda, mida teha, mis on vale, mis on mõttetu, mida ei tasu proovida, mis on raske, mis on lihtne, mis on hea, mis on halb, mis on õige, mis vale, mida hinnata, mida põlastada, mida soovida, mida karta, mida armastada, mida laulda, kuidas laulda, kuhu hüpata ning kellega hüpata. Ei.. mina ning maailm.. mitte mina ning maailm + Robert Downing Jr.
Tunded nagu viha, kadedus, äng.. need tulevad kõik sellest, et elatakse teiste maailmas, mis inimesele endale ei sobi. Mul ei ole vaja neid tundeid, need pole vajalikud. Miks olla kuri maailma peale, mis pakub lõputuid võimalusi? Sest üks inimene arvab erinevalt, kui mina? Mitte keegi ei saagi mitte kunagi teist inimest mõista, sest iga inimese maailm on individuaalne. Seega pole isegi mõtet vihastada teise inimese peale, sest.. ta ei ela ju minu maailmas.
Ma olen tänulik enda elu eest ning võimalust, mis mulle on antud. Ma hindan ning ootan põnevusega enda elu ning teekonda, enda võimalust luua maailma ning lennata kõrgemal kui pilved.
I can fly and so can you.
No comments:
Post a Comment