Sunday, April 3, 2011

Pealkirjad on keerulised

Kui kirjutada otsingusse: random picture
Ausalt ka, alati kui hakata koomiksit täitma, siis tuleb mõeda: Title.. fck.. mis maseekord siia kirjutan. Seda enam on keeruline seda kirjutada, kui mul pole aimugi, millest ma üldse enda postis rääkida kavatsen. Seega.. tulevad appi vanad head: ära-mõtle-tegutse meetodid. Ma tean, kas pole mitte überkaval.. seletada enda vaimuvaesus lahti mingi fancy tehnikaga.

Ma haisen alkoholi, suitsu, klubi ning pettumuse järgi.. ning mitte tingimata samas järjekorras. Pff.. ma ei taha olla kriitiline endaga, sest see tapaks mu enesekindlust veelgi ma arvan. Aga kui aus olla, siis on mul sellest asjast juba kõrini. Kõrini enda jamast, mis ma peas välja mõtlen. Eilne õhtu on nii palju kordi minu peas läbi kulunud, et ma ei viitsi sellest eriti kirjutadagi, sest mulle tundub, nagu ma oleks seda lugu juba miljon ning 2 korda juba rääkinud. It's always the same. Things doesn't change, magical stuff just doesn't happen all by itself. I have to be the one who makes magic come true. Ma võin mõelda mitusada asja välja, palju erinevaid vaatenurki leida, põhjendada ühte jama teise abil ning tunda rahulolu, kui fcking tark ma olen, aga lõppudelõpuks on kõik ikkagi sama. Mitte miski ei muutu, kui ma aktiivselt ei tegutse. Hah, ma olen siia koomiksisse kirjutanud ka juba tuhandeid kordi seda sama teksti, öö.. võta kokku.. öö.. uus arusaam maailmast.. ööö pean tegutsema, viimne samm blablabla. It's all the fcking same bullshtt. Mõtetu ning lõputu tsükkel, mida läbides tulevad mõnikord harva paar väikest erinevust aga üldjoones on kõik sama. Päevast päeva, õhtust õhtusse.. ning ma ei tea, kui krd palju päevi veel tulemas. Jah, siinkohas pean Veikot tänama, et ta on viitsinud mind ikka linna vedada või teeb ettepanekuid minna ikka. Sest.. ma olen nõrk praegu, nõrgaks jäämas. Ma ei suuda enam käia neli korda väljas nädalas teades iga kord, mis juhtub õhtu jooksul ning mis peale õhtut. See nädal olin ma nõrk, ainult kaks korda, eelmine nädal oli ka vist ainult kaks korda, enne seda ainult üks kord. Krt, nii kerge on mitte viitsida, kui motivatsioon on olematu ning usk paremasse õhtusse sama õhuke, kui Anelina Jolie keha. Anoreksia A ja O.

Ning siis poputan ma end mõttega, et pole hullu.. üks päev ma suudan. krt.. ma ei suuda mitte ükski päev, kui ma ei proovi, kui ma aktiivselt ei tegutse. On see siis nii krd raske? Miks? Mulle ei mahu päev, kodus mõeldes tundub kõik nii lihtne, ei ole mingi tuumafüüsika, lihtsalt punkt a'st punkt b'ni ning siis vaadata edasi, kuidas reis punktide vahel läks ning mida parandada.

Sick of my own bullshit. Jah.. viimasel ajal pöördun ma alkoholi poole liiga palju, sest ma ei suuda enam käia väljas kaine peaga sest siis ma ei suuda end enam kuidagi nautida. Asjad pole enam lihtsalt naljakad, nad tüütavad mind, asjad, mis ütlen.. kui nad suust väljuvad siis juba ma mõtlen, et see on igav. Self-ammusement'i esimene reegel on, et see peab mind ennast lõbustama. Aga kui see isegi midn ei lõbusta, siis pole sest suurt midagi loota.

Nägin eile pirol endisi klassivendi. Krt.. kuidas mulle ei meeldi neid näha.. tuletab alati meelde kõike halba, mida ma enda juures ei soovi et oleks. Ning kuidas mingid inimesed mind teavad.. ? Mingid lampi inimesed, kelle olemasolust mina midagi ei tea.. lihtsalt.. Ma ei tea, kõrini sellest kolkaelu eluolust.. iga kivi all olev konn teab teises linna otsas elava vihmaussi sitalkäigu kohti. Jah, the world fucks with you or you fuck the world.
Pigem põletada linn maha, kui mitte kunagi linnas käiagi.

Lalala.. väljas on päike, koolitööd kuhjuvad, ma tunnen end lööduna, natukene lootusetult. Mis mul enamat kirjutada? Mulle meeldiks praegu süüa.. mitte midagi vist erilist.. kui siis hamburgerit.

Ma ei teagi, mida teha. Tuleks vaadata seminare jälle natuke, elada sisse sellesse mõttemaailma ning kuulda lahkeid sõnu, tuletada meelde, et tegelikult füüsiliselt ma suudan. Mõista, et vabaduse, unistuste täitumise ning mandumise vahel on õhkõrn sammuke nign mul on täielik võimus otsustada selle sammu üle. Mul on kõrini sellest targutamisest siin. Krd Platon olen või? Lihtsam oleks võtta mingi pool kuud tagasi kirjutatud post ning copy-pasteda siia. Teeks sama välja. Okei.. vaja motti saada.

4 comments:

  1. Ma viitsin pool koolipäeva seda blogi algusest lõpuni lugedes :)
    Mulle tundub, et sa oled küll teooriat saanud, aeg oleks suuremaks praktikaks, maailm ei hammusta sind, kui sa proovid, pigem sa närid iseennast seesmiselt, stop that and fight, god dammit! *üks korralik släp*

    (just tryin' to help :))

    ReplyDelete
  2. Krt, tüdruk.. sul midagi targemat pole teha, kui emopäevikuid lugeda? :D Ma loodan, et see oli ikka bitch-slap mitte mingi silitus põsele :D

    ReplyDelete
  3. Õpetajad arvasid, et oleks küll targemat teha, aga eks see ole arvamuse asi :)
    bitch-slap muidugi, ega ma siis hellitama ei hakka ;)

    ReplyDelete
  4. Sa kirjutad siia hirmus harva :(

    ReplyDelete