Silmside

Dim dim diii..di di di dii...üks laul, klassikaline heliteos, mis algab nii.. klaveriga.. aga seda lugu on võimatu otsida. Ma tean ainult selle loo esimest kahte nooti.. ma ei tea, kust ma olen seda kuulnud, ega midagi enamat. Aga see tunne, mis see lugu annab, on puhas ning sügav.

Okei, tänase päeva kokkuvõte. Kell 2 kooli. Mu soeng oli liiga kõrge keskelt ning jättis mu näost pika mulje, mis mulle üldse ei meeldi, sest see ei sobi. Lisaks on mu tagi nata liiga suur mulle, peaks olema lühem. Kõrvaltvaates jäi makaronist kuke mulje, mis tegi mind väga eneseteadlikuks.. ning tänu sellele ei osanud ma jälle ei astuda, ega olla. Mõtlen alatasa, kas ma kõnnin küürus seljaga või mitte.. kuigi Veiko on mulle öelnud, et ma kõnnin väga sirgelt. Ma vihkan makaroni tunnet. Ma pole rahul selle ebakindlusega end kõnnakus. See on all over the place.. laialivalguv, mitte konkreetne, nõrk. Selline tunne, nagu oleksin kõniv tuulelohe, mis tuule käest lendab ühte poolde ning teise, puudub tasakaalukese keskel. Mul on tunne nagu vajuks ma ühest tee äärest teise ning see on tõsiselt paha tunne.

Kõnnak peab olema konkreetne, centered, raskuskeskmega, rahulik, ratsionaalne. Ma pole rahul nende päevadega, kui mu kõnnak on igal pool laiali. Ma ei suuda olla, mõelda, elada normaalselt nii. Selline tunne, et karjuks: faaaaaaaaaaaaaak :D ning lihtsalt istuks maha ning röögiks: krd lollakad mõtted kaduge peast. Ma olen ülimalt self-conscious inimene. Ala kui mu t-särk on natuke liiga pikk siis võib see pm terve minu enesekindluse viia olematusse faasi. Kui ma näen end poe vaateakna peegeldusest küürus seljaga siis sama lugu jne. See ajab mind hulluks, ummistab mõtted, muudab paranoiliseks. Seepäras on mul alati väga oluline, mis riided mul seljas on, mis soeng jne. Ma pean tundma end tasakaalus.. siis on mu kõnnaks hea ning alles siis, peale kõike seda, olen ma võimeline üldse mõtlema ülejäänud maailma peale..alles siis jääb mu mõistusel piisavalt palju mõtlemisaega, et mõelda, mida teised minust arvavad ning kas ma olen lahe või ei.. ning kui see on mõeldud siis jääb 0,5% tõelise enda näitamise jaoks mõtlemisvõimet. Hurra!

Ma võin küll soliidsem välja näha kui teised, aga mis kasu sellest on, kui ma olen nii fcking self-conscious
et tundun fcking plastikaat-koti iseloomuga. Sorry inimesed, ma pole tegelt selline külm ning arvamuseta vant, mul lihtsalt pole piisavalt palju mõtlemisaega mõistusel, et ka iseloomu näitamiseks võimalust oleks.

Okei, see selleks. Täna tundsin seda päris palju ning see oli mu päevas fookuses.
Teine asi, millel mõtlesin oli see, et ma eeldan liiga palju teistest inimestest kuigi neil pole absoluutselt mingit kohustust neid eeldusi rahuldada. Samas, irooniliselt, ma väldin teiste inimestega kontakti, sest eeldan, et kui kontakt on loodud, siis on mul kohustused teiste ees.. kuigi tegelikult neid pole.

Nagu paar päeva tagasi postitasin siia inglise keelse lõigu: ma eeldan, et inimene peab mind kuulama. Tegelikult ei pea ta midagi, tal pole mingit kohustust, isegi kui see, mida räägin, on väga lahe.

Silmavaatamisega: ma väldin silmsidet, sest ma eeldan, et kui ma loon selle, siis eeldab teine inimene midagi mult. Samas.. ma ei taha sageli midagi vaid lihtsalt vaadata möödujat. Nt täna klassis: kaks vene chikki naersid minu selja taga. Mõtlesin, et pööran ringi ning vaatan, kes need on. Samas ma ei julgenud seda teha, sest ma eeldasin, et kui ma pööran end, siis need kaks naerjat eeldavad kohe ka minult midagi ning ma pean nende eeldused täitma. Muidu on lihtsalt akward. Kusjuures, pärast tuli välja, et üks naerja oli hoopis pisike poiss :D Ning teine naerja oli tõepoolest chikk ning veel väga kena chikk, mis on tõeline haruldus meie teaduskonnas, eriti et ta oli veel venelasest kena chikk. No offence, aga lihtsalt kõik teised vene chikid, keda tean meil, on ülekaalulised ja värki.

Hiljem, kui see chikk koridoris minust möödus siis ei julgenud ma jälle talle otsa vaadata. Tegelt olen ma samal tasemel nendega, aga.. ka mina meeldin osadele, aga ma tunnen end ikkagi kehvemana, kui nemad. Tunnen mitte väärt olevat vahepeal. Mitte koguaeg aga vahest. Just sel hetkel, kui oleks see kõige esmane suhtlus. Kui ma juba rääkima olen hakanud siis tunnen ma end võrdsena ning et.. okei.. this could work..

See kõik taandub tagasi enesehinnangu juurde. Miks on mul nii raske uskuda, et olen asju väärt.. Ma kadestan tõsiselt neid bemmivendi ja osse, kel pole olemas mittemingisugust enesekriitikat või awareness'i.

Okei, palju vingumist, mis on lahenduseks praegu. Pidevalt hakkida enda mõtlemist. Nii kui tuleb mingi mõte lihtsalt.. purustada see enda peas. Öelda endale: "Wooooah, jälle sa mõtled selle pasa peale. Ei.. viska see kohe maha, puhtad lehed." Nautida keskkonda enda ümber. Kui tahan siis tõesti istun maha ning olen, hingan sisse ja välja, let go..