Üle ääre.. on raamatu nimi, mille ema mulle sünnaks kinkis. See räägib poisist, kes elab omaette ning üks õhtu hüppab kaljult alla. Arvatakse, et see oli enesetapp, kõik nii ei arva.. Mis tunne on minna üle ääre? Seista seal serval, teada, et sul on sel hetkel võim kõige üle, see on sinu maailm.. Sinu ja teise maailma vahel seisab pisike samm.. kas võtta see samm? Mis on selle teo tagajärjed? See on isekas tegu, kõige naljakam asi.. Kui sa tunned end sitalt ning leiad, et maailm ei vaja sind ning sa lihtsalt ei suuda enam siis ka sel hetkel ei ole sul otsustamisõigust kõige elementaarsema asja üle maailmas.. omaenese elu. Sest kui sa asutd selle sammu siis oled sa teinud tohutult haiget enda lähedastele, sinu ema on sind kasvatanud mitukümmend aastat, pakkunud enda elust suure protsendi, et sinust saaks keegi/miski, tundnud rõõmu sinu saavutuste üle, näinud vaeva sinu probleemidega.. ning siis lihtsalt saadad teise inimese elutöö pikalt. Sul pole võimu saada lohutust viimasestki sammust.. võtta enda elu ning minna edasi kuhugi kaugemale.. isegi see pole sul lubatud.. muutes agoonia pikemaks.. miks on olemas põrgu kui mõned meist elavad seal nagunii juba iga päev, põledes igavikulisena tunduvas hingepiinas. Ning siis seisadki sa seal kalju äärel, mõtled kõike seda..mis oleks võinud olla, mis oli, miks oli, paratamatuse üle.. ning sa vaatad kaugusesse ja näed eemal olevat piiri.. maad, taevast.. tühjust.. seisataks justkui maailma äärel.. sel hetkel mõistad, et oledki maailmalõpus.. siin.. sel äärel lõppeb sinu maailm.. rohkem ei saa kõndida.. kalju äär on ees.. ning sa tahaks kõndida, õrritada end mõttega, et seal edasi.. tundmatuses on teisiti, parem.. ning sa pead pöörama selja ning kõndima maailma lõpust tagasi, sest sa tead.. sulle.. ei ole antud seda otsustamisõigust.
Ning sa ei ole isegi alati üllas, kui heietad neid mõtteid. Sa oled äärmiselt vastik ning nõrk, tülgastav iseendale. Kogu sinu näruse elu saab kokku võtta ühe sõnaga, ühe teoga.. sa olid nõrk.. nõrk.. ja lõpetad selle nõrkuse tõestades veel rohkem, kui nõrk sa oled. Me ei taha ennast tappa.. me tahame tähelepanu. Me tahame näidata, et vaadake palun mind, ma olen krd põlvili, et anuda te tähelepanu. Näidake, et hoolite..näidake, et teile läheb korda.. ma olen vastik inimene, ma lähen ja hüppan, sest siis tunnete teie end sitalt, siis hakate te kahetsema enda tegude üle, minu hüpe jääb teie hingele. Kas sa ei näe, milleni sa viisid mind, kuidas sinu käitumine tegi mulle haiget, milleni see ajendas mind? Seda ei ütle ühele inimesele, seda ei ütle inimestele kes sind teavadki, seda ütled sa sellele samale tüdrukule, kes möödudes sind tänaval tähele ei pannud. Tema on selles süüdi, teda on hea süüdistada, tema hingele jääb, tema pärast.. ning sel inimesel pole sooja ega külma sinust.. Ei.. sa ei taha end tappa.. sa tahad mõjutada inimesi. Sa tahad olla manipuleerija, saada odavalt tähelepanu, tekitada odavalt emotsioone.. kuigi ma ütlen.. su elu hind.. see pole odav, see on sinu suurim aare, ainukene, suurim asi, mida saad pakkuda. Sa raiskad selle puhtalt odava tähelepanu saamiseks? Sa tüögastad iseenda nõrkust.
Kaljud on suured.. neid pole kõikjal.. nad on romantilised.. kas meie maailm on romantiline? Ei, meil on labasus, upsakus, üleolekutunne, tühjus, mõttetus, lollus. Meil pole romantilist, tahad teha enda tegu ära? Käi prse enda kaljuga, meil pole sellise jama jaoks aega, siin on auto, palun, mine, tee enda samm. Ning vaata, et sa ei mökuta, meil pole siin tervet päeva aega, järgmine "gig" on tulemas varsti.
Mida ma teen siin? Ma lähen välja, joon end täis, käitun nagu väike tita, jonnin.. mis jama see on? Miks ei mõju need sõbra lohutavad sõnad? Miks puhuvad nad kõrvast mööda nagu kerge tuuleiil, mis isegi kananahka ei tekita.. liiga kerge.. liiga õrn.. tuuleiil, mis isegi ei suuda värskendada. Kas just sõprade sõnad ei peaks olema need kõige tähtsamad? Inimesed, kes teavad sind aastaid, kellele sa oled oluline, kes on olnud suutelised nägema sinu juures midagi ilusat, mida teised pole? Nemad on need, kes sind hindavad.. ning.. ometigi on mu peas vaid tuul.. Kas ma teadlikult tegelen pettusega? Ütlen endale ei. Inimesed ei tea, kuidas öelda ei.. Me oleme unustanud selle tähenduse. See on sõna.. mida me ei mõtle alati.
Ma ärkasin hommikul üles. Ma tundsin end sitalt, mitte ainult alko pärast vaid ka muude asjade. Ma tundsin sitalt end oma emojutu pärast, lapsikuse. Ei, nüüd ma ütlen selle sõna. EI. ma keelan end halvasti tundmast selle pärast. Mul on õigus jonnida ning olla lapsik, nii nagu teised lubavad endale asju, mida nad soovivad.. mul on õigus olla nõrk, olla haavatav. Ma ei kavatse vabandada, ma annan endale loa olla selline, ei.. see on vale, ma ei anna endale luba olla selline, ma annan endale loa mitte tunda end halvasti, kui ma peaks olema selline. Ma ihkan enda standarteid järgida.. ma soovin olla mees, kes suudab öelda ei.
Mida ma teen täna? Volbriöö? Esimese mai lõke? Mul oli idee minna sünnipäevale, kahjuks juhtus mu sõbra tervisega õnnetus. Õnnetus on väga vale sõna.. aga ma ei oska seda sõnastada. Ta vajab puhkust ning rahu. Eile oli sõpradega Külitses.. ning tänase päeva jaoks on mul tühjust õhtus. See oleks väga leim minna vist klubisse, parimal juhul leian sealt paadunud klubipihvid.Pean lugema veel läbi 30 lk pikkuse teaduslik artikli mängurite ja sõltuvuse kohta. Siis kirjutama 4 lk pikkuse kokkuvõtte sellest ning tegema esitluse.
Mida ma õppisin sellest kõigest? Mis on see õppetund? Kas ma saan lasta lahti sellest jamast ning näha lõpuks, et sest pole kasu? Ma ei räägi enda plaanidest, ma räägin hirmudest. See kompleksne süsteem on vana, väsinud, kõigub, ebastabiilne, enda vigadega, mitte kasulik enam. Ta on nagu üks suur ja robustne vaikselt lagunev süsteem... tükk Mul on materjali, mis selle asemele panna.
No comments:
Post a Comment