Krõpsu soovib keegi?

Copyright @ Kalver

Ma just söön, head on. Ärkasin hommikul kell 10.15 üles ning avastasin, et just siis hakkas mul rühmatöö tagasiside tund. Läksin kooli, söömata joomata ning hommikust sõin alles kell 16.00.Enda blogi juurde tulles märkasin, kui ere roheline see on. Paistab, et see brauser tõlgendab mu blogi värve natuke teisiti. Samas.. ikkagi on tore, ongi kevadisem, kui teise brauseriga vaadates, sel on roheline tumedam ning kustunum. Umbes nagu oleks pannud üles puhta tapeedi.

Väljas on lumi peaaegu ära sulanud. Seesmiselt olen sama, väsinud. Ma ei taha enam õhtuti väljas käia.. aga.. in the darkest hour.. when everything around you is back and cold.. the time you think you can't step any more steps.. you know, this is the time you will find yourself.. every breath you take is one breath towards the light.. Võimas, minu proov olla luuleline, fakk ass ma tean midagi luulest.

Mul on riiulil kolm palli.. kolm kera.. eri värvi.. nad on natuke pehmed kuid üldjoontes suhteliselt kõvad, täidetud seemnetega. Jah, need on minu pallid. Ma ei tegele eriti tihti nendega, aga võiks.. seisavad sealt mõttetult. Õpiks zongleerima (ha, võõrsõna.. fak yeah.. valesti kirjutatud.. fakk yeah.. ei tea.. fakk yeah..)

Kerade kohal on palju erinevaid raamatuid, paljud on eelajaloolised matemaatikaõpikud, mille vahele on ära eksinud Miki Hiired. Kombinatsioon, mis on omaette naljakas, aga mida keegi kunagi ei märka, sest kedagi lihtsalt ei huvita, mis mu riiulis asub.. ning ega mindki see nii väga ei tõmba. Kuigi raamatud seal on ju huvitavad.. Kapi otsas, kõige ülemisel kohal on suur hiina kask, ta on närtsimas. Ema käib ning annab talle vett aga mina ei kasta teda kunagi. Mu tuba on suhteliselt pime ning sageli on kardninad päev läbi ees nii, et päike sisse ei paista. Mõned päevad toas olles ei tunne ma end enam inimesena, ma olen kui koopas elav erak, kes satub inimeste sekka.. ning kardab valgust. Kui aus olla siis tunnen end kindlamana õhtul väljas olles, kui päeval.. rahulikum on, ma ei tea miks, vb et siis näen ma normaalsem välja? Pole iga üksikut punni näol näha? Ma ei tea, või siis pole näha minu kehahoiakut, kas ikka on sirge või küürus.. kõnnin ma normaalselt? Mida v*ttu ma vaatan? Mida ma mõtlen? Miks ma mõtlen sellisest jamast? Kas ma olen nõrk? Mis on nõrkus?

Mis on nõrkus.. Äkki olen ma tugev hoopis. Võib-olla olen ma kogu see aeg eksinud.. nõrk on see, kes loobub.. kes ei taha enam olla vastu.. ma ei ole kunagi tahtnud olla kellegi vastu.. aga ma ei ole kunagi tahtnud olla teisiti, kui ma olen. Jah, soovid ning ideed on tugevad, mootor ei suuda järgi jõuda. Aprill.. käes on aprill, aprill.

Ma tahan öelda nii palju.. ma ei ole leidnud nende ütlemiseks veel sõnu. Mul pole sõnade algeidki.. on ainult tunne.. tunne, mida ei anna kirjeldada.. see on lihtsalt üks tunne.. MA tõesti ei tea, mis juhtub homme, ma tõesti ei tea, mis juhtub ülehomme.. ning ma kohe kindlasti ei mõista, mis on juhtunud eile, üleeile ning terve minu eelnev elu. Ainuke asi, mida ma tean on see, mis juhtub just nüüd ja praegu.. mitte midagi.. Ma mõtlen tihti ühest erilisest tüdrukust.. milline ta.. miks ta on selline.. ning ma ei mõista.. ma tahan liiga palju mõista, aga ma pole suuteline.. Kõiki asju ei saa mõista.. kõigil asjadel pole olemas põhjust.. kas on üldse tähtsust?

P*rsse see kõik siin, mis kirjas. Trust me.  Ma ei viitsi kirjutada siia. Sööge jäneseid ja keppige puukoori, palun!