What have you done to me..

Gaming penthouse

..I’ll never be the same I'll tell you for sure. You really are my ecstasy, My real life fantasy (oh yeah). See laul kummitab. Sest.. ma olen kuulanud teda järjest.. 94 korda :) Ma loen RSD foorumist uuesti ühe tüübi päevikut. Kuidas ta käib iga õhtu väljas, räägib mingi 10-20 grupiga õhtu jooksul ning kuidas neist vb 3 tükki räägivad temaga alla 5 minuti ning ülejäänud lihtsalt pööravad koheselt selja või ütlevad, et ta ära läheks. Ning see vend lihtsalt läheb järgmine õhtu uuesti välja ning teeb seda uuesti. My fcking personal hero. Ta päevik kestis mingi.. jep, täpselt aasta aega. Selle aja jooksul sai ta vist 2 korda k*ppi tüdrukutelt, kes talle ei meeldinud eriti ning ROPULT palju võltsnumbreid ning pikalt saatmisi :D Ausalt, ma annaks sellele tüübile vastupidavuse eest oskari. 

Tema viga on see, et ta ei suuda näha enda väärtust. Ta arvab ikkagi sügaval enda sees, et on teistest kehvem ning ta analüüsib asju üle. Ta ei naudi ennast ning selle asemel, et ennast pakkuda teistele proovib ta sisse sulanduda, saada midagi teistelt. Ta ei tegutse enda soovide ning ihade järgi vaid selle asemel mõtleb, mida ning kuidas teha. Kas ma peaks nii olema praegu, kuidas nüüd?

Põhiliselt lugesin ma seda päevikut kahel eesmärgil: Saada teada, kas ta lõpuks suudab edu saavutada (kahjuks mitte, aga kes teab, vb tulevikus) ning teiseks: ta on kõige õnnetum tüüp terves selles foorumis edu saavutamise mõttes, ma olen lugenud paljude teiste päevikuid ning kellelegi pole nii raskelt läinud kui ta, sesmõttes.. kes on seda asja ikka tõsiselt proovinud ning väga kaua väljas käinud. Ma proovin alati mõelda, et kui tal lõpuks õnnestub siis krt.. ma peaks ka suutma.

Kui nüüd mõelda, siis olen mina vb veel õnnetum kui tema, samas.. ma võin olla miljoneid kordi parem. Ma olen käinud väljas nüüd 3-4 x nädalas mingi 5 kuud ning pole suutnud rääkima veel minna kellegagi. Nii, et.. selles suhtes olen ma ikka väga hiiglaslik feil, aga teises mõttes: ma ei tea ka, kui edukas või ebaedukas ma oleks siis, kui ma lõpuks lähen. Nii, et mingis mõttes täidan ma seal foorumis kõige ebaõnnetunuma inimese tiitlit, teisest küljest ei ütle see mitte midagi, sest ma pole tõsiselt proovile end kunagi pannudki. Selleks, et olla ebõnnestuja peab kõigepealt ebaõnnestuma, mina pole aga proovinudki.

Need on kõik asjad, mille üle mõelda. Ühe üle olen siiski uhke: ma olen suutnud pea 5 kuud käia 3-4 korda nädalas väljas. Kurvastuseks pole see midagi muutnud minu sees. Ma loodan, et on midagi paremuse poole läinud, lihtsalt praegu ma ei oska seda leida. Vb on see muutus selline väga pisike. Samas pole see 5 kuud ka olnud täiesti mahavisatud aeg, sest enne seda ma ei käinud 2,5 aastat väljas eriti. Nüüd ma saan vähemalt öelda, et ma olen teinud ühe sammu. Enne tahtsin ma hullult lotovõitu saada, aga ma ei ostnud piletitki. Nüüd olen ma 5 kuud pileti ostnud aga pole julgend mängida. Kes teab, milline pilet/õhtu oleks endast kujutanud võite ning milliseid võite veel..

Küsimus, kas ma kunagi suudan muutuda? Ma tõsiselt loodan, muidu pole mul mõtet elada. Haha, see on nii naljakas. KOLM aastat juba, kolm minu elu parimatest aastatest.. ning ma ei suuda ikka veel astuda esimest sammu. Teised inimesed oleks ammu unustanud selle ning läinud enda eluga edasi. Mina olen jäänud kolmeks aastaks põrnitsema seda esimest trepiastet, äärekivi.. Tõeliselt hämmastav.. 


Kõige naljakam on veel see, et ma arvan, et ma poleks kõige hullem, kui ma saaks selle trepiastme astutud. Ma ei oleks kindlasti mingi superhea, aga ma arvan, et täiesti normaalselt, keskmiselt hea. Ning kui ma sinna otsa saaks veel kogemust siis.. ma võin tõeliselt heaks saada.

See valu, mille ma olen seostanud selle sammu tegemisega. See on suht suur, umbes miljon asja tulevad pähe, mis võivad valesti minna. Ning siis ainult ühe, pisikese mõttena, et mis võib juhtuda, kui hästi läheb.

Ma mõtlen, selles on probleem. Samaaegselt ei saa peas eksisteerida mõtleva inimesena, et ma võin end lolliks teha ning selle juures olla ikkagi veel teisega samaväärne, samal tasemel. Ma saan kas teha end lolliks ning olla kehvemal tasemel teisest või siis olla kõrgemal tasemel, aga ei tohi eksida. Kui ma ei tohi eksida, siis ei tohi ma ka proovida, sest see võib viia eksimuseni. Ainult sel ajal on võimalik selline kooskõla, kui ma ei mõtle: siis pole asjadel tähendust. Inimesed määravad sündmustele tähendused, sest meil peab oleme hierarhia, mille järgi elada. Kui ma võtan need tähendused tagant ära: siis ma võin kõike teha, siis pole oluline, kas ma eksin või ei.. sel hetkel pole olemas eksimist, pole olemas valesid asju. Ainult mina ning minu soovid. Õnneks olen ma kasvatatud heas peres, ning ma ei teeks kunagi kellelegi halba.

Mul on peas nii tohutult valu vältimise mõtteid. Kuidas vältida seda, kuidas vältida toda, mis siis võib juhtuda, mis selle tagajärg on. Mingeid riskide võtmisi pole. Everything is safe in it's bubble.

ABBA: Take a chance on me..